mulle ei meeldi

...kui mehel on õigus!
Tsiteerides teda, minu kelkimise peale ennem jõule: arva ära palju ma kaalun?! Räägime siis kui jõulud möödas a la jõulukana laualt kadund , kilod jälle tagasi. Tal oligi õigus.:( Ja neid maha raputada on igavene piin!
Aga väga alatu on peolauas panna mind istuma ahjukana ette, mida ma kontrollimatult õhtu jooksul muudkui näksisin ja ohtras koguses shampusega alla loputasin.
Pärast võtsin lauas olijatelt kinnituse, et nad külapeal ei räägiks kuidas ma üksi! sõin terve kana ära....
Üldiselt pole just kõige hullem, aga pidevalt piinab nälg ja ma olen nõus isegi kontorimööblit närima.

uskumatu

...aga meil on veel kuusk välja viimata. Ja seda okkamerd võib ainult ette kujutada, mis seal kuuse all laiub.
Aga ise näeb ta väga kena välja. Eriti, kui küünlad põlema panna. Kuigi kuuse ligidal väga kõvasti hingata ei või :)

kes vana asja meelde tuletab

Ma nüüd olen dilemma ees. Nimelt otsib minuga kontakti isik, kes on mulle korra kaks kirvest selga löönud.
Ja tegelikult ma teadsin seda ammu, lihtsalt ma polnud kindel kuna see juhtub. Kontakti otsimine nimelt siis. Ja sel hetkel, kui ma ennast kirvehoopidest saadud vigastustest turgutasin, tõotasin ma endale, et lubatagu mulle või miljon krooni, ma ei hakka elus temaga enam lävima.

Aga teadupärast peaks inimestele andestama nende head ja vead.

Aga kui ma mõtlen tagasi, siis hinges hakkab nii kraapima...