ükski heategu ei jää karistamata

Eile õhtul kodus olles, kui M koju saabus, tormas teine ähmi täis tuppa ja küsib minult, et kui inimene on tee peal pikali kuhu teatama peaks. Mina et vast ikka politseisse või päästeametisse, et mis juhtus? Sõitis tema koju ja alevi vahel tee ääres oli inimene põlvili lumes. Vahest purjus, vahest juhtus midagi....ei tea ju.
Ma siis võtsin telefoni, ähmiga kõik hädaabi nr meelest läinud, valisin siis politsei. Räägin ära, et ma ei tea kas üldse politsei tegeleb sellega, aga inimene on tee ääres ja kindlasti vajaks abi. On ta siis purjus või mitte, aga sellise tuulega ja miinus viisteist kraadiga ta lihtsalt külmub surnuks. Lubati patrull välja saata. Me läksime ja sõitsime alevisse tagasi. Mees oli end püsti ajanud ja kõndis, pidasime kinni ja küsisisme et kuhu sa lähed, kust tuled, mis su nimi on, miks sa siin tee peal oled? Tundus et ta oli ikka sada korda lumme kukkunud, kindad täitsa ära külmunud, teksad koorikuks jalas, jope mis tal seljas oli ,küll nüüd talve jope polnud, mütsi polnud, pusa kapuuts üle pea tõmmatud. Näha oli et inimene oli täitsa ära külmunud. Küsisin jälle et, kust sa tuled? Vaevu ütles, et bussi pealt. M ütles et viimane buss tuli kell seitse, kell oli siis juba üheksa peal. Kas tõesti kaks tundi tuli ta alevisse jala. (bussijaama oli sealt mingi kilomeeter) Küsin jälle mis su nimi on? Kus sa elad? Kuidagi suutis nime öelda, siis kangelt et nii külm on! Muidugi on külm ütlesin mina. Aeg muudkui venis ja patrulli ikka kuskil polnud veel. Helistasin tagasi, et kas sai patrull välja saadetud, et me oleme selle inimese juures, autol ohutuled vilguvad, et meid on kerge märgata. Öeldi et patrull sõitis välja on poole tee peal. Ma siis ütlesin talle, et me kutsusime sulle politsei. Tema et pole vaja politseid. Mina siis jälle, on küll vaja, nad viivad su sooja vähemalt kuhugi, et sa külmud muidu surnuks siin. Lõpuks ikka see politsei tuli, rääkisime loo ära, panid auto peale, lubasid meil ära minna. Vähemalt sai inimene sooja. Ta nägi ikka tõsiselt halb välja.
Kodus hakkasin mõtlema, et äkki ta polnudki purjus, sest ma ei tundnud üldse alkoholi lõhna. Mul on selle peale väga hea nina, ma tunnen isegi ühe pitsi lõhna ära. Äkki tal tee peal juhtus midagi ja sellepärast tal see tulek sealt bussijaamast ka venis, kukkus muudkui pikali, sai märjaks, mine tea kaua hanges istus....

kuidas hoida rõõmsat meelt

1. õpi nautima lihtsaid asju - lapse naer, värsket leiba taluvõiga

2. Julge elada- käi erinevatel koolitustel, uuskasutuskeskustes või käsitöölaatadel

3. Puhka öösel ja päeval - leia päevas 2x10 min. kus sa mitte midagi ei tee, millestki ei mõtle, lihtsalt oled

4. Arenda loomingulisust-pea blogi, mine kunsti või huviringi

5. Ole endaga aus-püüa eristada mida tahab saavutada või omada sinu ego ja mida hing. Üdjuhul nõuab ego asju ja seiklusi, mida saab raha eest. Hingel on vaja ilu, rõõmu ja seltskonda. Armastust.
Anna egole minimaalselt vajalik ning keskendu sellele, et luua ja tuua oma ellu kõike, mille järele hüüab sinu hing. Paraku kipub minema nii, et mida saab raha eest, sellest ei ole mõne aja pärast küllalt, üsna pea tahad veel suuremat, paremat, ilusamat. Hingele ruumi tegemine annab hingerahu.

6. Jälgi oma mõtteid ja enesesisendusi-kas sa rõõmustad, kui hommikul endale peeglist silma vaatad? Ku sind pildistatakse kas pobised, et sellise soenguga sa küll ei tahaks. Kui küsitakse nõu, kas julged anda? Kui saad sõna millegi hinnangu andmiseks, kas alustad lausega "Kõik on juba eespool öeldud" või "Ma ei oskagi midagi öelda". Kas julged paluda abi ja toetust. Sul on õigus olla, teha, võtta vastu abi ja toetada teisi. Esineda. Sa oled ilus ja väärtuslik. Kui sa ei usu, hoia lihtsalt selg ja kehahoiak sirge ning zestid ja sõnad väärikad.

7. Tee mis on sinu võimuses. Ja edasi ära muretse, sest mure on tagurpidi palve. Oma muremõttega annad jõudu negatiivsele. Mõtle ja kujuta head! Sina saad valida, mida mõtled- kui sa tahad ja piisavalt harjutad.

8. Ära küsi teiselt inimeselt- noh kuidas siis läheb? Sest vastust sa tead- tööl on kiire või on lihtsalt kiire. Selle asemel küsi näiteks- mis su elus praegu toimub? Püüa vestluspartneri pilgu ja märksõnade tagant mõista, mida inimene tegelikult öelda tahab.

9. Kõik mis sa kuuled, näed, mõtled, ütled ja sööd on kõige olulisem, sest su alateadvus registreerib ja salvestab pidevalt. Kuidas sa ärkad, mida sa märkad ja kuidas asjasse suhtud.. Võta vihmast ilma kui võimalust olla hubases kodus ja kuulata piiskade krabinat aknal. Pane ilus küünal põlema ja koo. Eriti hoolikalt pööra tähelepanu viimasele tunnile ennem magamaminekut. Jälgi mida sa oma alateadvusele enne töötlemisaega pakud.

