kõik sakib

...ja täiega. Internett paneb mitmendat päeva näkku. Mul läheb ju meelest, ära mis mul vaja üleskirjutada on.
Eilne trenn oli minu jaoks väga raske. Kohe nii raske , et lõpus oli selline tühjaks pigistatud sidruni tunne ja mingi enesehaletsus kippus peale ja nutujorin. Ma muidu ei ole selline, kes lihtsalt lambist hakkab pillima, aga eile ei olnud minu päev vist....Mehele järgi minnes tema venna juurde, hakkas too(vend siis) mõnusalt mõnnama, oh käid trennis ja oh oled nüüd saledam. Mina kähvasin, et ei ole sinu asi kommentaarida. Autos ütlesin mehele, et mis seal siis nii imelikku on, et mina trennis käin. Minu arust ju tore, et ma tahan enda eest hoolitseda ja olla sale ja vormis, aga mitte mingi lodev. Mees üritas mind lohutada öeldes, et mis sa lased ennast häirida ja kas tõesti sulle läheb korda, mis teised(eriti veel tema) ütlevad? No siis oli natuke parem olla. Õhtul "kratsisin" ennast sellise kehamaseerijaga ja mulle vähemalt küll tundub, et mu jalad on saledamaks jäänud. Eks , siis ole näha, kui uus mõõtmine tehakse.
Laupäeval käisin õe juures. Elame küll lähestikku, aga kokku saame suht harva. Kuna meha pidi isa juurde mingit särki-värki tegema, siis mina läksin tema poole. Värvisime minu juuksed ära(kuna mul raha jätkuvalt napib ei saanud ma see kuu isegi juuksurisse. Kuigi ma ei poolda poe värve: põhjus: mehe kolmekümne aasta sünnipäev tulekul. Mul vaja soengut värskendada. Ostsin värvi, mees ja piiga keerasid selle mulle kahepeale pähe, maha pestes oli mu juuksevärv nagu porine kartulikoor. Kuigi paki peal lubati hõbeblondi. Saatsin sõbrannale sms-i sisuga: kui keegi homme peolauas istub prügikott peas, siis tea, et see olen mina. Mul on täiega jube juuksevärv :( Vot selle pärast ma väga ise enam juukseid värvima ei kipu. Aga mis sa hädaga teed, nii välja olid kasvanud juba ja juuksurid küsivad ikka väga palju raha, ilusa tulemuse eest. Aga õnneks sain ikka selle mis tahtsin,enamvähem) , küpsetasime porgandikooki, jõime teed ja ajasime plära.
Sain oma kogusse eile uue pudeli veini. Mitte , et ma eriline koguja olen, aga siin teavad kõik juba, et kui välismaal käivad, siis minule peab tooma sealt pudel veini. Boss tõi mulle suvel Horvaatiast kolm pudelit, millest ühele ma ajasin mingil suviselgrillipoel päkad silma. Ega ma poleks koguma hakanud, aga ise kinkis jõuludeks veinriiuli, ega ma ei saa siis seda tühjalt hoida :) Ja kohe kindlasti ei hoia ma seal kohalikest marketitest ostetud veine. :) Üldiselt armastan ma magusaid ja kindlaid marke, mida ma aega-ajalt ka ostan ja sinihallitusjuustu ja kreekeritega endale sisse kulistan. Nämma.
Ja ma pean täna veel mingile nõmedale koosolekule minema. Kuna ma jälle koju jõuan.... Vastikult vara läheb ikka pimedaks.

