nii kurb

Eilne pidu oli väga emotsioonide rohke. Võitlesin mis ma võitlesin hambad ristis oma pisaratega, aga kui lapsed hakkasid laulma ema kas mäletad, siis istusin ja pisarad muudkui voolasid ja voolasid.....
Isegi üks rühma tüdruk ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja kasvataja pidi teda vahepeal lohutama.
Aga ma polnud ainuke, enamus emasid löristasid nina ja pühkisid silmi. Õnneks taipasin taskurätid kaasa võtta ja ei pidanud tilkuvat nina jaki varrukasse pühkima.
Ja hommikul oli nii imelik ärgata kui poja kodus polnud.
Käisin ka ennem tööle tulekut lasteaiast läbi, olid teised alles kahe ajal öösel magama saanud. Trall kestis ikka poole ööni :).
Aga mul on ikkagi nii kahju....Nii kui ma sellele mõtlen, nii hakkab kurgus nöörima.... Hommikul arutasime ka suurema piigaga, et kui tema lasteaeda lõpetas ei olnud poolti nii kurb kui praegu. Ma mäletan just seda uhkuse tunnet, et mõelda vaid sügisel juba kooli, nii suur tüdruk. Nüüd on nii kahju, et lapsel üks etapp elus läbi, seda aega enam tagasi ei saa....

hüvasti lasteaed

Sel nädalal on kõige väiksemal lasteaia lõpupidu. Paar nädalat tagasi oli kooli minevate laste lastevanemate koosolek. Ja kui ma sealt tulin siis tabas mind selgusehetk. Niikaua kui laps on lasteaias on ikka nagu tita majas. Aga kui kooli läheb, siis ju enam pole. Ja mul oli nii nii kahju, et nutma kohe ajas. Kuhu on kadunud aeg?
Koju läksin otsisin kõigi laste beebi asjad välja. Mul on kõigi laste esimesed komplektid, millega haiglast koju toodi alles hoitud. Isegi tekid. Piigade kõige esimesed kleidid on ka alles hoitud. Siis ma istusin ja vahtisin ja sättisin ja nuusutasin neid :) Nii kahju on kuidagi. Aeg läheb ja lapsed saavad suureks ja oh õudust....mina jään ju vanemaks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

See lasteaia lõpupidu on üks igavene ooper.Ma eeldasin et kogutakse kasvatajatele kingi raha ja peale aktust on väike kohvilaud aga....
Meil on rühmas väga aktiivsed lapsevanemad, kes arvavad, et lisaks kasvatajatele tehtavatele kingitustele, on vaja teha ka lasteaiale, siis kahele isikule kes korraldasid terve nende aastate jooksul lastele kevadeti ja sügiseti loodusmatku, siis ühele isikule, kes võttis vaevaks lastele talvel mäesuusatamsie algtõdesi õpetada, siis on tellitud väljast mingi näitleja, kes peale aktust hakkab programmi juhtima ja hoiab meeleolu üleval, siis laud on tellitud kuskilt pubist. Mis sinna tuleb, ei ole teada. Rühma oli pandud nimekiri palju perest osavõtjaid on. No loomulikult lähme me ju kogu perega. Aga võib olla maksab söögilaud sada krooni nägu. Mis see mulle, viieliikmelisele perel maksma läheb? Ma ei saa ju öelda lastele, et te võite aktuse aja olla, aga söögi ajaks tõmmake minema! Lisaks sellele jäävad lapsed koos kasvatajatega viimaseks ööks lasteaeda. Keegi arvas siis et oh lapsed hoitud, lähme me vanemad edasi saunapeole mingi järve äärde. Tundub et mõned vanemad olid väga sillas sellest mõttest.
Ei kujuta ettegi, mis siis saab kui need lapsed põhikooli lõpetavad. Siis vist on Tannu ka kohale organiseeritud.
Ühesõnaga see lõpupidu ajab mind täiega stressi. Põhiorganisaatorid ongi kolm lapsevanemat, kelle meilid mu postkasti kogu aeg potsatavad. Tundub et kas teised neid ei loe või on neil sama suhtumine, mis mul. Mina leian et selle lõpupeoga nüüd üle ka ei maksa pingutada ja ei jõua ma kah tervele vallale tänu avaldada selle eest, et nad mingi panuse minu lapselele on andnud. Ja kas ongi nii palju et ma neile kohe kingi pean ostma. Lilledest peaks ka ju piisama. Neid on siis ikkagi sümboolselt meeles peetud. Järgmisel aastal on niikuinii uued lapsed.

