hommikune kohtumine

Täna hommikul jooksin kohaliku toidupoe ees kokku oma pinginaabriga. Me istusime õhtukas koos. Mina jätkasin oma pooleliolevaid õpinguid ja tema tuli üle päevakoolist. Mõlemal üks ja seesama põhjus. Titt majas või tulekul. Tema oli oma klassis priimus, õppis viitele ja muidugi seda kisa kära, mis siis järgnes sellele, et tüdruk ootab last. Tema isa oli veel juhtival kohal kuskil majandis või mingis sellises asutuses. Ja siis oli külamuttidel pläkutamist kui palju. Teda see ei härinud ja kuna meid ühendas igapäeva probleemid nagu pere ja lapsed hakkasime ka rohkem suhtlema. Õppida oli näiteks arvestusteks ja eksamiteks koos hulga parem, kui üksi pusida. Kui üks ei osanud, siis teine ikka oskas.

Peale keskat käisime ka päris tihedalt läbi. Nagu ikka noored pered nii ka nemad ehitasid/renoveerisid vana maja. Kuni ühel päeval tabas neid tõeline shokk.

Poisi sõbrad jätsid ta mingitel arusaamtutel põhjustel purjus peaga autosse magama. Kas kutt hakkas siis suitsu tegema või tekkis seal mingi muu lühis, mis põhjustas tulekahju, aga kutt põles autosse ära.

Tüdruk oli veel eemalt vaadanud, et mis seal nii tossab, kas naabrid põletavad midagi....?

Siis kui avastati, ei olnud midagi päästa.

Matus oli võigas...., seda valu ja hingepiina ei sooviks kellegile. Järgmisel päeval oli 1.september ja nende esimene laps pidi alustama kooliteed. K ütles, et ma pean minema. See on lapse päev.

Peale matuseid hakkas kõik hääbuma. Lävisime paar korda aastas ja saatsime sõbrapäevaks ja jõuludeks kaarte. Kohtusime linnas ja vahetasime paar sõna.
Tahtsid nagu midagi öelda, aga kõik sõnad tundusid mõtetud.....

Aasta poolteist tagasi hakkasin nägema teda uue mehe seltsis. Tundsin siirast rõõmu, et ta suudab oma eluga edasi minna. Kaks nädalat tagasi sündis nende perre uus liige. Armas väike tüdrukutirts.

Täna hommikul jooksime parklas kokku. Kallistasin ja kiitsin väikest ninnu-nännut. Lubasin et tulen lähiajal ikka külla. Mul on väga-väga hea meel, et tal läheb paremini. Ma vähemalt loodan seda, et läheb.

aga meil....

....oli majas (töö juures siis jah ) oma kaamerate ja mikrofonidega Võsa Pets!
Ma ei julgenud isegi mitte suitsu tegema minna äkki ronib nurga taha kaasa!
Vuhvisin ruttu-ruttu mööda ainult.
Ei tea kes kaeblemas käis?

sebimiste tähe all

Kuigi meil oli alles suvel kontoris remont puhuvad meil jälle uued tuuled. Nimelt saime majahaldurilt parema pakkumise ja hetkel käib hull kolimine. Kolime korrus allapoole. Ruumid on suuremad, kaupa saab lahedamalt ladustada jne, jne. Juba kolmandat päeva ma loen neid ja paigutan riiulitesse. Jübe tüütu ma ütlen, aga lõpptuelmus saab lahedam olema kui praegu. Ja ma olen väga rahul!

Terve eelmine nädal oli meil külalisõpilane Saksamaalt. Hästi vaikne ja armas tüdruk oli. Kuna neil oli kooli poolt programm paigas, siis me ei pidanud pead vaevama, et tal igav ei oleks. Iga päev tulid piigaga koju suht hilja. Ühesõnaga käisid ainult söömas ja magamas.

Ja lõpetuseks
Minu laps on oma vanuseklassis parim laskesuusataja 2007/2008. Laupäeval tuli koju kingi koorma all. Suur karikas kui kõige parem suusataja, klaasist karikas kui kõige paremate tulemustega suusataja , hunnik diplomeid ja boonuseks Sportlandi kinkekaart 2500 kroonile. Ma olin lapse üle nii uhke ja tegin pai. Muidugi ta ise ka uhke. Ja kohe läks nurinaks, et sel hooajal uusi suuski vaja.... Ega midagi teha pole...., tuleb osta...., mis vaja see vaja. Kõige paremad ja kiiremad tuleb osta.
Äkki kunagi peab meeles, kui seisab seal pjedestaalil ja kuld kaela riputatakse.... :)