mehed stressavad

Mu mees on vana stessihoolik, liialdamata. Mind ajab närvi, kui stressatakse raha pärast. Ma ise ka stressan, aga siis ma mõtlen endale selgeks, mis siis nagu tähtis on. Ja raha on mingil määral tähtis, kuna ilma rahata ei saa me süüa osta ja makse maksta. Aga rahast tähtsamad on terved lapsed, soe kodu, mõistev teinepool ja sada muud vaimset ja hingelist asja. Täna ei ole raha, homme ka ei ole, kolme päeva pärast ikka on. Ja pidevalt ma pean seda talle meelde tuletama. Muidugi tema süda on rahulikum, kui pangakontol terendavad neljakohalised numbrid...aga ikkagi. Tegelikult me ju saame hakkama. Kartulit on, õli on, nälga me ju ei jää. Ja õnneks ei ole lapsed ka nii pirtsakad, et ei sööks praekartulit või ahjukartulit.
Suurem piiga pidi täna Tallinna sõitma sõbranna juurde, aga raha pärast jääb nüüd minemata. Ja ma pidin mingi pool tundi selgeks tegema(ei karjunud, ega röökinud rääkisin rahulikult), et sel nädalal ei saa minna. Mul on saada ühe otsa eest, aga ma ei saa ju inimesele peale käia, et kle äkki saad üle kanda, mul hullult vaja. Tegelikult saan ma ju hakkama. Ja homme viin ma ühele kliendile asjad kätte ja sealt kukub ka natuke, nii et pole hullu. Ja oh üllatus üllatus, piiga isegi sai aru. Tavaliselt lõpeb vestlus teemal, raha ei ole, uste paugutamise ja nutmisega. Mingi hetk tuli ta tagasi ja ütles, et ma pidin sinu pärast nüüd hullult vabandama ja valetama, et mu ema ajab kiusu ja ei taha lihtsalt lubada. Mina olin selle variandiga nõus st. mina olen nüüd üks nõme ema tema teismeliste sõprade silmis. Noh, bitch olen ma alati olnud, asi see mõni teismeline ära kannatada on. Muidugi kahju on mul sellest et ma kooli ei saa minna, kuna bussisõidu peale kulub ikka üüratu summa, aga lasen pinginaabril materjalid võtta ja järgmine nädal copyn tema pealt maha, nii et pole hullu.
Nii et, vaadelgem oma hingepõhja, mis seal siis esiotsas terendavad. Kas materjaalsed väärtused või miskit muud.
PS: mulle toodi karp komme, mis karjuvad laua peal, tristal söö meid, söö meid. No sõin kaks tükki...maitse elamuseks. Ülejäänud viin lastele....(katsun endale meelde tuletada Trulla kuldseid sõnu: ma ei pea kogu ilma sööki nahka pistma)
Ja veel. Eile trennist tulles, solvusin mehe peale. Ta peab mind ootama, kuna ma peale trenni talle järgi lähen. No ja, siis tal vend oli tundnud huvi, et kus ma siis käin? Mees siis ütlest , et tal on spordipäev :) Vend oli a la stiilis öelnud, et minu naine teeb küll sporti kodus lehti riisudes. Hallo! Ma jõuan igapäev pimedas koju, kuna ma neid lehti riisun ja tema naine võib endale sellise töögraafikuga lubadagi päeval lehe riisumist. Ja üleüldse mind ei huvita, mis see tema naine teeb. Kähvasin mehele, et kui see naine sulle nii meeldib ja ta nii usin on siis mine ja ela temaga. (see oli muidugi täielik liialdus) aga ma ennem vihahoos ikka ütlen ja siis alles mõtlen. No pärast ma rahunesin maha ja küsisin, et varem nagu ei olnud probleemi, et sa võid ju ise ka mulle järgi tulla ja neis ummikutes istuda ja oma aega sisustada, kui sa töö juures ei taha olla. See variant talle ka ei sobinud. Lihtsalt praegu ei ole tööd nii palju ja ta ei tahaks mõtetult passida, aga ära minna ka ei saa, kuna autot pole. Tegelikult ta saaks auto võtta küll, vennal tal on täitsa mitu autot, aga mehed on ju krd -ma uhked. Lõppkokkuvõttes, mina ei kavatse trennist loobuda, lihtsalt sellepärast, et temal pole sel ajal midagi teha. Küll mina sebin ennast kuidagi teistmoodi kohale. Võtku auto ja tulgu mulle järgi ja istugu seal ummikutes!

