ei ole sellist jaani...

...meie majas veel olnud.
Jaanilauba hommikul algas kõik nii ilusti. Panin kahte sorti liha marinaadi, tegin karbi makaroni salatit, meisterdasin toorjuustu-rabarberi tordi ning panin kapsad tulele. Jah, oli kohe tahtmine mulgi kapsaste järele. Miks neid peab ainult jõulude ajal sööma? Ei pea ju, võib ka jaanide ajal:)
See aga oli väga vale samm.
Kui kapsad said vamis, sõime, lebotasime teleka ees, vahepeal läks silm kinni, ärkasime üles, jälle sõime, vahepeal jälle pranokkisime teleka ees, teen silmad lahti, tahaks kapsaid... Sõime jälle...kas sa torti ei taha? Sööme torti jah! Maru läila, kas sa kapsaid ei taha? Sööme jah! Ja kella üheksaks oli mul nii paha ja raske olla, et ütlesin mehale, lähem guljaitame natuke, ma tõesti ei jaksa enam siin olla. Noh jalutasime natuke tee peal edasi tagasi, täitsa heaks läks :) Läksin tuppa, kergitan poti kaant, ainult lusika täis kapsaid oligi, muidugi ma sõin ma need ära.
Ei grilli, ei tuld, ei alkot.
Seda kõike saime teha alles järgmisel päeval. Piigad olid kah kohalikul showl kaks päeva, nii et meie jaan oli lihtsalt päev hiljem. Ja kui poiss vaatas kalendrit, siis ütles et eile oli võidupüha, täna on jaanipäev, nad ei oska lugeda vist.
Ja noh, minu kuuekümneviiest sai kuuskümmendüheksa. Täitsa kreisi värk ma ütlen!