sünnipäev

on mul teatavasti kevadel. Aga kuna sel ajal oli mul kool ja paari nädala pärast sess, siis teatasin pidulikult kõigile, et pidu toimub suvel. Tahtsin korraliku pidu, pikk laud ja bänd ja ilusad riided ja... ühesõnaga süldikat :) Kõrini oli sellest grillist ja sääsetõrjest. Kutsed tellisin Viki (kes teab, see teab) käest. Need said  väga armsad ja romantilised, palju ilusamad kui ma oskasin oodata. Kuigi hakkasin rohkem kui kaks kuud varem planeerima, oli juuli kuus puhkekeskuses ainult üks reede veel vaba. Ega mul erilist vaikult ei olnud, võtsin selle mis oli. Teada värk, suvi ju.
Oma väikeses peas olin ma selgeks mõelnud, mis ma endale selga panen, kleit ja jakike oli olemas, veel oli vaja kingi. Jah mul on liialdamata plikadega kokku pea nelikümmend paari kingi, musti ja valgeid, beeze ja halle, lillasid ja helesiniseid, aga mul oli vaja roosasid. Surfasin siis netis ja kaubanduses, kingade valik selline, et võtab silmade eest kirjuks, aga ükski ei rääkinud minuga :( Tähendab ühed küll sositasid et Tristal võta meid, aga nende eest taheti kaheksakümmend eurot ja sellist raha ma polnud nõus kingade eest välja käima. Hädavariant oli väiksema piiga sõbranna kingad, aga ma tahtsin enda omasid. Kõik pidi ju pööfikt olema. Lõpuks viis päeva ennem pidu, lisati ühte neti butiiki minu kingad müüki. Täpselt sellised nagu vaja, veel paremad kui ma ette kujutasin ja hind super. Tellisin mina siis need esmaspäeval ära, kolmapäeval tuli sõnum, et teie pakike on seal ja seal, lähen mina siis neljapäeval oma pakikesele järgi, toksin koodi sisse ja see aparaat ütleb: " Teie tellimus on tühistatud. Vabandame" Seda nägu, mis mul pähe tuli, võite ainult ette kujutada! Mis tähendab tühistatud? Mul on neid ju homme vaja!!! Toksin uuesti, ikka sama jutt. Mind tabas täielik paanika! Mis ma homme jalga panen?!? Läksin auto juurde ja helistasin siis sinna butiiki ning kurtsin oma muret, tädi läks ka paanikasse, lubas uurida ja helistada tagasi. Nagu  hiljem selgus, oli see tädi vale tellimuse tühistanud, õnneks sain oma pakikese kätte ja kingad olid superluksid! Roosa talla ja kontsaga, musta sameti peale olid roosaga tikitud ornamendid. Konts 13cm. Ja niiii mugavad jalas. Selline saaga siis minu kingadega :)
Aga pidu oli väga lahe! Olin kutsunud mõned meeskolleegid siit kontorist ja mõned naiskolleegid salongist, mõned sõberid, fahmili, M vennad ja nende naikad, maailma parima tädi- kokku kolmkümmend inimest. Mõningad persoonid jäid tulemata, nagu näiteks ämm....aga ega see mind ei morjendanud ka :)  Rahvas möllas varaste hommikutundideni ja bänd mängis niikaua kui rahvas möllas :) Ise sain koju hommikul viie ajal.  Väsinult aga õnnelikult kukkusin voodisse. Ja pidu kestis veel kaks päeva jutti, viimased külalised lahkusid eile. Aga vähemalt korjas see kamp mul vaarikad ära ja natuke mustisõstraid. Moosi tegemise võtsin enda kanda.
Ja nüüd hakkab jälle hall argipäev :(

nädalavahetus

Laupäev algas  masendavalt, see ikka ei ole normaalne, kui sa ärkad juba mõttega et oleks õhtu ja tööpäev läbi. Kuigi igakord  nii ei ole, satub kuus ikka selliseid päevi. Kuna õhtupoolikuks olin kokku leppinud esimese inglise keele tunni, siis hommikul trepil istudes kaalusin isegi mõtet see edasi lükata. Ei hakanud aga esimeste emotsioonide põhjal sõnumineerima ega helistama, otsustasin et vaatan kuidas päev kulgeb.

