ma ei ole normaalne

Selle asemel, et need kümme päeva nüüd normaalselt puhata, ma ikka suudan endale kohustusi tekitada.

Nimelt.....hakkan äriplaani koostama ja seitsme päevaga pean ma mingi põhja kokku panema, kuna konsulandiga on aeg kokku lepitud.

Ma ei ole normaalne inimene ausalt.....
Inimene ei suuda olla olla rahulikult ja mittemidagitegemisest rõõmu tunda.

Aga rahutus on hinges....mis sellest välja koorub...ei tea.

lõppeks juba ära

see emotsioonitsemine.
Mul on iga asja peale pill lahti. Liiga palju pingeid??
Eile oli lastevanemate koosolek. Ja no ma ei saa, näidati klassi ja räägiti siis kõike seda esimese septembriga seonduvat ja ma kogu aeg pidin pisaratega võitlema. Võiks nagu üle saada juba.
Kahju on vaid sellest, et osa kooli on remondis ja ennem jaanuari lapsed oma klassi ei saa. Kooliteed alustavad nad hoopis muusikakooli solfeedzo klassist. Pisike ja kitsavõitu, aga nagu direktor eile ütles, olgem mõistvamad. Ma olen....vähemalt püüan. Tegelt olengi, aga ikka natuke kahju on.
Eilne päev algas üldse vastikult, seoses nende hukkunud sõduritega seal Afganistanis. Mul sõbranna mees ka teenib seal ja tema soomuk oli ....Õnneks temaga kõik korras. Üldiselt me püüame sellele väga vähe mõelda ja sellest rääkida. Aga vastik ja ärev on ikkagi.....

Täna võtan teema üles ja küsin puhkust kümme päeva. Raudselt läheb naginaks, aga ma pean vapper olema :)

pole paha villu moodi

...et ma sain oma trenazööri kätte.
Ja ma olen ilusti seda väntand terve nädala ja söömine on kontrolli all.
Ja kaal näitas nädalaga -0,7.
Pole paha, nagu Villu ütles.

*Aga mul on treener kodus olemas, hommikul kell kuus on äratus ja juba käib kamandamine trenni, trenni....oeh. Hetkel on tahtmine suur ja sõbrannaga sai kokkulepitud, et jõuludeks peab kaduma......-6 kilo. Usun et see on vastuvõetav. Kuus kaks kilo, ikka tasa ja targu.

oh kooliaeg.....

Eile käisime pojaga ülikonda ostmas. Vaesekese oli lõpuks juba nii tüdinenud sellest riidest lahti/riidesse, et lõpuks ütles, et osta juba midagi ära, ma enam ei jaksa proovida.
Muidugi on tüütu, mul endal oli ka, aga midagi polnud teha. Kui oli kuub nagu peab siis ei olnud püksid. Ja kui olid püksid nagu peab, siis ei olnud kuub jälle. Ja ma läksin täiega närvi müüjate peale, kes hakkasid mulle sokkima, et kuub peabki natuke suurem olema, et kasvu ruum jne. No ma ei saa ju osta ülikonda, mille varrukad ulatuvad sõrmedeni ja õlad on nagu kantpeal. Ja kui ma ütlen et ma tahan tumedat ülikonda, siis ärge toppige mulle beezi ega vesihalli.
Lõpuks sain ühest kohast just sellise ülikonna nagu vaja, juurde veel heleda virsikuvärvi särgi, beezi lipsu ja isegi kingad. Panime kõik selga ja poiss vaatas peeglist ning teatas, et selle me võtame :) Raha läks....täitsa arvestav neljakohaline summa, aga laps läheb elus ükskord esimesse klassi, ma arvan, et see pole koht kust kokku hoida.
Õhtul tegime ka issile demonstratsiooni , pojal oli nii hea meel et lõi isegi tantsu :) Laps peab ikka end riietes mugavalt tundma ja riided peavad ka meeldima.
Ja noh, olgem ausad minu laps on üle kooli poiss, raudselt! Ma ju võin temaga natuke eputada ka :)
* (hilja aegu ostsin talle tagi, sellise nagu mootoratturitel on. Vaatan teda ja ütlen: "Oleks sa natukene vanem, ma võtaks su kohe peikaks". Tema teeb suured silmad ja ütleb: " Sa oled ikka täitsa jobu" :D)