hapukapsasupp

Tavaliselt kujunevad meie õhtud peale tööd sellisteks: Siit kodu poole, tee pealt lapsed, kelle raamatukogust, kelle lasteaiast, kelle kooli juurest. Tavaliselt me peame kedagi ootama , sest pole läbi veel trenn või laulukoor või peab kusklit mingeid materjale otsima ja siis me lähme mu vanemate poole aega parajaks tegema. Seda selleks, et mitte sõita edasi tagasi kodu ja linna vahet.
Eile astume sisse, ema isa söövad suitsuribi. Meie, et oh õigel ajal, kõht maru tühi.
Isa-emale: tee neile kapsasupp soojaks.
Mina: ma ei taha kapsasuppi, ma tahan seda liha mida teie sööte.
Ema: teen siis?
Mees: tee jah.
Ema: tristal, pese mul nõud ära.
Mina: ma teadsin, et selle suppi eest ma pean midagi tegema.
Isa: hea, et ära sööte, ma oleks niikuinii selle muidu minema visanud
Mina: mingi sitaks läinud supp sul ve?
Isa: peaaegu, aga teile kõlbab
Ema: tristal pesed, siis nõud?
Mina pobisedes: pese nõud, pese pesu
Mina mehele: maksame parem supi eest, sul sula on ve?
Mees: midagi on.
mina: sul väikseid rahasid on? neil pole muidu äkki pärast tagasi anda.
Isa: ega sa võid ette ka maksat, sa tuled ju veel siia sööma
Tra ja ma õgisin ennast nii täis, et kui ükskord koju jõudsin ei viitsinud ei pesu panna kokku ei lapse sõrmikuid parandada...lebotasin ainult diivanil, ohkisin ja olin nii tige enda peale.
Ja ema ka mõnus. Ise laadib taldrikud täis ja siis kui ma olen kõik nahka pannud, siis ütleb: mis sa seal võimlemas käid, kui ise sööd kõik tagasi. no aitäh! Jäta söömata, siis teeb nägusid, et ei kõlba jah. Ja veel ütlesin et muideks, mina ei käi võimlemas vaid Bodyshapingus. See on ikka hoopis midagi muud :)

silmades naer

Eilne trenn oli väga nauditav. Panin jälle midagi nihu, kuna mu jalad on suht kanged. Aga muidu on selline mõnus olla. Isegi nii usin olin, et viitsisin õhtul kodus natuke liipsat-laapsat toimetada :)
Täna sain oma pisikesse märkmiskusse natuke väiksema kaalunumbri ka kirjutada. Kuigi ma hakkan kahtlema, kas minu kodukaal nüüd on kõige õigem, kuna trennis oleva kaaluga tulid vahed sisse. Aga millegi pärast ma arvan, et see suur kaalunäit oli tingitud nendest kaeraküpsistest, mis ma eelmisel nädalal sõin. Igaljuhul käeluu löön puru, kui keegi siia veel midagi sellist toob.(noh, nali siis :)) Igaljuhul ei kavatse ma alla anda.
Tööd on laual jälle nii, et tapab. Panen kohvi tilkuma ja üritan sellest läbi närida!
*Edit peale lõunat
No ei meenu mulle ju kõik asjad kohe, mis tahaks kirja panna.
Sain eile oma mõõtmise tulemused kätte ja oh üllatus üllatus. Kõik nii nagu ma ette kujutasin ja hullemgi veel. Total ülekaal, total rasvakaal, total veepuudus, kõik total ühsõnaga. Ja kõhuümbermõõt oli keskmine!? Misasja? Mis võrdlus on keskmine? Et võib suurem ka olla vä? Kokkuvõttes oli see info mulle esialgu mittemidagiütlev, ainult selle lugesin välja, et organismis on veesisaldus suht madal. Kuigi ma tarbin omastarust piisavalt vett. Kogu aeg pudel kõrval. Ja see taarakogus, mis pidevalt liigub taarapunkti on ikka üüratult suur. Nii et ma ei taha hästi uskuda et see sisaldus nii väike on. Aga vähemalt järgmise korraga on midagi võrrelda.

masekas

Ma ei taha midagi teha, kedagi näha ega kellegagi suhelda. Raudselt on selles süüdi ilm, vastikult külm ja tuuline jamaeitemiskõikveel! Silmad on nagu liiva täis. Tahaks magada,...pea panna sulgpehmesse patja ja olla.... tasakesi...mittemidagi teha....
Mu selg valutab, ma ei tea millest, tahaks vinguda(mida ma just ju teengi) Ma ei viitsi kooli minna, aga ma pean...
Kõige rohkem ajab mind närvi, et kuskil on midagi nihu, kuna kaal ei lange enam nii nagu varem ja hoopis tõuseb. Igapäevaga mitu sada grammi. Vastik, vastik, vastik
Kõik on paha...