seiklusjutte maalt ja merelt

Nädalavahetusel olin hirmus tige enda peale. Ma olen ikka suutnud alati rahulikult autoroolis sõita ja ennem ikka tasa ja targu, kui hakkan rapsima. Aga oleksin nibin-nabin mõlkinud ühe Audi ära. Hakkasin väga hooga parkima kahe auto vahele ja no sentimeetrite mäng oli, oleksin teisel autol stange maha sõitnud. Õnneks ei vajutanud gaasi, a la "äkki mahub", vaid lasin tagasi tagasi ja keerasin uuesti. Sõbranna kõrvalt väitis küll, et väikse müksu tegin, aga lähivaatlusel selgus, et pääsesin napilt. Ja nüüd hakkab jalg nii tudisema, kui parkima peab.

Muidu ma pargin töö juures ka maja ette, autode vahele, aga täna jätsin kõrval aeda, kus ruumi laialt.

Alati kui me koju sõidame, siis koerad jooksevad juba poolel teel vastu, kui nad lahti on. No ja nii ka reedel. Suurem kargas nii hooga tee peale ja minule tundus veel, et lõi sabaga stangele laksu. Koer jooksis edasi, mina läksin tuppa.

Järgmisel hommikul mees tuleb, suunatule kild näpus, et kellele sa otsa oled sõitnud. Tuli verine ja katki. Ma pööritasin silmi, et äh?

Ja siis meenus, et isver kas koer sai siis äkki ninapihta. Ja no suunatuli täitsa katki. Suur auk kohe sees.

