ühel päeval

sa lihtsalt mõistad, et su lapsed on su parimad sõbrad ja see et nad su ellu on tulnud, see on kõige parem asi, mis sinuga elu jooksul on juhtunud.

esimesed emotsioonid

Esimene päev:
on tegelikult kõige nõmedam, sa ei tea kuhu sa sa pead minema, kus on klassid, kus infotund, mis majas jne. Koguaeg lohutad end sellega, et sa pole ainuke loll, peale sinu on siin neid veel vähemalt nelikümmend. Lõpuks leiad vajaliku ruumi üles ja sead end seina najale ootama. Vahid ja passid ja mõtled: suitsu tahaks.
Infotund on väga informatiivne: vaata endast paremale ja vaata endast vasakule, üks teist kolmest ei lõpeta. Ei ma ei vaata kuhugi, ainult otse vaatan, mind ei huvita et need kaks mu kõrval ei lõpeta....
Nänni ka anti, lisaks erinevatele sooduskupongidele, märkmikule ja pastakale ka kolm kondoomi. Näe! M peale ka mõeldud, mõtlen ja silitan pakke, küll tal on hea meel kui need õhtul talle ulatan. Need olid hoopis mulle? Ega ma siia sexivärki ei tulnud tegema, õppima ikka, lisaks siin polegi kellegagi sexsida. ...vb...
Esimene päev oli väga lennukas, kõrgem matemaatika oo- ma jagan matsu,väga kõva!
Teine päev:
Pooled tunnid praktikumid, pooled loengud. Meeldis ja rahul.
Kolmas päev
neli tundi mikrot...pärast veel neli tundi filosoofiat.
Esimene tund filosoofias vahtisin suu ja silmad pärani ja mõtlesin: "mees millest sa küll räägid?"
Hetkel ajan taga filosoofia sõnastikku. Kellegil laenata?

blondiini nalju

Olen kontoris, loen meile, tõusen järsku püsti, viskan joonlaua jalale ja ütlen kõva häälega :"krt 33cm on ikka ilgelt pikk" panen joonlaua käest, istun tagasi ja hakkan kriblama.

***
See naerupahvakas mille osaliseks ma sain, võite ette kujutada....
Tegelikult tahtsin ma lapsele rahvusmustriga kummikuid osta, aga laste nr lõpevad 35-ga ära, ja 36 on pika säärega. Ma tegelikult mõõtsin säärepikkust enda peal ja ütlesin selle kõva häälega välja...

mul on kõik hästi

....ainult et see kirjutamise soolikas on ilgelt umbes.
Tähendab kirjutada oleks paljust, aga kirjutad pika jutu ära ja siis kustutad kõik ära, kuna tundub et see pole nagu üldse oluline info mida kajastada....
Muidu suve mul pole olnud. Ja sellepärast, et see suvi kodust ära käija ei saanud. Ah et miks? Sellepärast et meil on beebi! Ja kuna ta on veel liiga väike (hetkel kolme kuune), siis üksi koju jätta teda ei saa ja autosõitu ta ei kannata, hakkab oksele.
Et te nüüd ei arvaks, et ma olen vastutustundetult sexsinud, siis ei seda ma ei ole, me võtsime endale uue koera :)
Tutvusringkonnas ringleb ikka teema beebide ümber, kes juba istub ja kes tegi esimesed sammud. Meie räägime, et meie beebi teab kus on tema koht ja oskab juba käppa anda ning palli tuua :)
Tänasest algas juba ühel meie pere lapsel kool. Suurem piiga läks edasi õppima siis spordikooli. Poole suve pealt on juba otsapidi ühikas elanud, terve suvi on trennid ja laagrid olnud. Ega teisedki pole lebotanud, kui küsid et kas keegi nagu mõnipäev kodus ka on ja midagi teeks, siis saad mõrvarliku pilgu osaliseks. Kuidas ma saan küll nii juhm olla ja arvata et kodus marja korjamine on tähtsam ,kui päevas kaks korda trennis käija. Ühesõnaga meil on kõik mingid spordihullud. Mees kah veel takkaotsa. See ju ostis eelmine aasta endale maanteratta ja siis osaleb kõigil maanteratta võistlustel. Viimane võistlus oligi eelmisel nädalavahetusel, kuhu ta läks suisa palavikus. Ma küll üritasin piuksuda, et palavikuga ei tohiks...siis tabas mind pilk-naineolevait-ja mis mul üle jäi aitasin veel kotti pakkida. Tema võistlustel olen ikka üritanud kaasas käija, head pikad autosõidu, saab hulga teemasid ära arutatud ja plaanid peetud :)
Hommikused käimised on kah lörri jäänud. Läksime siin sõbrannaga suve algul tülli, siis kui ära leppisime, siis arvas tema, et ega suvel ei viitsigi väga tõusta nii vara ja vaatame niisama ja noh, nii ta on läinud. Mul on ilgelt kahju tegelt, sest mulle mõjus see nii vaimselt kui füüsiliselt väga turgutavalt teha kolm korda nädalas hommikuti see tunnine tiir. Eks tuleb üksi hakata käima, kui siin kool hakkab ja sügisene rütm paika saab.
Natukene ma suvel sain ikka ratta selga ja nüüd olen mõnel hommikul ka trenazööri otsa koperdanud.
Kõige suurem samm siis sellel sügisel on see,et ma läksin Maaülikooli maamajandusliku majandusarvestust ja finantsjuhtimist õppima. Mis minust kevadel saab, kes seda teab, vb lõpetan hullumajas. Tahtmine on igatahes suur. Kuidas ma suudan jagada oma töö, salongi kliendid, kodu ja õppimise, seda ma veel pole välja mõelnud. Aga usun et kõik loksub ühel hetkel paika, tuleb lihtsalt olla positiivne ja mõelda et kõik laabub! Küll ta siis laabub kah!

