ülistuslaul mehele

Mõni teine mees, kes tööpuudusel koju saadetakse hakkaks jooma ja naise seljas sõitma. Minu mees teeb süüa , koristab ja peseb põrandaid. Ja ta teeb seda täiesti vabatahtlikult. Eile avastasin koju minnes, et dushiruumis on isegi seinad ära pestud. Ja ühel päeval pesi köögi vaiba ära. Muidugi ma kiitsin teda ja olen hirmus tänulik.
Kindlasti matab ta oma mure nüüd sinna koristamisse. Neil seal tööl suht jama olukord. Tööd ei ole, palgad viibivad, kuigi ta töötab täiesti korralikus suurfirmas. Tal on veel hästi läinud, eelmisel kuul sai kümme päeva tööl käija, see kuu vast kah venitab kuidagi kümme täis. Aga pooled mehed on aasta algusest saadik kodus istunud. Aga ega ta ei hädalda, aga ma ju tean et ta tunneb ennast halvasti. Meestel on mingi kinnisidee, et nemad peavad peret üleval pidama. Ma olen ikka rõhutanud, et peab see kellel on võimalusi. Me oleme ikkagi pere ja rahakott on meil üks. Muidugi on tore, kui ma ei pea oma palgast pangalaenu maksma, aga kui pean, kuna sul ei ole see praegu võimalik, siis ma ei näe vahet miks ma ei peaks seda tegema. Kodu on meil ju üks. Ja olgem ausad, mulle hullult meeldib koju tulla, kui ma tean et kodu on soe, söök tehtud, nõud pestud. Ühel päeval ma isegi ütlesin selle välja, et kas me ei saaks kuidagi nii, et sa oleksidki kodus, ma võin tööd lõhkuda. Pika arutelu käigus leidsime, et see on ainult siis võimalik kui me lotovõidu saame:)
Hoolimata raskustest ja rahamuredest üritan ma alati kodus hoida positiivset joont ja asju mitte ülemõelda. Alati on lihtsam kiskuda riidu ja hakata norima a la otsi siis teine töökoht. Aga kuna ma olen end ise sidunud kahe töökohaga ja mu päevad venivad väga pikaks, olen ma siiralt tänulik, et kui tema jõuab tööpäevadel koju ennem mind, hakkab süüa tegema, teeb tuled alla jne. mitte ei istu lörts teleka ette ja ei oota pult käes kuna naine koju jõuab.
Ja olgem ausad, olla päev otsa kodus ja mängida peremeest perenaise rollis, see on veel raskem ja tänuväärsem amet kui palgatöötajal!
Igatahes mina olen küll väga rahul, et mul just kõrval selline kaasa on. Kuigi see mõistmine võtab teinekord aastaid aega.....

kääbus

Eile tõdesin ma et ma olen tõeline kääbus.
Hommikuti on lapsed viimased väljujad ja panevad välisukse lukku. Õhtul jõuan mina tavaliselt viimasena ja ei pea muretsema, kas saan tuppa ja kus võti on.
Eile aga jõudsin ennem teisi ja helistan, et kus võti on? Kui mina viimasena välisukse lukku panen siis mina viin võtme tavaliselt sauna. Lapsed aga panevad välisukse kohale ülesse. Ja no seisan mina seal ja üritan ikka ennast võimalikult pikaks venitada ja no ei ulata. Tee mis tahad!
Ja ma pidin päris mitu korda hüppama, et võtit kätte saada. Kui lapsed jõudsid siis ma tassisin kõik välja ja ütlesin, et näidake nüüd mulle , mismoodi teie seda võtit sinna ulatate panna. Ja täiesti vabalt, ei pidanud nad kikivarvastele tõusma ega midagi. Ja mina ei ulatanud isegi mitte sõrmeotstega äärt puudutama.
Seda ma teadsin, et nad on minust naaaaaaatukene pikemad, aga et kohe nii pikad....või olen mina liiga lühike...või on mul liiga lühikesed käed. Ja mul olid veel kuue cm kontsad alla, aga ikkagi ei ulatanud......
Nüüd ma panen endale sellise väikse pingikese välisukse kõrvale....noh nii igaksjuhuks.