10. Õpi mediteerima- tegelikult sa juba oskad mediteerida. Võib olla sa kohvitad, võib olla sõidad autoga nii, et ei märka kuidas sa kohale jõudsid. Öeldakse et kõik meie hädad tulevad sellest, et me ei suuda olla üksi vaiksuses, mitte midagi tegemata-ehk et me ei suuda mediteerida.

***
Antud kümme punkti on välja kirjutatud okt (vist oli) kuu Anne ja Stiilist keegi jooga õpetaja oli seal kirjutanud. Sel hetkel kui ma seda lugesin, oli mul tõsine kass ja madalseis. Kõigist oli nii kahju( no ok somaalia lastest ja birma väikestest ei olnud) ja iga asi ajas pisarad silma. Aga seda artiklit lugedes lõi nagu pirn peas põlema! Mingi selgusehetk nagu tabas mind. Sellepärast kirjutasin ka selle välja ja panen siia, et ikka silma ees oleks, kui jälle asi käest kipub minema.
Tegelikult ma tean, et kõik mu hädad hakkavad peast- minu oma mõtetest ja ülemõtlemisest...
Ühesõnaga tuleb vähem mõelda ja kui ma üldse midagi mõtlen siis ainult häid mõtteid!

***
Ja tänu sellele oli mul väga tore nädalavahetus! Laupäeva hommikupoole koristasin natuke kodus, sättisin kõik korda, et kui salongist tulen, teen tuled ahju, panen liha praadima, sauna kütte... Salongis sujus kõik, käisin juuksuris, lasin ilusa patsi punuda juustesse :) Pärast käisin poest läbi, võtsin pudeli veini ja piparkoogitaigna, mitu karpi teed ja mandariine. Õhtul käisime saunas, nii hea oli kodus olla, kõik oli korras ja mõnus. Vein läks küll meelest lahti korkida, siis kui meelde tuli oli juba täitsa öö :) Eks jääb teiseks korraks. Eilne päev ka oli väga mõnus, kui muidugi välja arvata need piparkoogisd ja shokolaadi keeks mis ma sisse pugisin, aga las olla, küll ma need välja kõnnin jälle!
Ühesõnaga meel on rõõmus:)!

nuhk albert

Ma tavaliselt ei nuhi oma laste järgi. Mõnikord...kui leian midagi siis ikka vaatan sisse :) või loen...või käin (kui nad on unustanud end välja logida) orkuti või facebooki lehel. Ikka sellepärast et seal ei oleks midagi ebasündsat või mõni pervert ei ahistaks. Teinekord ma küsin, et näita mis sul seal on, mis pildid ja kes see on jne. Et ei jääks muljet et ma tegelikult tean mis seal toimub ja et ei jääks muljet et mind ei huvita nende tegemised.(suht segane lause sai :))
Aeg ajalt võtan ma arvutis ajaloo ette ja vaatan, ega pole kahtlaseid lehekülgi külastatud.
Eile leidsin, et mõlemad piigad peavad blogi. Muidugi ma lugesin otsast lõpuni kõik läbi.
Mõnikord ma mõtlen, kui me näiteks suurema piigaga tülitseme, et kas üks laps saab oma vanemaid vihata? Ma olen küll ja küll end vetsu kinni pannud ja ulgunud nutta ja mõelnud et mis ema ma olen, ma ei oska olla ema, üks ema ei hakka karjuma, kui ta tunneb et tal ei käi ühest teismelisest jõud üle.
Või kui nad väiksema piigaga tülitsevad ning üksteist roppuste ja inetustega üle kallavad....

Eile aga lugedes mõlema blogi, sain kinnitust et tegelikult on neil süda õige koha peal ja see kõik möödub, lihtsalt ma pean olema kannatlik.
Näiteks oli ära mainitud, kuidas ta igatseb koduste järele(ta hetkel Soomes lumelaagris)
Issile oli öeldud isadepäevaks, et kuigi neil on tõuse ja mõõne, teab ta et issi teeks tema heaks kõik ja ta katsub seda ikka meeles pidada:)(no küll ma meelde tuletan)
Ja väiksem piiga oli ära maininud, kuidas ta saab aru, kui sissi kodus pole, kui hea ikka on kui ta kodus on, et neil on koos ikka nii hea:) (igatseb noh :))

Seda oli nii tore lugeda:)

pea aasta tagasi...

kiljusin ma siin, et mind käs tervitamas sõdurpoiss.
Täna läheb ta jälle....pooleks aastaks.
Teisipäeval oli meil väike koosistumine. Sõime verivorsti, vaatasime "Ürgmeest" ,tarbisime ohtralt alkoholi ja kimusime sigareid.
Naersime pisarateni...
Ma siiralt loodan, et Sa tead, kui oluline Sa sõbrana meile oled ja tule ikka tagasi- nii ütlesin mina.
mees ütles- noh mölakas, hoia kõva!
Mu käekotis ootab üks sigar ära tegemist alles kuue kuu pärast.
See on võidusigar!