lühidalt

*põhikooli lõpetamine...karm ma ütlen
*maanteratta võistlused....ainuke aeg kus saab perega olla
*väiksema piiga operatsioon....Põlva haigla toredad arstid
* möödunud sünnipäev.....pärast kahte aastat ma sain endale(noh tegelt tervele perele) lõpuks ilusa punastest tellistest ja klaasuksega pliidi:)
*katkine auto.....ma müün selle sara maha
*niitmata muru ja rohimata peenrad........komandeerin vanemad nädalavahetusel maale
*kaal.....peksan puru:)
*salongis......enne jaanipäeva vabat päeva pole
*kontoris......hullumaja
*järgmine kuu Mainoris vestlus......täitsa hull peast
aga muidu on tore ja ma olen täitsa positiivne!

miks ei tohi...

...roolis olles süüa porgandit?
Sellepärast, et kui sind peaks tabama aevastushoog, just siis kui sa oled valmis oma suutäit alla neelama, siis hetk hiljem oled sunnitud auto teeääres kinnipidama, et esiklaasi porgandist rookida.
(aga kõrvalt võis see päris koomiline olla, kuidas ma suust porgandit tulistasin:) )
Endal on täna ka veel jube naljakas:)
Aga muidu kõik rockib sajaga(kuulab rammsteini ja metallicat)