Minu töös on väga palju suhtlemist. Sul võib ju olla paha tuju, väss ja masekas, aga sa ei saa seda iial välja näidata, alati pead olema viisakas ja naeratav, ka siis kui tahaks kliendile vastu pead virutada ja ütelda, et lase jalga, sa ei pea siia tulema. Mul on paar sellist klienti, kes lihtsalt imevad su seest tühjaks. Aga õnneks on rohkem selliseid, kes  teevad päeva rõõmsaks. Laupäeval oli kohe kolm sellist klienti. Ühest neist olen ma varem ka siin kirjutanud, tema on see kellega me lahkame minu isiksuse probleeme:) Ja pärast protseduuri oli jälle maailm parem paik elamiseks.

Mu viimane kokkupuude inglise keelega oli gümnaasiumi ajal ja lisaks sellele, et kevadel sooritada positiivsele hindele koolis eksam, tahan ma ise osata paremini sellest aru saada. Ma usun, et mul on hullupööra vedanud, et ma oma õpetajaga olen siin netiavarustes tutvunud. Minu puhul on väga oluline esimene emotsioon, et ei jääks midagi hinge kriipima. Igatahes esimene kohtumine oli väga positiivne, lahkusin heade emotsioonidega. Edasisen sõltub ainult minust endast.

Päeval oli isa mulle toonud turult terve kasti maasikaid ja kui olin oma "tütrekesed väikesed" linna pealt kokku korjanud ning koju toimetanud, hakkasime koos neid puhastama. Otsustasin sel aastal meile sügavkülma ikkagi ära osta. See mis külmkapil on, seda on ilmselgelt vähe. Kogu aeg on mingit "sodi" täis ja kui sa tahad suvel mõned marjad/toormoosid sinna panna, siis seal lihtsalt ei ole ruumi. Õhtul tõdesin et päev oli väga tore, mitte pooltki nii hirmus kui hommikul paistis.

Pühapäeval kui M lõpetas öövahetuse läksime Suurde Linna turule. See oli väga lahe käik, ma ei saa aru miks me varem pole turul käinud. Tähendab oleme aga  väga kaua aega tagasi oli see viimati. Ostsime veel maasikaid, et oleks ikka mida uude sügavkülma panna, kukeseeni, liha ja sinki , tilli ja suvikõrvitsaid, kapsast ja koertele meelehead. Pärast kodus andis puhastada, lõikuda, segada, praadida,  jagada karpidesse ja no otse loomulikult läks kõik jälle sügavkülma :) Ma hakkan ikka tihedamini turul käima, muideks hinnad on odavamad kui poes, singi saab vorsti hinnaga kätte. Mõned asjad on küll kallimad, aga ma olen nõus elamuse eest rohkem raha maksma küll :) Kogu sahkerdamine väsitas mind muidugi ära ja siis ma veetsin kolm tundi teleka ees, mõttetult aega raisates, selle asemel et kööki koristada. Õhtupoolikul viisin ühe "tütrekese väikse" sõbranje juurde loodust nautima ja kell pool üheksa läksime ise sünnipäevale. Kella ühe ajal öösel saabudes leidsin ma, et nüüd on ilgelt õige aeg seda kööki koristada ja poole kolme ajal lihtsalt sundisin enda magama.
Täna pole ma midagi tarka suutnud korda saata, pool karpi assortiikomme olen  endale sisse manustanud, millest on väga rõve olla. Ja see pole teps mitte  tark tegu