kultuuripäev

Oli mul eile. Käisime salongi kollektiiviga Vanemuises. Mida, saab lugeda siit
http://www.vanemuine.ee/kaos aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Minule on küll kodust kaasa jäänud, et teatrisse ja kontserdile minek on mingil määral pidulik sündmus. Muidugi on teine asi vabaõhuetendused ja need ei käi sinna alla. Aga kui ma lähen teatrimajja siis on see enesest mõistetav, et ma ei lähe sinna teksades või lääpa tallatud kingades. Ja mul on alati nii kahju vaadata, et selline asi sureb välja, kui teatrisse minnes ennast enam ei sätita.
Väga mulle meeldib vaadata vanemaid prouasid, rullisoengud peas, härrad on alati sirgeks silutud ja siis nad sätivad end pikalt-pikalt peegli ees. Ilus kohe!
Minu puhul on tetrisse minek ikka pikem protsess. Tavaliselt tead ju mitu nädalat tead ette et vot sel kuupäeval on kultuuriprogramm. Siis on aega riideid valida, juukseid siluda ja meiki teha. Või käivad osad inimesed niivisi teatris, et peale tööpäeva selgub et mis ma sinna koju lähen , lähen parem teatrisse. Ei ole ju niivisi.
Või on?
Oma lastele olen ma ka ikka rõhutanud, kui nad käivad klassiga teatris või kontserdil, et riietuma peaks pidulikumalt. Ja siis ikka kuuled,et kes tuli botastes ja kes teksades.
Sama teema on matustel.
Mind näiteks väga häirib kui matustele ilmub keegi teksades või teksatagis. Sellega sa nagu näitad lugupidamatust lahkunu vastu. Kuigi siit saab jälle edasi arendada teemat et aga äkki tal polegi muid riideid peale selle teksakomplekti.
Sama on ka teatris käimisega. Mind võib ju häirida, et keegi on seal äraveninud kampsikuga ja sassis juustega, aga äkki on need ta kõige paremad riided ja kammi ei leidnud üles, aga teatripilet oli ostetud ja tulema pidi.
Vahest olen ma ise kiiksuga?

ristid vs. riistad

kuna mu töö(üks siis nendest jah) on paberitega sahmimine, siis ma pean ikka aega ajalt lisaks sellele , kes arve on kirjutanud ja palju maksta on vaja, viskama pilgu peale mida arve sisaldab.
Täna loen mina ühte arvet ja mõtlen, mis asi see "kardinariist" küll olema peaks? Lühikese ajaga suutsin mõelda isegi et mingi jubin millega kardinaid üles pannakse.
tegelikult oli arve peal kardaanirist( mingi auto jublakas vist :))
Hea et telefoni ei võtnud ja bossile ei helistanud a la : mis sa selle kardinariistaga plaanid teha?

PS! mul on hele juuksevärv.

killukesi elust

Eile õhtul, pimedas toas ja olles juba voodis

M: ma täna tööl mõtlesin su peale.
Mina: miks?
M: no niisama mõtlesin, et nii tore et sa mul olemas oled.
Mina: no kui sa arvad, et ma nüüd sulan, siis sa sügavalt eksid, head ööd!
M: ei ma lihtsalt tahtsin öelda.
Mina: ilma igasuguse tagamõtteta?!
M: jah.
Mina: ok, seda on nüüd küll hea teada siis
M: tegelt ka.

***
Ühel teisel päeval

Mina: kas sa oled meid kujutanud ette 60 aastastena?
M: sind küll olen, ise oled muldvana, aga küüned peavad sul pikad olema.
Mina:?!

***
Kui M on nädala sees õhtuses vahetuses siis ta helistab mulle kella kümnese pausi ajal. Ühel päeval läksime ennem tema tööle minekut tülli ja ma arvasin et ega ta ei helista aga tegelt helistas.
Mina: ma arvasin et sa ei helistagi, et oled nüüd vihane
M: ah, ma ei viitsi su pläginat kuulata.
Mina: mina ei plägise(hakkasin juba tuure võtma)
M: no mida sa siis praegu teed?
Mina:ok, olen vait, oleme sõbrad edasi?
M: mis mul üle jääb, sa hakkad ju jälle plägisema.
Mina: no palun vabandust, et draama korraldasin, pingutasin üle natuke
M: nüüd ma olen su sõber!

suvi on möödunud hüpates ja joostes

mul oli puhkus 10 päeva ja nagu igal aastal läks siin suureks sõjaks, aga olin ka kange ja tagasi ei andnud, sest ükskõik kuna ma seda puhkust küsin, alati on ebasobiv aeg. Ma juba sügavalt mõtlen järele, kas tahan üldse edasi jätkata. Viis aastat on piisav aeg ühe kohal peal redutamiseks, olekski aeg edasi liikuda...
Mida tarka ma siis tegin
esimesed neli päeva olime Saaremaal. Käisime jaanalinnufarmis, laadal, laiasime öösel linna peal kohalikes kohvikutes, Tätte kontserdil, mere ääres, paadi põletamisel, kuulasime Kihnupoisse ja olime lihtsalt lebo. Järgmised kaks päeva olime Hiiumaal. Kahjuks oli ilm nii vile ja sombune, muidu oleksime paar päeva veel olnud. Aga sellegi poolest sai käidud ja nähtud, eriliselt sööbisid mällu Ristnas surfarite paradiisis olevad lained. Ööbisime telkidega oma vanas kohas Tõrvaninas. Loodetavasti järgmisel aastal tagasi :)
Siis ühel õhtul käisime mehega Suures Linnas etendusel, ühel päeval mehe sõbral sünnipäeval, ühel õhtul olid meil külad ja viimasel päeval käisime veel ämma ja tema peikal külas. Ja no siis algaski hall argipäev jälle.
***
Selle suve märksõna on veel ratas ja võistlused
Mees on mul kunagi tegelenud jalgrattaspordiga. Kevadel otsis oma vana treeneri üles, ostis ta käest võimsa maanteeratta ja varustuse(ärge küsige palju maksis, aga sel aastal jäi mul jälle pliit ehitamata) ning hakkas ratast sõitma ja võistlustel osalema. Muidugi võtab see kõik raha, aga kui ma näen seda rahulolu tema silmis, mis on igakord peale võistlust, siis andku aga minna. Igal juhul parem kui poe taga õlut juua. Ja muidugi on ta kõigile kohalikele pika puuga ära teinud. Tal sõber ka sõidab ja siis alati ennem võistlust pean ma talle kihutuskõnet,a la rajal sul sõpru pole kõik on vaenlased, kihuta aga mööda ja ära kedagi järgi oota :) Ilusatel poistel käivad ka ilusad tüdrukud raja ääres ergutamas, nii et kui te näete maantesõitude võistlustel kahte blondiini kel on käimiskepid kaasas, siis need oleme meie :)

ei ole sellist jaani...