kellegi unistuses

Uskumatu lugu juhtus minuga täna.
Astus uksest sisse üks klient. Saades kätte kauba, hakkas rääkima kuidas mina sarnanevat väga ühe inimesega. Lugu hakkas rulluma lahti 30-40 aastat tagasi lõunariikides nagu Aafirka, Elevandiluu rannik, Indoneesia, jne. dzunglid ja terroristid. Minuga sarnane isik oli rühmas olev snaiprist naisterahvas.
Tuli välja, et ta on mind varem salaja pildistanud, kui ta ühe teisega siin kaasas käis. Ja minu pildi saatnud endistele rühma liikmetele, kes kinnitasid selle isikuga sarnasust 100 % aga.....aastate vahe on meil.
Muidugi olin ma väga meelitatud, et ma kellegi snaipri moodi ol(e)in. Rääkis siin oma dzungli seiklustest ja allatulistamistest.
Nüüd on ta pensionil ja ühes firmas varustaja.
***
Sõbranna tõi mind maa peale tagasi. Ütles, et kujutad ette kuidas ta nüüd kodus istub ja vahib, sinu pilt ees ja käed käivad.....Ja et see olevat vana trikk, kuidas naiivseid (mina ei ole) naisterahvaid lõksu meelitada. Neile lähevadki dzunglid ja särgid-värgid peale.
Muidugi hakaksin ma kartma, et äkki ongi mingi pervert. Aga niikaua kui mind eemalt imetletakse lasku käija, kui ahistama hakkab siis vaatame edasi. Las ma siis olen ühe vana mehe unistus :)

kraakad

Minu projekt on käivitunud ja seisneb see selles, et käin peale oma põhitööd õhtuti ja nädalavahetusel ühes ilusalongis lisaraha teenimas, maniküüri, pediküüri ja geelküünte näol siis.
Muidugi tahab kõik harjutamist ja vilumust saada, aga ma annan endast parima. Lakkimisel käsi veits täriseb (loe: väriseb), aga ma usun et see jääb ajapikku väiksemaks.
Esimesel nädalal sain isegi jootraha, mis oli väga suur tunnustus.
Kuna tahan väga küünemaalingut osata teha ja koolituseni on kuu aega aega, otsustasin juuksuril küüned lakkida ja midagi proovida teha. Joonistan mina ära, vaatame neid siis ja leidsime et need on nigu kraakad e. varese jalad. Ja mida rohkem me vaatasime ikka siit ja sealt nurga alt no kraakad mis kraakad :) Nalja kui palju muidugi. Õnneks on seltskond mõistev ja nalja meil saab. Eks neid algajaid alguses peedistatakse ka rohkem :)

blondiini seiklused 2

ma olen ikka nii jobu, et tule taevas appi!
Tavaliselt jäävad mulle klientide näod ja kust nad pärinevad meelde.
Täna lähen mina suitsu tegema. Astun koridori peale ja tuleb vastu üks mees. Meelde jäi ta sellepärast et ta oli sellise naljaka häälega. Astub vastu ja muidugi ma arvasin et ta tuleb minu juurde. Mina meelal häälel ja sammu aeglustades:"Tereeeee!" Tahtsiv veel küsida, et kas minu juurde? Hea oli et ei küsinud. Vend vahtis sihukese näoga, et mis sul oli ? ja trampis minu uksest mööda.
Ma siis läksin nurga taha ja olin selline irve näos, ise salamisi lootsin et ma tagasi tulles temaga ei kohtu.
Ma kipun unustama, et peale meie kontori on siin majas veel "kaheksakümmend" teist kontorit ja äkki inimesed ajavad siin muid asju kah :)

blondiini seiklused

Tavaliselt tulen ma tööle kella üheksaks. Täna tulin kaheksasks, lasin nurga tagant läbi tegin suitsu, panin plaani paika mis ma täna teen, pealinnast bossid tulemas....
Krutin ukse lahti, astun tuppa, arvutit sisse, vaatana meile, sätin pabereid, järsku kopp-kopp uksele. Kiikan üle laua.....ja kui ma nägin kes oli....taipasin!
Securitas!
Ja siis ma hakkasin muidugi õhku ahmima, käed näo ees ja kohe-kohe nutma puhkemas ise samal ajal väriseval häälel pomisedes, see ei ole võimalik, kuidas ma võisin unustada! Ma jätsin ukse koodi maha võtmata. Muidugi läks värk häiresse ja mustade jopede ja saabastega poisid jooksid kohale. Läksime võtsime koos maha ja küsisin et kas ma saan nüüd trahvi(kohe oleksin nutma hakanud) Kutt muidugi naeratas ja ütles ei saa olge rahulik, inimlik eksitus. Ma vabandasin ette taha ja siis tuli juba majahaldur ka ja siis ma jälle vabandasin ette ja taha. Kutt piirdus õnneks ainult väljasõidu raportiga.
Ja ma ei suuda mõista, kuidas ma võisin unustada!