igapäevane

Tööd kuhjuvad laua peal ja kuskilt otsast ei oska alustada. Seoses selle euroga on mul töö isegi kolmandal kuul veel järjepealt maas. Kaks esimest kuud sain ikka kõvasti soperdada ja parandada. Kõige rohkem ajas mind vihaseks asjaolu et kui ma juhendit järgides, näpuga järge ajades, intruktsioone lugedes, asja tööle ei saanud, siis tarkvara haldajaga ka ühendust ei saanud, sest telefonile nad ei vastanud ja meile vist lugesid kord nädalas. Igatahes sain mina erinevaid foorumeid surfates oma küsimustele ennem vastused kui vastuse meilile või telefoni ühenduse. Ja ma saan täitsa aru, et kõik see aasta algus tõi neile lisatööd, aga nemad oleks pidanud nagu seda eriti ette nägema.
Ühesõnaga programmi olen tööle saanud, aga paberikuhjad ei vähene nagu üldse laua peal. Ja kui mul on palju tööd siis ma muutun närviliseks, kipun kähvama ja üldse parem kui mind ei tülitataks.
(hiljaaegu küsis üks inimene minult et kas mul üldse sõpru on? Et ma pidin ikka kohati väga halvasti ütlema ja üldse üks kõrk ja ülbe inimene olema. Muidugi ma vastasin et õnneks mõned ikka on ja hea et sina nende hulka ei kuulu! )
***
Üldiselt olen ma igapäeva eluga rahul:) Oleme terve talve jooksul kõik terved olnud, mõned nohu hood on lastel olnud, aga et keegi oleks palavikku jäänud või päris voodisse, seda ei ole olnud.
Sõbrannaga liitusime kohaliku matkasarjaga ja käime ülenädala suusamatkadel. Kuna ma suusatamises väga tugev(loe: ei oska üldse suusatada) ei ole, siis minuga kuhugi matkale minna on ikka tõsine väljakutse. Ja me käime ainult karika pärast, sest läbides kontrollpunkti, pannakse nimi kirja ja sügisel kes terve sarja on kaasa teinud saavad karika. Eelmisel aastal jäime me napilt karikast ilma , kuna ühel matkapäeval olin mina perega puhkusel ja sõbranna ei saanud ka minna. Talvel on siis suukadel ja kevadest sügiseni kas ratastel või jalgsi.
Üldiselt on mul sellest talvest siiber. Võiks juba hakata kiiremini see lumi sulama. Samas kui kevad tuleb siis hakkavad need aiatööd, ikka vaja lehti kratsida ja peenraid rohida, jne. Salongis ka kõik õhtud kinni ja üldse et mingit vaba aega endale leida, siis ma pean seda päris pikalt ette planeerima. Mõtlesingi et räägin I-ga hakkan vist endale nädalas ikkagi ühte vaba õhtut tegema. Asjad kasvavad nii üle pea, laste jaoks aega pole, kodus kõik hullumaja, ega ma siis kõike ju mehe kaela peale ka saa jätta. Kodus me enam muust ei räägigi kui kas tööst või kodus tegemata töödest. Koos olemise aega jääb järjest vähemkas. Kui üks tuleb siis teine läheb või siis vastupidi. Samas tööd on ja kui kuus oma tulud kokku löön , siis mul tekib küsimus, et kuhu mu raha kaob? Ma teenin kõvasti rohkem kui eesti keskmine palk, nii et võite arvata palju mul kuus raha läbi käib, aga et midagi nagu järgi ka jääks? Seda ei ole. Hakkasingi sellest kuust kirja panema, et oleks mingigi ülevaade, samas väga palju raha kulub meil autokütuse peale. Kui peres on kaks autot ja üks neist läbib viiel päeval nädalas sada kilomeetrit, siis nagu eriti ei imesta. Ja seda ainult tööle sõiduk. Aga tahaks nagu mujale ka sõita kui ainult tööle ja koju. Ja siis vabal päeval katsud ühele marsruudile plaeerida mitu asja. Aga ikka kui on vaja kedagi trenni/võistlustele viia ja õhtul jälle järgi, siis mida sa siin nii väga planeerid. Toidupoes ma käin kolm korda nädalas ja igakord katsun mitte ületada 20eurot. Siiamaani on mul see isegi õnnestunud, aga noh kuu alles alguses kah. Samas on nii palju selliseid väikseid asju, kellele taskuraha kaks euri, kellel vaja apteeki 5 euri, kellel klassiõhtu jälle jne,jne. Noh ja kui ma need nädalapeale kokku löön siis kokku saab mitte väikese summa.
Eks näis, mis mul kuu lõpus ette on näidata...

miks võõrad majas on?

Nädalavahetusel oli õe sünnipäev. Läksime sinna mina, suurem piiga, isa ja ema. Uksest sisse minnes läks suurem piiga kõige ees, siis isa , ema ja mina kõige lõpus. Selle aja sees kui mina õeni jõudsin oli suurem piiga juba elutoas ja istus diivanil. Vahtisin teda päris mitu korda ja äärepealt oleksin õe käest küsinud, et kes see on? Korra mõtlesin et äkki tema mehe venna lapsed. Viimasel hetkel sain aru, et see on minu laps! Mul hakkas nii õudne...et nagu mis toimub?
Mees oli õhtuses vahetuses ja kui helistas siis rääkisin talle kah. Lisasin et kui ma ühel päeval küsin, miks maja võõraid täis on, et ta mind siis imelikult ei vaataks.
kas niimoodi minnaksegi peast segi?
Viimane aeg time out teha.