üldisest kah

Eile käisin üle pika aja maniküüris. Küüned olid juba liiga pikaks kasvanud ja siis nad kipuvad murduma. Tegelikult oli mul aeg juba eelmisel nädalal esmapäeval, aga kuna ma ei loovuta miskit trenni vastu(praegu veel), siis lükkasin nädalakese edasi. Eile siis sai lõpuks korda tehtud. Kihutasin peale tööd , mehele järgi ja viskasin tema koju ära. Üldiselt ma ikka imestan, et ta veel prõõkama pole pistnud, et ma kogu aeg õhtuti lennus olen. Esmasp. ja neljap. trennis, siis jõuan koju miskit kaheksa paiku, reedel ja laupäeval koolis, siis ei maksa minuga üldse arvestada. Mul on peaasi, et saaks ruttu sauna, kõht täis ja siruli. Jäävadki ainult teisip. kolmap, ja pühapäev., aga pühapäeval ma magan ennast enamasti välja, paremal juhul möllan pliidi ääres (küpsetades ja keetes) ja nüüd läheb juba nii vara pimedaks et nädala sees ei jõuagi midagi teha, toas tatsad natuke ja ongi kõik.
Eile oli üle pika aja väga mõnus õhtu kodus. See tähendab siis seda, et piigad ei tülitse, ei lärma, ei pauguta uksi jne. Suurem piiga otsustas hakata sugupuud koostama ja tegi mustandit, mina siis üritasin nimesid meelde tuletada :) Pooled peast läinud. Peaks asja tõsiselt võtma ja suvel kokkutuleku korraldama.
Väike piiga õppis ristpistes tikkima. Otsisime mõne lihtsama pildi ja minu targal juhendamisel saime midagi ka tehtud.
Kuna tassisin läpaka koju, siis väike poiss istus arvutis õnnelik nägu peas ja mängis mingit mängu. Ja mees lebotas niisama teleka ees.
Teel koju kui maniküürist tulin, lasin peast läbi, mis produkte külmkapis on, et mida kiirelt süüa teha. Kell oli juba üheks peal. Aga ohh üllatus üllatus :) mehel kõik valmis kartul ja kaste ja salat ka puha. Naersin, et salat on raudselt mulle, kuna kell oli nii palju juba. Ja laud oli kõik kaetud, taldrikud, kahvlid, klaasid sätitud... Nii mõnus oli tulla... Näha kohe et oli pingutanud :) Respect!
Teinekord ei olegi vaja sületäis lilli ja kalleid kingitusi, teadmaks, et teine hindab ja hoolib....

pettumus

Eilne mõõtmine, tekitas minus väikese(tegelikult paraja suure) hingelise segaduse. Kaal mis mulle sealt digitaalselt vastu vaatas, ei meeldinud mulle teps. No mina ei kaalu ikka nii palju!! See kaal raudselt valetas!.:) Minu kodukaal kaal näitab ikka hulga vähem.
Kuigi ma olin ennem trenni nahka pannud pea pool kilo kaeraküpsiseid, ei usu mina neid numbreid. Ja siiamaani ma teadsin et ma olen ikka üle 1.60 pikk...eile selgus et ma olen hoopis alla 1.60-ne. No vana ka juba, ju hakkan kokku kuivama. Igatahes järgmisel korral, saan ma siis oma rasvaprotsendid ka teada. Kindlasti enamus on seal need pagana kaeraküpsised.....