...meie majas veel olnud.
Jaanilauba hommikul algas kõik nii ilusti. Panin kahte sorti liha marinaadi, tegin karbi makaroni salatit, meisterdasin toorjuustu-rabarberi tordi ning panin kapsad tulele. Jah, oli kohe tahtmine mulgi kapsaste järele. Miks neid peab ainult jõulude ajal sööma? Ei pea ju, võib ka jaanide ajal:)
See aga oli väga vale samm.
Kui kapsad said vamis, sõime, lebotasime teleka ees, vahepeal läks silm kinni, ärkasime üles, jälle sõime, vahepeal jälle pranokkisime teleka ees, teen silmad lahti, tahaks kapsaid... Sõime jälle...kas sa torti ei taha? Sööme torti jah! Maru läila, kas sa kapsaid ei taha? Sööme jah! Ja kella üheksaks oli mul nii paha ja raske olla, et ütlesin mehale, lähem guljaitame natuke, ma tõesti ei jaksa enam siin olla. Noh jalutasime natuke tee peal edasi tagasi, täitsa heaks läks :) Läksin tuppa, kergitan poti kaant, ainult lusika täis kapsaid oligi, muidugi ma sõin ma need ära.
Ei grilli, ei tuld, ei alkot.
Seda kõike saime teha alles järgmisel päeval. Piigad olid kah kohalikul showl kaks päeva, nii et meie jaan oli lihtsalt päev hiljem. Ja kui poiss vaatas kalendrit, siis ütles et eile oli võidupüha, täna on jaanipäev, nad ei oska lugeda vist.
Ja noh, minu kuuekümneviiest sai kuuskümmendüheksa. Täitsa kreisi värk ma ütlen!

mitte et kedagi peaks huvitama

aga ma olen täitsa olemas, ja....
igapäev käin siin ja loen ja vaatan ja õhkan kadestavalt, kuidas teistel on kõik nii hästi ja kuidas nad küll kõike jõuavad....
et kui ma nüüd ükskord saan oma aastaaruanded valmis ja kõik lubatud muud seitsetuhat paberit ka, et siis ma hakkan jälle kirjutama....arvatavasti....ei ikka kindlasti...nii palju toredat on vahepeal juhtunud :)
PS! sõbranna voodi all näitav riistapuu näitas eelmine nädal kuuskümmendviis .....saate aru kuuskümmendviis......trallallaa....

mida sisaldab ühe daami käekott

et hakkasin mina tsäksi otsima ja läksin täitsa närvi....
kolm kilekotti, usp juhe, mobiili laadija, kaks paari sukkpükse, küünelakk ja prantsuse maniküüri pliiats(mille jaoks? mul on ju geelküüned) vana märkmik(mille jaoks?), sidemed(igaksjuhuks arvatavasti), digikas, üks õun ja kaks porgandit(irw), pabertaskurätid, rahakott, huuleläige kaks tükki, nätsu, suitsud, kolm pastakat, kaks dvd plaati videoaparaadi oma, üks mingi cd või dvd tont seda teab mis seal peal on, peotäis poetsekke ja muud prahti ka veel....
***
tsäksi ikka leidsin ise täitsa vihane enda peale.