Mees muidugi pahane ja no ma ise ka oleks. Uus sunatuli ei ole just odav asi. Vahest ennem äkki lammarist vaadata ?
***
Veel oli nädalavahetusel seik Eesti politseisüsteemiga.
Suurem piiga vedas suvel minu ratta linna. Sellega oli hea trenni sõita ja tagasi, ei pidanud jala kõndima.
Nädalavahetusel käis piiga sõbranna juures pidzaama peol ja jäi jutt, et tuleb rattaga koju. No kõik ilus kena, läheb ratast võtma....pöö... ratast polegi.
Helistab mulle: kus ratas on?
Mina: ise peate teadma, mina ju ei sõida sellega linnas.
Helistasin siis õele, et äkki on nende pool ? Seal ka pole.
Isa väitis, et reedel oli ratas kuuris alles. Tema käis kuuris ja nägi.
No tore! Ratas ära varastatud! Minu ratas!
Ma olen lapsest saati endale ratast tahtnud ja lõpuks sain alles 29 aastaselt OMA RATTA ja nüüd on see lihtsalt lastud ära varastada! Ma olin nii tige! Isa peale, et tal selline "varga kindel" kuuri lukk on ja plika peale, et ta üldse ratta linna viis.
Teatasin siis, et mina asja nii ei jäta, mina lähen politseisse!
Ja läksingi.
Politseis kujutage ette, uksed lukus ja uksel silt: Kui on suletud helistage 110. Trampisin siis autosse ja helistasin.
Tädi võtab vastu: Politseiliin (misasja?)
Mina: tere, ma tahtsin minna politseisse siin ,aga uks on kinni, ma tahan avaldust teha, mul on ratas ära varastatud!
Tädi: uurin, kuna sinna keegi jõuab, jääge liinile.
Mina: hästi, ma ootan.
natukese aja pärast tädi uuesti: Ma proovin veel kord, olge palun liinil
Mina nagu truu peni olin liinil kolm minutit ja siis nad katkestasid kõne ära!
Valin uuesti 110.
uus tädi toru otsas
Mina: tere, ma helistan siit. Ma juba korra helistasin ja mind pandi ootele ja lõpuks katkestati kõne ära või katkes see ise. Ma tahan avaldust teha, aga siin pole kedagi jaoskonnas.Kas siia tuleb keegi ja kuna tuleb?
Ma olin juba täitsa närvis!
Kõrvalt karjus esimene tädi, kas see on sealt? Teine tädi: Jah sealt. Esimene tädi: sinna ei tule nii pea, pane andmed kirja ja las teeb meili teel avalduse.
teine tädi uuesti: Mis probbleem teil on?
Mina: Mul varastati ratas ära.
Tädi: Kas ratta dokumendid on teil kaasas.
Mina:Sellel rattal ei olegi dokumente, Ma otsin selle siit Hawai Exspressist kasutatud rattana. Mulle ei antud ühtegi dokumenti. Kui sellest abi on siis ma võin kuupäevaliselt öelda, kuna ma ostsin ja saab poest küsida. Neil ikka kirjas on kelle käest nad selle müüki võtsid.
Tädi: no aga kirjeldage seda ratast:
Mina: Raam on punase valgega, mustaga on peale kirjutatud Classic. Kilomeeetri lugeja on peal, aga see on katki. Maastikuratas. rohkem nagu ei oska midagi öelda.
Tädi:Ma panen siia teie kontakti, teie number on see ja teie nimi...ma siis ütlesin oma nime. Lõpuks tädi teatas kohaliku konstaabli nime ja meili aadressi, kuhu ma saan veel täiendavalt avalduse teha, kui peaks soovi olema. Aga andmed said kirja ja asi antaks edasi.
Mina: eks ma siis jään ootama.
Natukese aja pärast telefon
Tädi: ma unustasin küsida aadressi, kust ratas varastati. /Eh, politsei/Teatan siis kuritöö asukoha :)
Tädi: jääge palun liinile, ma uurin kas on vaja uurija saata kohapeale. Ma kohe kartsin seda liinil olemist.
Tädi: uurija tuleb läbi, aga kellaaega ei oska öelda, kas te olete kodus?
Mina: sellel aadressil elab tegelikult hoopis minu isa, ma ise elan linnast väljas. Aga isa on kodus ja asjaga kursis ja vajadusel saab mulle ju helistada, kui tekib küsimusi.
Tädi: eks uurija võtab siis ühendust
Hakkasin kodu poole sõitma, tuju nii halb, rattast kole kahju. Meenus seik a la 15 aastat tagasi, kus sõbrannaga virutasime ka kaks ratast, et koju saada. Kodu oli 10 km kaugusel. Selle peale ei mõelnud meist kumbki, et äkki inimesel oli ratas eluks vajalik. Me jätsime, nad tookord küll teeperve peale, et vahest keegi leiab.... ja siis mõtlesin, et näet said nüüd tagasi. Ja nutma ka ajas, nii kole kahju oli oma rattast.
***
Kaks tundi hiljem
Isa helistab: kuule uurija on siin ja tahab sinuga kõnelda.
Mina: Noh?
Uurija: tere! Mina see ja see. Meile toodi eelmisel nädalal sellise kirjeldusega ratas jaoskonda. Kas te saate tulla tuvastama?
Mina: ma ise küll ei saa moment, aga ma saadan mehe.
uurija: ma siis ootan ja jätan tagant ukse lahti.
Mees kohe auto peale ja linna. Ja oligi minu ratas! Mul oli nii hea meel! Ei oleks ma politseisse läinud, ei oleksi kätte saanud.
Tuli välja, et ratas oli terve eelmise nädalavahetus olnud poe juures ja lõpuks poe omanik viis politseisse, äkki keegi tunneb huvi.
Ja no ma võin ainult kolm korda arvata, kes läheb rattaga poodi ja unustab suures tuhinas ära, et ta läks rattaga.
Aga noh, hea et niigi läks.
Nüüd ma otsustasin, et ma panen lehmaketiga ratta seina külge ja seda ratast näpib ainult üks isik ja see olen mina!

vot nii palju ongi tehtud

muidugi keegi oli digika värvidega midagi teinud ja ma avastasin alles selle siis, kui pilt tehtud, arvutisse tõmmatud ja mul vöö maha võetud. Tegelikult on värvid valge, punane ja sinine.
Ja,.... vöö kudumine pole mitte teps lihtne töö. Valmis saan vist alles saja aasta pärast.

Jube kannnatus peab olema ja seda on pea kolm meetrit.
Dziisas, ausõna!

seik elust

Lugesin Algaarvu blogis teemat "Teine võimalus"(kahjuks ei panimõmm ma kuidas linki lisada) ja mulle meenus ka hiljutine seik samal teemal.