Järjekordne nädalavahetus

Reedel koolis tõdesin, et küll on hea õppida eriala, mida ikka jagad ka. :) Reedene tund oli ettevõtte rahandus ja lektor on ma ütleks vapustav :)(mitte välimuselt, vaid selle poolest, kuidas ta oma ainet annab).Tundub et sügissemestril on meid üldse õnnistatud meeslektoritega. Kusjuures nad ei aja lihtsalt kuiva juttu, vaid teevad sulle sõnaotseses mõttes puust ette ja punaseks. Eelmisel nädalal panti meid kaks korda rühma töid tegema ja mina pidin meie rühma töö ette kandma. Hääl värises küll natuke, aga sain hakkama :) Ja minu peas kummitab järjest rohkem plaan, teha oma ilusalong. Kui ma nüüd selle jura üxkord ära lõpetan, siis ma raudselt võtan selle asja käsile.
Reedel Tallinnast tagasi sõites, tekkis mul bussis tunne, nagu ma oleksin teises dimensioonis.
Esiteks: buss ei tulnud õigel ajal välja. Rahvast muudkui tuli ja tuli ja bussijuht muudkui müüs pileteid. Ma saan aru küll, et inimestel on vaja koju sõita, aga kas siin ei peaks bussijuht nagu vastutama, kui ta müüb rohkem pileteid, kui on istekohti? Lõpptulemus oli siis, et trepi peal istusid mingid imelikud, kapuutsid peas ja rääkisid mingist "teisest maailmast" Vahekäigus istusid mingid onud, kes terve tee panid tinti ja rääkisid kõva häälega oma ameerika muljeid. Tagapool lärmasi kamp purjus soome tütarlapsi. Ja tagatipuks läks mingi peale 100 km Tallinnat buss katki. Kõige imelikum oli see, et bussijuht ei teavitanud ka rahvast, et kas tuleb lisabuss või parandab ta seal midagi ära. Osa rahvast hakkas hääletama, osa jooksis edasi tagasi sisse ja välja. Lõpuks peale tunniajalist ootamist tuli siis teine buss ja toimetas selle rahva , kes veel alles oli jäänud Tartusse. Mees tuleb mulle Tartu vastu ja see vaeseke magas siis bussijaaams autos niikaua, kui ma ükskord jõudsin. Ei teadnus ju ka alguses, kui kaugel Tartust oleme ja kuna see lisabuss välja saadeti... Ühesõnaga, kui ma koju jõudsin mingi kolme ajal, sõin, kerisin ennast pleedi sisse ja muudkui korrutasin: nii hea on kodus olla. :)
Laupäeval suurt kaua põõnata ei saanud, kuna väike piiga läks Pealinna teatrisse ja siis oli see vaja toimetada õigeks ajaks kokkusaamis kohta. Peale seda käisime mehega väikesel shoppingu tiirul.(mul jäi üks jope ja püksid nii hinge peale :( )Koju saime , siis magasime mingi neljani. Õhtul veel koristasin (natuke),tegime sauna ja vahtisime niisam telekat.
Eile ei teinud suurt midagi, peale suht mõttetu õgardamise. Mees juba ütles, et eriline mõte sul sal trennis käia, kui nädalavahetusel sööd kõik tagasi. Ja noh, ega see nüüd ilus ka ei olnud, mis ma tegin. Teleka ees ka veel(aju ei anna ju aru) moosi ja saia ja piima ikka lõppmatuseni vaja sisse toppida. Ja täna jättis keegi tõbras ( ma tean küll kes) paki kaeraküpsiseid laua peale ja ma olen neid täitsa valimatult söönud. Jama värk, seda veel enam, et täna mõõdetakse mu rasvad ennem trenni üle.... Kindlasti on mul hirmus piinlik treeneri ees.
Aga muidu mulle trennis meeldib. Kuigi mulle ei meeldi absoluutselt kõhulihaste harjutused, teen ma(pooled) need kuidagi ikkagi ära. Ise silmanurgast treenerit piiludes, kas näeb ka et viilin. Ja siis ma kogu aeg ohin, et isver ma ei jõua ja appi kui raske. aga nüüd ma pean jooksma, eks homme panen midagi veel kirja :)

ahh-ahh-haa

Pekki küll! Mu kere oli ikka nii haige, et laupäeval oli treppidest alla tulemisega veel suurem probleem kui reedel. Selle tulemusena kukkusin mina laupäeval koolis mõnusalt trepist alla. Kõik hakkasid kiljuma ja jooksid appi. Mul oli täiega mark ja oleks tahtnud maa alla vajuda. Kes toetas käe alt ja kes aitas niisama püsti ja kes küsis, et kas said tõsiselt viga. Mina muidugi üritasin naerda ja ajasin rahvast laiali, et ei , ei kõik on korras pole mõtet paanitseda. Tegelikult sain nii haiget, et oleks tahtnud karjuda. Pärast oli naljakas ja irvasin, et mõnusalt ma panin ikka virna :) Jalg on väheke sinine ja varvas valus, aga muidu on ok! Täna ma juba liigun :)
Eile käisin lastega Auras , et natukenegi leevendus saada oma valutavatele lihastele. Mina ei tea...ma vist teen midagi valesti, või jääbki alguses kõik nii haigeks. Igatahes täna on väga hea olla. Lebotasin mullivannis ja solberdasin ujula poole peal, niikaua kui lapsed veepargis hullasid. Pärast käisime Zeppelinis shoppasime natuke, tegin Sportlandi kliendikaardi endale ja ostsin kööki uue ruloo. Koju jõudes näitasime mehega saagid ette. Tema nimelt käis kalal. Mina omad ja tema omad. Kaks hauge oli saanud, nii et see nädal tuleb kalapäev:)
Õhtul käis isa, kellel oli vaja soengut värskendada. Mida ma tal siis ka tegin. Isa on selles suhtes väga nõudlik, kõik peab olema sirge ja täpne ja pärast käib veel kümme korda peegli ees kammimas ja keerutamas, kas ikka on nii nagu talle meeldib. Eile jäi isegi esimese korraga rahule, tavaliselt ma pean ikka tal mitu korda üle lõikama.
Kuna minu eesmärk trennis käimisel on ikkagi kaalu alandada, siis numbreid ma kirjutama ei hakka. Ainult nii palju, et eesmärgini on hetkel -4,5 kilo. Mida polegi nii palju, aga maha seda saada on suht vaevaline. Kui see on saavutatud, siis vaatame edasi. Mehega on väike kokkuleppe, teatud kuupäevaks, siis ma saan ühe kingi, mida ma olen ammu tahtnud. Muidugi kui kõik tingimused on täidetud. Siis kirjutan pikemalt.