vot selline lugu

Mind ajab täiega närvi mõne lapsevanema suhtumine. Inimene ei suuda käituda täiskasvanulikult vaid ründab last, selle asemel, et võtta telefon ja helistada mulle. Ei! Ta passib linna peal ja siis astub lapsele ligi, riidleb temaga ja ähvardab. Muidugi lendasin ma kooli, võtsin õpetaja käest nr ja helistasin ise öeldes: edaspidi kui teil on midagi öelda, helistage mulle, mitte ärge rünnake mu last. Teine ei julge enam peale kooli koolimajast väljagi tulla, kartes et et äkki astute teie kuskilt välja.
Ühesõnaga ma ei viitsi siin pikalt heietada, aga lühidalt öeldes:
M läks peale kooli kohaliku toidupoe wc-pissile. Üks nende klassi poiss ronis kabiini kaasa ja pissis talle botase peale, muidugi ei olnud M kade ja pissis vastu. Hiljem helistas mulle, rääkis loo ära ja ütles, K ütles et tema ema helistas õpetajale ja mina nüüd homme koolis saan. Kuna ma olin salongis tööl ja kell oli kas suht hiline, siis arvasin et ma öösel nüüd õpetajale helistama ei hakka. Teen seda hommikul. Hommikul helistasin siis, rääkisin ära nii nagu M mulle rääkis ja ütlesin õpetajale: juhul kui see K ema tuleb kooli, siis palun seiske M kõrval, et K ema ei saaks M rünnata ega ähvardada( täpsustuseks: K ema ei tea viisakast käitumisest ega normaalse häälega rääkimisest mõhkugi-mõni on kohe selline kriiskaja ja tema laps ei tee kunagi midagi halvasti) Muidugi selgus, et K ema ei olnud õpetajale helistanud ja K oli valetanud M-ile.
Õpetaja arvas, et K ema ei tule kooli(sügisel käis ta seal pea iga nädal, kurtmas kuidas tema last kiusatakse kogu aeg), aga ta räägib ka poistega ja kuulab mis versiooni nad talle räägivad.
Päeval helistas M, et K ema oli ta linna peal peale kooli ette võtnud ja teda valetajaks nimetanud. Et kuidas sa võid ikka nii nõmedalt valetada ja K -le peale pissida. K läks esimesena wc ja sina alustasid ja üleüldse oled üks nõme valetaja. M mul muidugi nii endast väljas,et nutt kurgus. Ma siis küsisin et mis versiooni ta õpetajale rääkis, kas rääkis nii nagu sina mulle? Jah rääkis küll, aga emale oli siis valetanud tähendab. Ma siis jälle läksin järgmine päev kooli, et õpetaja käest nr küsida ja täpsustada, kes siin valetab. Õpetaja kutsus K välja ja küsis minu juures olekul: kes läks esimesen wc ja kes alustas peale pissimisega? K muidugi ütles nii nagu asjad olid. Miks sa siis emale muud ütlesid, küsis õpetaja? Kartsin et saan sõimata....!!!!??? Wtf!! Ja mul hakkas nii hale sellest lapsest. Võtsin nr ja helistasin sellele emale.
Ema jutust selgus siis, et K oli täiesti täis lastud: jope, pusa, püksid. nii läbimärg oli et ta ei saanud õieti kõndidagi ja haises nii et kolme meetri peale oli ära tunda( mu M-l on mingi 12l põis, tekkis mul küsimus kohe) Ja tema ei ole kedagi valetajaks sõimanud. Ma siis ütlesin et kahjuks rääkis K õpetjale teist juttu ja juba see näitab kelle laps valetab. Siis läks ta eriti närvi, et ma olen õpetaja ka asjasse seganud. Et õpetaja asi küll ei ole mis peale kooli toimub. Seda arvamust ma muidugi ei toetnud, kuna mina leian, et oma käitumisega teevad nad häbi nii oma klassile kui ka õpetajale. Teine asi muidugi mis vanuses see on oluline ja mis vanuses see enam ei ole( 15. sünnipäev kus ringleb alko ja vesipiip-no vaevalt ma õpetajale helistan ja ütlen et kas te tahate teada mis toimus)
Lõppkokkuvõttes ega ta vist aru ei saanud miks ma talle helistasin. Tundub et neil käiaksegi kodus karjaga wc lastakse üksteisele jala peale ja see ongi normaalne. Muidugi ei õigusta ma M käitumis vastu pissida teise riietele, aga seda ma nüüd ka ei usu et K oli nii täis pissitud, et tal raske oli kõndida. M ütles et ta lasi sortsukese talle pükste peale. Mina vähemalt vabandasin M rumalat käitumist, teiselt poolt aga ei tulnud ühtegi vabandavat sõna.... ainult sõimu ja õigustamist.

magusast ja vanaisa pükstest

Mul oli nii õudne magusa nälg, et ta saatsin kolleegi poodi, lasin tal tuua sefiiritordi ja silmagi pilgutamata sõin sealt pea pool ära. Kolleegidest mehed vaatasid mind kui potentsiaalset friiki, kui ma lusikas käes jälle kapi taha suundusin. Mina muidugi vaatasin vastu et wtf? Andsin põhjust aruteluks, vist rase:)
***
Kuna käes on tõsine kevad, siis oli mul vaja õhemaid riided kepikõnnil käimiseks. Tuulasin siis nädalavahetusel lammarites ja leidsin! Ise jube õnnelik, nii odava raha eest ja M suurus läks jalga. Koju jõudes koukisin püksad välja ja mehele: vaata mis ma sain odava raha eest, nii ilusad eksole! Mees vaatas ja ütles, niiiiiii suured, need lähevad vanaisale ka jalga....
Mehed on lollakad ma ütlen!

***

toolid

Nii, ma olen kaks nädalat pead vaevanud, et saada endale söögilaua toolid. Oma peas tean ma täpselt millised need toolid peavad olema. Sobima minu restaureeritud vana lauaga, pehme põhjaga, nikerdatud jalgadega(rokokoo stiilis või nii) seljatoega, mis võib olla ka nikerdatud, aga pole just oluline, aga lihtsalt kaks pulka püsti ka ei sobi. Ja ühel mehel on täpselt sellised toolid olemas, aga ta ei müü, kuna ma õigel ajal ei viinud neid toole ära. Kusjuures meil oli lihtsalt jutuks ja ma ei tahtnud võtta kaupa ennem kui mul raha ei olnud. Nüüd kus mul oleks raha kohe olemas hakkas tema jonni ajama. Käisin ja roomasin ja anusin ja palusin, aga temal on vaja minuga jonni ajada.

Igal juhul, kui kellegil jääb silma midagi, mis siin on kirjeldatud siis võib linke panna. Äkki ma ei oska lihtsalt õigest kohast otsida.

Pildidl olev tool on peaaegu selline ainult seljatugi ei ole see:(

***

31.03. toolid on leitud!

kaalust

Ma olen alates veebruari kuust käinud iga nädal ja kolm korda nädalas hommikuti koos sõbrannaga kepikõndi tegemas. Mitte ühtegi nädalat vahele jättes, pigem oleme nädalavahetusel isegi ühe pikema ringi teinud. Omast arust astume täitsa arvestava kilometraazi maha ja üle tunni aja läheb aega. Lisaks veel mõnel päeval õhtuti sõkun seda trenazööri, mis on igatpidi magamistoas jalus. Ma kauplesin isegi töö juures, et kolmel korral nädalas tund aega hiljem tööle tulla.
Ja varsti on kaks kuud täis ja mis mul ette on näidata? Mitte kui midagi! See krd kaal ei lähe kripsu võrra ka allapoole, ainult ülespoole. Maeisaaaru, kus point on? Omast arust (rõhk sõnal omast arust) hoian toiduga nii madalat joont kui vähegi võimalik. Närin porgandit ja kurki. (Isegi mees küsis ühel päeval et kas sul porgandit on, kui ei ole ma võin puhastada). Ilusti on põhitoidu korrad, vahepalad, vesi...kõik peaks olema nii nagu peab, aga....

