ongi käes

Eile oli tõehetke päev.
Käisin õhtul õele maniküüri tegemas ja suurem piiga oli seal. Muuseas küsis mööda minnes, et anna veits raha, ma tahan välja istuma minna. Noh nad on ennemgi sõpradega käinud pitsat söömas ja teed joomas, nii et ma isegi ei vaevunud küsima, et kellega ja kuhu. Andsin mõned kroonid ja läinud ta oligi.
Paari tunni pärast helistan, et ma hakkan koju minema, kus oled? Tule sinna uue pubi juurde järgi, ütleb tema. Ma okey, hakka riide panema.
Sõidan mina parkalsse ja tema astub pubist mingi noormehega välja. Ja mitte mingi oma vanusega, näha kohe hulga vanem! Mul vist vajus suu kah lahti!
Istub siis autosse ja mul muidugi vaja nalja teha, et kus kutt läheb viime koju! Tema et tal ei ole kaugele minna. Mina et oh sõidame mööda, ma lehvitan ja teen juhhuuu! Muidugi hakkas piiga kohe sajatama :) Aga ma tegin ju aint nalja.
Ja siis hakkas küsimuste laviin:
Mis nimi?
Kus elab?
Mitmendas klassis käib?
Kui vana?
Kes vanemad?
Millega tegeleb?
Kus tuttavaks saite?
Vastuseks sain:
Üheteistkümnendas käib. Mingi kuusteist-seitseteist, elab siin spordikoolis, jalgrattur on.
KÕIK!
Mina uuesti, et mis nimi on?
Tema et ei ütle, hakkad siin guugeldama ja nuhkima.
Mina üldse ei nuhi. Mul oleks tore teada, et kellega mu laps läbi käib.

Ja siis mul hakkas jube kurb. Kohe nii kurb, et oleks nutta tahtnud. Ja ma ei saanud ise kah aru miks. Kõik oli nii segamini sees. Mõtlesin sellele, et muudkui kasvavad, nüüd juba nii suur, et poisid kutsuvd välja. Sügisel läheb põhikooli viimasesse klassi....aeg läheb ikka nii krd kiiresti...
Tahaks kohe mingit pidurit tõmmata, kui saaks....