eilne päev

Eile käisin siis esimest korda! elus trennis. Kokkuvõtteks võin öelda, et väga mõnus oli. Lähemalt vaadates...
Juba peale lõunat hakkas mul sees keerama nagu ennem exsamit. Pigem olil see teadmatusest ja sellest mis mind ees ootab, kuidas ma hakkama saan ja vastu pean. Trulla, hea laps võttis mu töö juurest peale ja niiviisi me siis koos (Trulla vana kalana ja mina hirme trottsides) võtsime suuna trennipaika.
Alguses kui treener soojendusega alustas, vaatasin ma et ohhoo, mis asja ja kuhu ma küll olen tulnud! Elementaarseid liigutusi ka ei suutnud kaasa teha ega rütmis püsida. Kogu aeg vasardas peas, ma olen algaja ja esimest korda. Täna on lubatud. Harjutusi tehes tundus mulle küll, et eip hea et ikka tulin. Mis siis, et see minu jalg ei käinud nii kõrgele kui mõnel teisel ja rütm kippus käest kaduma. Aga MA TEGIN KAASA! MA OLIN PÄRIS TRENNIS! See andis pärast sellise mõnusa olemise ja poweri. Kuigi täna on mul ikka raskusi treppides laskumisega, on hea tunda kui oled oma keha jaoks, mis veedab enamuse päevast laua taga toolil istudes, miskit andnud ja teinud. Suht segane lause sai vist.... Igatahes aitäh Trullale, kes mind kaasa võttis, julgustas ja pärast noomis, et ära vehi niisamama vaid ikka pinguta ka! :)
Mul on nii meeletu peavalu...:( "Karjusin" juba, et keegi mulle rohtu tooks ja müügijuht lubas isegi varem ära minna(ime, ime) Varem ma lähen niikuinii, sest täna on kooli päev, aga kui peavalu ikka järgi ei anna, siis ma lähen koju hoopis. Pole mõtet kangelannat mängida ja niikuinii ma ei suuda siis loengus keskenduda.

tore nädalavahetus

Reedel kooli ei läinud. Hakkasin nii raha pärast põdema. Ikkagi üle viie saja krooni läheb ja palgapäev on alles järgmisel nädalal. Aga elada on ju ka vaja mingi raha eest. Võitlesin siis enda ja südametunnistusega ja ei läinud.
Aga selle eest olin omast arust hirmus usin need kaks päeva. Laupäeva vedasimega mehega üksteise alla puud kuuri ja panime riita. Siis koristasin maja ümbrust ehitusprahist ja niitsin muru. Pühapäeval oli täielik vaaritamine ja küpsetamine. Õunapannkoogid,kartulisalat, õunakook, pitsarullid kaks laksu ja õhtusöögiks pidid olema toorjuustuga täidetud sardellid, aga miskit läks mul täiega nässu. Nii et kui ma need sardellid praeahjust välja võtsin, nägis nad välja nagu p....sed. Liialdamata.Aga ära nad söödi, ju kõlbasid.
Täna rääkisin Trullaga ja arvatavasti lähen neljapäeval koos temaga bodyshapingusse. Loodan, et ma oma marki seal täis ei tee. Ma pole never-ever kuskil trennis käinud. Aga lugedes Trulla postitusi on see igati vahva värk.
Eile võtsin ja sõitsin rattaga 15 km maha. Täna on tagumik nii valus, et vastik kohe. Ja õlad ka. Masaazi tahaks...hirmsat moodi.