Siit küsimus kaalule: Mis sul viga on ?!

muutused läänerindel

Põhiliselt siis küll mehe poolt. Mõtlesime ja kaalusime ja otsustasime et mees annab lahkusmisavalduse. Ei saa ju inimene lihtsalt istuda käed rüpes ja oodata, et äkki järgmine nädal tuleb tööd. Aga äkki tuleb alles juuni kuus. Tegime seda küll raske südamega, aga siiski. Kahe päeva pärast kui mees oli avalduse ära andnud, helistas talle meister, et tule esmaspäeval tööle. Mees siis seletas olukorda mille peale meister ütles et miks sa minuga ei rääkinud. Ma kohe lasen sulle rahad ülekanda ja panen asjad liikuma. Kusjuures mees rääkis kaks päeva ennem avalduse andmist just meistriga ja see laiutas käsi, ei tea kuna raha ei tea kuna tööd. Ja nüüd hakkas järsku kiire?
Muidugi päris uisapäisa nüüd me ka seda otsust ei teinud, aga ühel päeval helistas mul õemees ja ütles et nende firmasse on töömeest vaja. Rahvusvaheline firma, kindel palgapäev ja mis kõige suurem pluss kodu ligidal. Palk on küll katseajal väiksem, kui eelmises firmas, aga see kompenseerib sõidukulu. Muidu ta pani päevas a 120 km kodu ja töö vahet, nüüd aint 35, nii et kasutegur on ikka sees. Ja lisaks makstakse ka sõidukompensatsiooni.
Mees mul muidu arvutitega päris kodus pole, lihtsalt teda ei huvita ja nii palju kui on vaja, ma olen näidanud. Aga see töö on puhas arvuti värk, a la seitsekümmend nuppu ja kaheksa kangi :) Ma siis ütlesin, et kõik on õpitav ja ma tean et sa saad hakkama ja sa saadki, ära ainult närvi mine ja kui aru ei saa siis jälle küsi ja vajadusel tee märkmeid. Esimese nädala lõpuks juba sai üksi ka olla mõned tunnid.
Töö ise on vahetustega ning esimesel nädalal kui tema oli öö vahetuses, siis mina muidugi kodus magada ei saanud. Välisukselukuga oli miskit lahti ja seespoolt seda lukku keerata ei saanud. Muidugi ma kartsin paaniliselt et just sel ööl keegi tuleb ja killib meid ära. Köögi ja koridori vaheline uks käib ka muidu lukku, aga seal on selline lukk, et seda võib ka naelaga lahti keerata. Ma siis toppisin võtme risti ette ja sättisin kolisevaid asju ukse ette, et kui keegi peakski sisse tulema et siis ma kuulen. No ikka täitsa lollakas! Suurem piiga ütles, et siiamaani oleme maganud kõik uksed pärani ja pole keegi tulnud ja nüüd äkki siis tuleb ( no mine sa tea!). Ja seda enam et koer on ju lahti (aga äkki killivad koera ennem!) No ja lõpetuseks võtsin veel poja ka enda kõrvale, et ikka kindlam oleks, aga panin ta ääre poole magama ja ise ronisin seina poole ( õudne ema, söödab lapse ette!)
Muidugi on ka mehe töölkäimisel üks väga suur miinus ja nimelt sain ma seda juba nädalavahetusel tunda: ma pidin nõusid pesema, süüa tegema ja isegi koristama, kuna temal oli päevane vahetus. Oh õudust , algab jälle hall argipäev :D

ülistuslaul mehele

Mõni teine mees, kes tööpuudusel koju saadetakse hakkaks jooma ja naise seljas sõitma. Minu mees teeb süüa , koristab ja peseb põrandaid. Ja ta teeb seda täiesti vabatahtlikult. Eile avastasin koju minnes, et dushiruumis on isegi seinad ära pestud. Ja ühel päeval pesi köögi vaiba ära. Muidugi ma kiitsin teda ja olen hirmus tänulik.
Kindlasti matab ta oma mure nüüd sinna koristamisse. Neil seal tööl suht jama olukord. Tööd ei ole, palgad viibivad, kuigi ta töötab täiesti korralikus suurfirmas. Tal on veel hästi läinud, eelmisel kuul sai kümme päeva tööl käija, see kuu vast kah venitab kuidagi kümme täis. Aga pooled mehed on aasta algusest saadik kodus istunud. Aga ega ta ei hädalda, aga ma ju tean et ta tunneb ennast halvasti. Meestel on mingi kinnisidee, et nemad peavad peret üleval pidama. Ma olen ikka rõhutanud, et peab see kellel on võimalusi. Me oleme ikkagi pere ja rahakott on meil üks. Muidugi on tore, kui ma ei pea oma palgast pangalaenu maksma, aga kui pean, kuna sul ei ole see praegu võimalik, siis ma ei näe vahet miks ma ei peaks seda tegema. Kodu on meil ju üks. Ja olgem ausad, mulle hullult meeldib koju tulla, kui ma tean et kodu on soe, söök tehtud, nõud pestud. Ühel päeval ma isegi ütlesin selle välja, et kas me ei saaks kuidagi nii, et sa oleksidki kodus, ma võin tööd lõhkuda. Pika arutelu käigus leidsime, et see on ainult siis võimalik kui me lotovõidu saame:)
Hoolimata raskustest ja rahamuredest üritan ma alati kodus hoida positiivset joont ja asju mitte ülemõelda. Alati on lihtsam kiskuda riidu ja hakata norima a la otsi siis teine töökoht. Aga kuna ma olen end ise sidunud kahe töökohaga ja mu päevad venivad väga pikaks, olen ma siiralt tänulik, et kui tema jõuab tööpäevadel koju ennem mind, hakkab süüa tegema, teeb tuled alla jne. mitte ei istu lörts teleka ette ja ei oota pult käes kuna naine koju jõuab.
Ja olgem ausad, olla päev otsa kodus ja mängida peremeest perenaise rollis, see on veel raskem ja tänuväärsem amet kui palgatöötajal!
Igatahes mina olen küll väga rahul, et mul just kõrval selline kaasa on. Kuigi see mõistmine võtab teinekord aastaid aega.....