Nüüd veel kott on suurematest asjadest vaja osta. Vihikud ja muud pudinad ostan ma jooksvalt, pole mõtet neid koju kuhjata, siis nagunii selgub, kui kõik on ostetud, et mõni asi tegelikult ei sobi. Igapäevased riided, mõned teksapaarid, jalanõud, särgid/pusad olen ka juba kuu algusest ostnud vaikselt. Veel on vaja vahetusjalanõusid ja spordiriideid.
Ja isegi minu küsimuse peale, kas meil on peresõbralik firma ja kas firma maksab toetust lapse kooli mineku puhul, vastas boss et muidugi oleme ja palju vaja on???? Nüüd ma olen nagu kimbatuses, et palju küsida. Arvan et küsin ühe neljandiku ulatuses, kulunud rahale. Pool oleks nagu väga nahhaal juba. Ja kuna vald maksab ka toetust, siis tulebki pool kulunud rahast juba tagasi.
Aga muidu on nagu natuke kurb...kõik see kool ja sügis ja....vihma ka kogu aeg ladistab ja lehed on kolletunud....hinges üks nukrus ainult.....

arne ja anne

Kuna lapsed tahtsid süüa, siis millegipärast valisin ma kohaliku night-clubi köögi ja suundusime
sinna. Letis võttis meid vastu naeratav Arne Niit. Teate küll, see moelooja. Sikilt musta riietatud ja kaabu peas. Pakkus meile võileibu. Ise mõtlesin, et võileib ka hea söök, lastele kindlasti maitseb. Võileivad nägid väga peened välja, kaunistatud lõheroosidega. Korraga avastasin et rahakotti pole ja ütlesin Arnele et,las lapsed hakkavad sööma, ma lähen toon raha.
Klubist välja astudes nägin Anne Paluveri kohaliku pubi välilaudu koristamas. Jooksin läbi pargi, käsi püsti, hõikasin ae proua Anne, kas teil on hetk aega! No muidugi oli! Küsisin et kas tema ei tahaks meiega teatri tulla. Ta siis küsis, et kes see meie on? Mina lahkelt seletasin, et mina ja minu mees ja minu õde ja tema mees. Anne ütles, et ta peab kosulteerima, et ta ei oska seda praegu öelda. Ise mõtlesin, et ju ei tea kas saab töölt vabaks.
Kahjuks jäid lapsed minust klubisse, Arnele jäi raha viimata ja Anne käest jäi vastus saamata....
Korraga keegi kamandas, kle kell on pool seitse........

ma olen väsinud

kõigest...
Tööst, eraelust, kolleegidest, vanematest, sõpradest(nii palju kui mul neid veel jäänud on)
Mu töö ei paku mulle enam pinget, ma ei taha tööle tulla ja see on jama. See on märk, mis ilmnes mul ka mõned aastad tagasi....
Ja ma tean et ma olen selle olukorra ise tekitanud, aga välja enam ei pääse. Tähendab pääseks küll kui aja maha võtaks, aga ma ei saa sealt rattalt hetkeks maha. Mitte praegu vähemalt.

Imelik...paar aastat tagasi oli mul unistus, mille nimel pürgida. Just töö suhtes. Olen saanud sellise töö, millest alati unistanud ja nüüd kui see käes on...ei pakugi see enam rahuldust. Pürgida nagu oleks küll, aga ma ei taha. Ma ei taha teha sellist tööd....Ma ei teagi mis ma tahan. Tähendab tean küll, aga kardan et kui selle jätan ja valin ainult ühe, siis majanduslikult ma välja ei vea....nii et surnud ring.
Oleks siis inimesel puhkuski, aga ma ei hakkagi end närvi ajama. Eelmisel nädalal rääkisin sellega kes mind siis peaks nagu asendama, et septembris võtan ma nädal aega puhkust, et mul läheb laps kooli, vastas tema et meil kõigil läheb. Halloooo! Mul läheb esimesse klassi, mitte ülikooli nagu sul. Siin on ikka nõks vahet. Ja ma ei saa, ma neelan jälle alla, naeratan ja ütlen et vast ikka saame mingi kompromissi leida. Tean et mida rohkem ma alla neelan, seda suurem saab see plahvatus olema.
Tegelikult ongi mul puhkust vaja, muud ei midagi ja kui ma muidu ei saa, siis viskan end katuselt alla ning murran mõne kondi.....Las siis vaatavad kuidas saavad.
Vot sellised meeleolud siis hetkel....