kultuuripäev

Oli mul eile. Käisime salongi kollektiiviga Vanemuises. Mida, saab lugeda siit
http://www.vanemuine.ee/kaos aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Minule on küll kodust kaasa jäänud, et teatrisse ja kontserdile minek on mingil määral pidulik sündmus. Muidugi on teine asi vabaõhuetendused ja need ei käi sinna alla. Aga kui ma lähen teatrimajja siis on see enesest mõistetav, et ma ei lähe sinna teksades või lääpa tallatud kingades. Ja mul on alati nii kahju vaadata, et selline asi sureb välja, kui teatrisse minnes ennast enam ei sätita.
Väga mulle meeldib vaadata vanemaid prouasid, rullisoengud peas, härrad on alati sirgeks silutud ja siis nad sätivad end pikalt-pikalt peegli ees. Ilus kohe!
Minu puhul on tetrisse minek ikka pikem protsess. Tavaliselt tead ju mitu nädalat tead ette et vot sel kuupäeval on kultuuriprogramm. Siis on aega riideid valida, juukseid siluda ja meiki teha. Või käivad osad inimesed niivisi teatris, et peale tööpäeva selgub et mis ma sinna koju lähen , lähen parem teatrisse. Ei ole ju niivisi.
Või on?
Oma lastele olen ma ka ikka rõhutanud, kui nad käivad klassiga teatris või kontserdil, et riietuma peaks pidulikumalt. Ja siis ikka kuuled,et kes tuli botastes ja kes teksades.
Sama teema on matustel.
Mind näiteks väga häirib kui matustele ilmub keegi teksades või teksatagis. Sellega sa nagu näitad lugupidamatust lahkunu vastu. Kuigi siit saab jälle edasi arendada teemat et aga äkki tal polegi muid riideid peale selle teksakomplekti.
Sama on ka teatris käimisega. Mind võib ju häirida, et keegi on seal äraveninud kampsikuga ja sassis juustega, aga äkki on need ta kõige paremad riided ja kammi ei leidnud üles, aga teatripilet oli ostetud ja tulema pidi.
Vahest olen ma ise kiiksuga?

ristid vs. riistad

kuna mu töö(üks siis nendest jah) on paberitega sahmimine, siis ma pean ikka aega ajalt lisaks sellele , kes arve on kirjutanud ja palju maksta on vaja, viskama pilgu peale mida arve sisaldab.
Täna loen mina ühte arvet ja mõtlen, mis asi see "kardinariist" küll olema peaks? Lühikese ajaga suutsin mõelda isegi et mingi jubin millega kardinaid üles pannakse.
tegelikult oli arve peal kardaanirist( mingi auto jublakas vist :))
Hea et telefoni ei võtnud ja bossile ei helistanud a la : mis sa selle kardinariistaga plaanid teha?

PS! mul on hele juuksevärv.

killukesi elust

Eile õhtul, pimedas toas ja olles juba voodis

M: ma täna tööl mõtlesin su peale.
Mina: miks?
M: no niisama mõtlesin, et nii tore et sa mul olemas oled.
Mina: no kui sa arvad, et ma nüüd sulan, siis sa sügavalt eksid, head ööd!
M: ei ma lihtsalt tahtsin öelda.
Mina: ilma igasuguse tagamõtteta?!
M: jah.
Mina: ok, seda on nüüd küll hea teada siis
M: tegelt ka.

***
Ühel teisel päeval

Mina: kas sa oled meid kujutanud ette 60 aastastena?
M: sind küll olen, ise oled muldvana, aga küüned peavad sul pikad olema.
Mina:?!

***
Kui M on nädala sees õhtuses vahetuses siis ta helistab mulle kella kümnese pausi ajal. Ühel päeval läksime ennem tema tööle minekut tülli ja ma arvasin et ega ta ei helista aga tegelt helistas.
Mina: ma arvasin et sa ei helistagi, et oled nüüd vihane
M: ah, ma ei viitsi su pläginat kuulata.
Mina: mina ei plägise(hakkasin juba tuure võtma)
M: no mida sa siis praegu teed?
Mina:ok, olen vait, oleme sõbrad edasi?
M: mis mul üle jääb, sa hakkad ju jälle plägisema.
Mina: no palun vabandust, et draama korraldasin, pingutasin üle natuke
M: nüüd ma olen su sõber!