kääbus

Eile tõdesin ma et ma olen tõeline kääbus.
Hommikuti on lapsed viimased väljujad ja panevad välisukse lukku. Õhtul jõuan mina tavaliselt viimasena ja ei pea muretsema, kas saan tuppa ja kus võti on.
Eile aga jõudsin ennem teisi ja helistan, et kus võti on? Kui mina viimasena välisukse lukku panen siis mina viin võtme tavaliselt sauna. Lapsed aga panevad välisukse kohale ülesse. Ja no seisan mina seal ja üritan ikka ennast võimalikult pikaks venitada ja no ei ulata. Tee mis tahad!
Ja ma pidin päris mitu korda hüppama, et võtit kätte saada. Kui lapsed jõudsid siis ma tassisin kõik välja ja ütlesin, et näidake nüüd mulle , mismoodi teie seda võtit sinna ulatate panna. Ja täiesti vabalt, ei pidanud nad kikivarvastele tõusma ega midagi. Ja mina ei ulatanud isegi mitte sõrmeotstega äärt puudutama.
Seda ma teadsin, et nad on minust naaaaaaatukene pikemad, aga et kohe nii pikad....või olen mina liiga lühike...või on mul liiga lühikesed käed. Ja mul olid veel kuue cm kontsad alla, aga ikkagi ei ulatanud......
Nüüd ma panen endale sellise väikse pingikese välisukse kõrvale....noh nii igaksjuhuks.

tervisepäev

Möödus uiskudel ja pärast spa-s sulistades. Ja mul on tõsiseid raskusi treppidest laskumisel. Aga arvestades seda, et ma olin elus esimest korda üldse uiskudel ning kordagi ei loopinud end pikali, olen ma väga uhke enda üle. Peale esimest poolt tundi ja arglike samme jääl, suutsin ma juba mingeid tõukeid teha. Peale esimest tundi suutsin juba liikuda edasi ja pärast teist tundi oskasin juba pöörata. Tõeliselt lahe oli! Ma nüüd ei suuda end üldse jagada, tahaks nagu kõike- suusatada ja uisutada.
Spa-s olin ma natukene pettunud. Ma ootasin nagu....ise ka ei tea mida....rohkem mulisevat ja surisevat vett. No natuke nagu oli, aga jäi nagu lahjaks. Ja lõpuks see lindude vidin ja vetekohin hakkas mulle närvidele. Ja dushid olid kah katlakivist läbi imbunud, ei lasknud vett korralikult läbi. Aga kui see nüüd kõik välja arvata, siis oli väga tore päev, vahelduseks argipäevale.

üle laipade

Nii kaua kui sa oled kõigi vastu hea ja tuled kõigile vastu, siis oled sa tore inimene.
Nii kui sa julged rahulolematust välja näidata, nii kohe oled halb.

Aga mul on villand, kuidas mõned arvavad et neile on kõik lubatud. Ja ma ei salli otsustutsvõimetud inimesi. Et täna üks jutt ja homme teine.

Ja las ma siis olen halb, ma tõesti ei jaksa siin teiste tujude järgi olla ja kogu aeg tupsununnutada ja ninnunännutada.

meelitused

Eile juhtusin mingi reklaami peale televiisoris, kus reklaamiti toidulisandeid. Et esimese kolme nädalaga võtad kolm kilo alla ja siis teise kolme nädalaga veel kolm kilo. Vaatan mina ja ütlen, mul ongi neid tablette vaja. Kuue nädalaga kuus kilo.
Mees ühmas kõrvalt: noh siis ei jäägi sinust midagi järgi...
Saad sa siis nendest meestest aru!
Ise kuulutas üle terve maja alles paar päeva tagasi: lapsed tulge vaadake, emme ostis mitme tuhande krooni eest riidenagi.
See tähendab siis seda, et ma vedasi trenazööri magamistuppa ja nii mugav on sinna mantlit ja mõningaid riideid riputada. :D
Täna üks jutt, homme teine.
Aga ma pani riided kappi ja võtsin end kokku.

ongi käes

Eile oli tõehetke päev.
Käisin õhtul õele maniküüri tegemas ja suurem piiga oli seal. Muuseas küsis mööda minnes, et anna veits raha, ma tahan välja istuma minna. Noh nad on ennemgi sõpradega käinud pitsat söömas ja teed joomas, nii et ma isegi ei vaevunud küsima, et kellega ja kuhu. Andsin mõned kroonid ja läinud ta oligi.
Paari tunni pärast helistan, et ma hakkan koju minema, kus oled? Tule sinna uue pubi juurde järgi, ütleb tema. Ma okey, hakka riide panema.
Sõidan mina parkalsse ja tema astub pubist mingi noormehega välja. Ja mitte mingi oma vanusega, näha kohe hulga vanem! Mul vist vajus suu kah lahti!
Istub siis autosse ja mul muidugi vaja nalja teha, et kus kutt läheb viime koju! Tema et tal ei ole kaugele minna. Mina et oh sõidame mööda, ma lehvitan ja teen juhhuuu! Muidugi hakkas piiga kohe sajatama :) Aga ma tegin ju aint nalja.
Ja siis hakkas küsimuste laviin:
Mis nimi?
Kus elab?
Mitmendas klassis käib?
Kui vana?
Kes vanemad?
Millega tegeleb?
Kus tuttavaks saite?
Vastuseks sain:
Üheteistkümnendas käib. Mingi kuusteist-seitseteist, elab siin spordikoolis, jalgrattur on.
KÕIK!
Mina uuesti, et mis nimi on?
Tema et ei ütle, hakkad siin guugeldama ja nuhkima.
Mina üldse ei nuhi. Mul oleks tore teada, et kellega mu laps läbi käib.