Nimelt eelmise aasta jõulude ajal.
Ämmamutt(muideks ämmamutt on hellitussõna) ajas meid kõiki kokku enda poole. Kõikide all pean ma silmas siis kõiki tema poegi oma peredega. Kuna poiste noorem õde elab oma kutiga tema juures, siis kutsuti ka kuti ema ja õde sinna.
See ema tundus kohe alguses imelik. Püüdis hullult peen välja näha.
Meie "noored" kukkusime muidugi joogile rõhku panema. Kuigi ma tean, et kui ma ennast ei kontrolli, siis mul kipub asi kergelt käest minema.
Muusika, tants ja trall vaheldumisi viina veini ja viskiga.
Mingil hetkel lasi see tädi kes alguses oli väga peen ka rihma lõdvemaks, nii et ma pidin tahtmatult kõrvalt kuulma kuidas tütar teda korrale kutsus.
Mingi hetk olime kõik tanstupõrandal, kõik karglesid nagu pöörsed, lapsed ja vanad läbi segi....
***
Järgmine hetk oli hommik kodus.
Süütunne tahtis ära tappa. Kuidas ma koju sain? Kas lapsed on kõik kodus? Katsun... mees on kõrval. Ajan ennast üles ja tatsan tasakesi lastetuppa. Kõik kodus. Aga kuidas? Vajun voodisse tagasi.
Järgmine hetk on lõuna ajal. Suur valge väljas. Ei julgegi kööki minna, äkki mees on nii pahane. Oh saaks aja tagasi keerata. Süütunne ikka närib. Lähen tasakesi kööki....mees ei ole pahane. Temal oli kõik kontrolli all.
Õhtul ämmamuti juurde minnes, näen tohutut pildi seeriat, peategelane mina.

Kõige nõmedam, et ma joon täiesti võõra inimesega sinasõprust ja olen kaelakuti nagu sõbrannaga. Ja miks ma ühe pildi peal üritan särki seljast kiskuda? Vähemalt tundub nii. Mees ütles, et palju ei puudunud kui oleks nii ka juhtunud.
Jube piinlik on igatahes olla. Mehele ütlen sada korda päevas, ära ole pahane, ma ei tea mis juhtus. Ja ma tõesti ei tea. Mees ei ole õnneks pahane. Naerab ainult, et ei julgegi sind üksi välja lasta, vaata mis teed.

Kolm päeva tagasi, nägin seda tädi poes. Oleks teadnud poleks poodi läinudki. Astus poes ligi ja küsis naeratades, et noh, ei tunne ära või. Mina vastasin konkreetselt, a tere jah tunnen küll ja astusin edasi.

Uhh, kohe tahavad sõbrustada, nii kui nendega ühe korra pidu paned.

mõeldes onule

Selle aasta alguses diagnoositi mu onul kopsuvähk. Alguses diagnoositi tegelikult kopsupõletik. Aga kuna põletik ravile ei allunud, siis perearst soovitas ikkagi uuringutele minna. Onu muidugi ei läinud. "Peksis" õed ja vennad kokku seletas asja ära ja teatas, et tema kuskile arstile ei lähe, elab kaua elab.

Kevadel kukkus kodus jalapealt kokku. Tagajärjeks "kadus"parem käsi ära. Haiglas olles arvas, et no las siis arstid uurivad. Kahtlused leidsid kinnitust. Lõikamisega kahjuks enam midagi päästa polnud võimalik. Kui siis ainult keemiaraviga. Onu oli nõus, kuna arstid andsid lootust aasta miinimum viis maksimum. Keemiaraviga tuli hästi toime, kui muidugi välja arvata, et juuksed langesid peast ära. Aga ta hakkas kandma sellist rätikut nagu tsiklimehed ja nägi igati popp ja lahe välja :) Ja isegi käsi hakkas tööle ja siis ta demonstreeris kuidas ta saab ikkagi rusikaga vastu lauda põrutada. :)

Mu onu oli mu isast noorem. Isa saab pensionile kolme aasta pärast. Ükskord isa tema juurde viies, hakkas isa autos nutma. Ikkagi noorem vend....ja talle ei mahtunud pähe, kuidas nooremad lähevad ennem, kui vanemad. Üritasin küll seletada, et ega haigus ei küsi vanust, aga isa ikka nuttis. Kahju on vaadata oma isa nutmas....

Reedel käis onu isal külas. Ta käis viimasel ajal nii tihti kui võimalik....Ta elas päeva korraga.... Laupäeval helistas tal naine ja teatas, et teda ei ole enam. Istudes kodus laua taga, ütles korraga, et ta ei saa enam hingata....ja rohkem polnud midagi teha.

Ta tahtis et teda maetakse oma ema kõrvale.

Mind hämmastas, et tal naine selle vastu polnud. Kuigi samas...ta naine on minust ainult neli aastat vanem. Ega ta ka lõpmatuseni ei saa ju leinata. Elu tuleb edasi elada ja vahest läheb uuesti mehele. Ma usun, et eks onugi tahab seda.

Viimane kord sa ütlesid, et tulge ikka tihemini külla ja mina muudkui lubasin, ikka tuleme......minu poolt lubaduseks jäidki.

Ja nüüd sind enam pole, aga ma ei jäta sinuga hüvasti. Minu mälestustes elad sa edasi, sama "karusena" nagu alati, see lahe tsiklimehe rätt peas....