suvi

Nagu igal aastal pole mul ka sel aastal puhkust olnud. Tähendab mul oli peale jaani nädal aega töölt vaba, aga mitte puhkus. Kuna mu töö on selline, et ma saan seda ka kodust teha, siis ei möödunud päevagi, kui ma ei pidanud arvutit käima panema või telefoni otsas rippuma...Aga noh, las ta olla, ei viitsi enam igal aastal sellepärast kah kiunuda....
Jaaniks sõitsime saarele. Kuna eelmisel aastal me kodust ära ei käinud, siis minul suve polnudki. Oli ainult üks töö rügamine ja kõik. Sel aastal otsustasime lisaks töö rabamisele  natuke aega ka endale lubada. Plikad olid endale töökohustused võtnud, nii et saime kolmekesi minna. Vihma sadas ikka hirmsat moodi, aga meid see ei morjendanud, hea seltskonnaga pidutsesime poole ööni garaazis. Järgmsel päeval näitas natuke päikest, käisime linna peal laiamas ja kohvikus, kohalikus öko poes, mere ääres, aga ei tulnud seda rõõmu hinge, mis mul alati on kui ma mere äärde saan. Ütlesin  seda ka mehele. Tema arvas et ma olen lihtsalt väsinud. Aga kui ma olen väsinud, siis ma tahan kodus olla, ei taha kedagi näha, tahan lihtsalt olla kodus. Aga koju ka ei tahtnud... Mees ütles, et see on tõesti imelik
Sellised asjad teevad mind ärevaks...
Tagasi tulime esmaspäeval, kaks päeva ma lihtsalt magasin, mitte midagi ei teinud. Ühel päeval niitsin muru ja natuke koristasin aga see oli ka kõik, ühesõnaga üks häda ja ving.  M-l hakkas reedest võistluste tuur, siis ma lihtsalt töllasin temaga kaasas ja pakkusin sõitudel seltskonda. Reede õhtul sõitsime Pärnusse, sõitis oma proloogi ära ja siis tulime koju tagasi. Käisime ka M-i vanaema tädipoja juures, et kas saame järgmisel õhtul äkki öömaja. M-l oli pühapäeval Haapsalus võistlus ja no mõtetu kärutada seda kütust ju maha. Hästi toredad vanad inimesed, tahtsid et jääme juba reedel, aga me ikka läksime reedeks koju. Laupäeval sõitsime siis Pärnu tagasi. Ilm just kõige parem ei olnud, aga vähemalt ei sadanud. Peale võistlusi käisime Valgerannas, aga ilm oli nii kole ja peale meie oli ainult kaks lohesurfarit. Normaalsed inimesed olid vist kodus:) Pärast käisime veel kohaliku kaubandusega tutvumas, söömas ja siis oli juba täitsa õhtu ning suundusime öömaja juurde. No seal kaeti kell kaheksa veel selline laud! Kohati oli selline tunne nagu oleks vanaema juurde tulnud, nii energilised, soojad ja jutukad  vanad inimesed. M oli eelmisel aastal tuuri ajal nende juures olnud, mina nägin neid esimest korda. Tavaliselt ma võõrastega ei ole jutukas, aga nendega oli küll tunne, et sada aastat juba tunneme.
Järgmisel päeval  sõistime Haapsallu. Niikaua kui M  sõitis oma 100 km-t, tutvusin mina kohaliku kaubandusega. Tegelikult veetsin ma kogu aja Apollos ja lahkusin sealt kahe raamatuga. Rhonda Byrne        "Saladus" ja ühe ilusate piltide ja joonistega ehitusraamatu M-le :) Vast sai ikka vihjest aru.
Tahame saarele augustis veel minna, ei tea  kas õnnestub.Sa võid  ju siin planeerida, aga meil on kõik  ilged spordihullud, üle poole perest tahab samal ajal  minna triatlonile... Ja Setomaale kah tahaks veel see suvi jõuda  ja Peipsi äärde....
Aga suvi ju alles kestab!