Ja siis mul hakkas jube kurb. Kohe nii kurb, et oleks nutta tahtnud. Ja ma ei saanud ise kah aru miks. Kõik oli nii segamini sees. Mõtlesin sellele, et muudkui kasvavad, nüüd juba nii suur, et poisid kutsuvd välja. Sügisel läheb põhikooli viimasesse klassi....aeg läheb ikka nii krd kiiresti...
Tahaks kohe mingit pidurit tõmmata, kui saaks....

kokkuvõtvalt

Mu tore ja pai arvuti minestas aasta eelviimasel päeval ära. Ta on mind truult teeninud pea viis aastat, ilma et ükski iti mees oleks talle kätt külge pannud. Kusjuures eelmisel päeval käisin veel pangas ja lugesin meile ja kõik oli ok. Järgmisel päeval dzinn....aint must ekraan ja valget välismaa kirja täis. Muidugi olin ma hirmus kurb, kuna kogu mu elu on arvutis. M oli üks tuttav itimees ja helistasin siis talle. Tema luges seda välismaa kirja ja teatas et kõvaketas on õhtul. Võttis selle siit kaasa ja lubas kodus midagi vaadata, et kas saab veel püsti või ei saa. Jutt sinna juurde oli et targem on ikka uus arvuti osta. Ok, ma võin osta uue arvuti, aga ma tahan ka et see korda saaks, annan siis või lastele lõhkuda.
Täna siis tuli, pani ketta tagasi, ekraanil pilt ees ja siis kõik. Ei ühtegi kausta lahti ei võta. Ise veel ütleb et tee nüüd kõikidest asjadest koopia, et kui kinni paned ei pruugi enam käima minna. Ja läks minema. Ma siis klõpsisin siia ja sinna, no ei midagi. Võtsin siis juhendi ja ajasin näpuga järge, tegin ühte tegin teist, sain asjad liikuma, panin korraks kinni kah ise väriseva südamega oodates, et kas laeb ennast püsti või ei. Õnneks ajas ikka püsti, aga.....mind ajab ikka selline suhtumine täiega närvi. Räägi asjast, eksole. Mis läbi, mis vajab uuendamist, palju maksab, mitte et sa paned siin hullu itimehe keelt, millest ma ei saa tuhkagi aru ja mängid jube tarka. Vastik lihtsalt!
Praeguse hetkega küll töötab, aga konsulteerisin ühe teise itimehega, kes rääkis ikka eesti keeles ja tema arvas et kui koopiad on tehtud, siis tuleks mõelda ikkagi kõvaketta uuendamisele. Selge ja arusaadav jutt!

***
Aastavahetus möödus rahulikult, millest mul on siiralt hea meel. Olime terve perega kodus, ümber laua ja vaatasime aastavahetuse programme telekast. Mulle meeldib kui terve pere on ümber laua, tõsiselt....selline mõnus rahulolu oli hinges, neid vaadates, kuidas kõik mugisid süüa ja pugistasid naerda. Kaheteist ajal läksime ka õue ja vaatasime kuidas meie väikse küla peale ikka kõvasti raha taevasse lasti. Naabrite juurest tuli pea kümne minutile programm .Jõime mehega klaasi shampust ja lubasime lastelgi lonksu võtta. Ikkagi uus aasta :)
Uue aasta esimesel päeval käisime suusatamas. Hea mitu tundi olime rajal. Meie ligidalt läheb Tartu maratoni rada läbi, nii et patt oleks mitte seal sõitmas käija. Kõik käe-jala juures. Väga mõnus oli ja täitsa hulk rahvast oli rajal. Pärast käisime kodus, vahetasime riided ja läksime isa juurde sööma. Oli teine liiga palju toitu varunud ja seda ähvardas nüüd hukka minemine. Kui me oma viieliikmelise kambaga peale lendasime, sai kõik ilusti söödud:)
Järgmisel päeval kutsus üks tuttav perekond meid kelgutama. Aga kuna väljas oli ikkagi 25 kraadi külma , siis mina keeldusin välja minemast. Istusime siis toas, sõime kooki ja mängisime Aliast. Kahjuks lõppeks tore õhtupoolik teisele poolele suht kurvalt. Nende kass oli roninud auto alla sooja ja kui perepoeg läks sõitma, sõitis ta kassist üle:(
Eile natuke sahmisin kodus ja peale lõunat käisime jälle suusatamas. Õhtul tegime veel sauna ja täna....täna on jälle hall argipäev. Tõsiselt masendav:(
Uue aasta lubadusi andma ei hakka.Kuigi.....suurema piigaga lõime vana-aasta õhtul käed: täpselt aasta pärast pean ma kaaluma seitse kilo vähem, muidu maksan talle viissada krooni. See on täitsa arvestav kogus, arvasin mina, tema aga arvas et hakka raha koguma:)
Muidugi jätkan ma seda valulist ja konarlikku teekonda kaalualandamisel. Eilse seisuga võin ma rahul olla. Jätkan ikka trenazööri sõtkumist, katsun suusatamas käija, vehin kõhulihast teha, ja küll see pekk sulama hakkab!
Nii et, kõike head uuel aastal!