bürokraatia

Nädal algas ootamatu libedusega. Viies lapsi kooli ja peatudes kooli ees ülekäigurajal, kukkus üks laps mul auto ees kaks korda pikali. Lisaks kukkus neid nagu kärbseid peale ülekäigurada. Lumi on kaheltpoolt valli aetud ja need valli ääred nüüd kaussi sulanud. Sellist asja nagu kõnnitee, talve saabudes kooli juures pole olemas. Ma läksin nii närvi, esiteks selle peale et terve tee oli nagu liuväli ja teiseks, mis siis oleks saanud, kui ma oleks liikunud ja poleks pidama saanud?
Kooli juurest ära sõites nägin kohalikku heakorraspetsialisti kesväljakul lobisemas. Pidasin auto kinni, kerisin akna alla ja küsisin et hr, kas teie olete valla heakorraspetsialist? Ka te teate mis toimub kooli juures? Miks on ülekäigurada liivatamatta ja üldse kogu teelõik? Ja no mis te arvate, mis ma vastuseks sain? Sealt tuli sellist enda õigustamist ja üldse tema ei pea seal liivatama vaid see on kooli probleem ja kui kool leiab et nii on hea siis las olla. Ja ega tema ka ei jõua igale poole ja kui mina pole märganud siis meil on talv! ( teate seda kreisraadio lugu ehitajast, kus reporter küsib ,et mida te ehitate, kui te ju ei ehita? Ja ehitaja vastab et no ma ka ei jõua igalepoole :) vot see oli samasugune) Ja et tema on täna hommikul juba kaks koormat kildu lasnud välja kallata ja üleüldse saadaks tema lapsevanemad kursustele, et lapsi ei pea viima koolitreppi. Rsk ma läksin nii närvi! Küsisin et kas see kaks koormat kildu on maha kallatud kooli juurde? Et ma nägin seal healjuhul kolme kivi klibu tükki ja kui ma tahan et mu lapsed elusalt kooli jõuaks, tulebki nad treppi viia. Lõpetuseks soovisin head päeva ja sõitsin minema.
Tööle jõudes võtsin kõne kooli direktorile. Ütlesin kes olen ja et tema koolis õpib minu kolm last. Aga mitte sellest ei taha ma temaga rääkida, vaid sellest, et kui palju vastutab kool selle eest, et laps jõuaks elusalt kooli. Direktor sai kohe aru, milles probleem ja küsis et kas lugu on libedusest? Rääkisin siis loo ära et, üks laps kukkus ülekäigurajal mul auto ees kaks korda pikali, aga mis oleks võinud juhtuda kui ma oleks liikunud ja poleks pidama saanud? Ja kust see laps siis veel teed peaks ületama, kui mitte ülekäigurajal? Kust tal veel ohutu üle tee on minna? Direktor lubas kohe minna isiklikult vaatama ja anda teada, et sinna midagi maha pannakse. Tänas ilusti informeerimise eest ja oli igati viisakas.
Siis võtsin kõne valda. Sekretär võttis vastu, küsisin vallavanemat. Küsis et keda teatan. Mina siis see ja see, linnakodanik.
Vallavanemalt küsisin otse , kes vastutab kooli ees oleva tänava hekorra eest, pidasin silmas liivatamist? Vallavanem ,et eks ikka vald vastutab. Rääkisin siis oma loo ära, mis mul hommikul juhtus. Vallavanem juhtis ka minu tähelepanu sellele et meil on talv! Ma siis ütlesin, et jah ma olen seda märganud juba kolm kuud, ja teile kui talvepealinna vallavanemale ei tohiks see nüüd küll üllatusena tulla! Ja selle kolme kuu jooksul olena ma näinud et lund koristatakse ainult kohaliku panga eest. Terve koolivaheaeg ei käinud kordagi kooli tänaval traktorit lund lükkamas ja esmaspäeva hommikul olid seal sellised rööpad, et ma sõitsin enda autol sumbuti alt ära! Et lisaks linnavalitsuse tänavale ja keskväljakule on meil linnas veel tänavaid. Lisasin lõpetuseks, et oma heakorraspetsialist saatke suhlemiskursustele või halvemal juhul laske lahti! Ja homme hommikul ma kõnnnin isiklikult kogu tee läbi ja tore oleks, kui ma seal kordagi ei libiseks või mu jalg ei väärataks. Vallavanem lubas hommikusel koosolekul teemat arutada:)
***
Nüüd kui linna tuleb suur üritus, vot siis kratsitakse parklaid ja veetakse lumevalle teeäärtest minema. Aga et linnakodanikul ka oleks lahe poodi minnes parkida või et ülekäigurajal oleks lumehunnik vähemalt nii madal, et laps näeks autot ja autojuht last- ei seda ei ole. Ainult siis liigutatakse kui võõrad linna tulevad, noh et muidu räägivad äkki halvasti.