ülemõtlemine ei aita

Kuna igal pool pasundatakse sellest majanduslangusest, siis ei ole ka meie siit sellest puutumata jäänud. Müük on langenud poole võrra. Ei taha küll siin kiitlema hakata ja ära sõnuda aga meil pole veel palkasid kärbitud. Tegelikult majandame me ka poole müügiga ära ja päris miinusesse ei jää. Eks ükskord peab ju see sopp ka selginema hakkama. Ega ma seda palga kärpimist väga kardagi. See käib ikkagi vastastikusel kokkuleppel ja see tähendab siis seda et mul on õigus ka vähemale tööajale. Mis oleks mul selle vastu, kui ma peaks käima nädalas neli päeva tööl. Ja et asjast mitte väga sõltuv olla on mul ka muid oskusi. Lisaks teen ma kõrvalt veel raamatupidamist paarile firmale. Usun, et selle teenuse ostmine hakkab varsti rohkem müüma, kuna teenust on ju odavam sisse osta, kui palgata raamatupidaja. Maksukoormus on firmale hulga suurem. Lisaks panin end järjekordselt IREK-isse kirja küünetehniku erialale. Võib- olla spetsialiseerun üldse ümber:)
Mehel kahjuks nii hästi pole läinud. Mitte et tal nüüd midagi katastroofset oleks, aga lihtsalt see palga maksmine käib tuhande ja paari tuhande krooni kaupa. Lisaks sellele koondati neil kaheksa inimest ära ja nüüd peavad nad rohkem rabama. Õnneks pole mul mees töö valija, tema teeb kõike ja on nõus vajadusel ka ümber kohanema. Üldiselt on neil seal üks puder ja kapsad, kuna eelmine firma lasti pankrotti. Väljakuulutamine on küll alles järgmisel kuul, aga ega see kindel veel pole, et kohus sellise otsuse teeb. Kõrvale tehti uus firma ja see majandab seal hoonetes siis edasi, aga eelmises firmas on töölepingud lõpetamata ja uues alustamata, ma nüüd ei teagi mis oleks kasulikum. Kas hakata kriiskama ja nõuda uue lepingu sõlmimist, kuna kahe kuu pärast pole teisel enam sotskindlustust või olla vait ja oodata kohtuotsus ära. Sellega seoses oleks ka temal õigus hüvitistele, mis siis et ta teises firmas tööl on. Sisuliselt on temaga ju eelmises kohas leping lõpetamata.
Ma ei tahaks nüüd näida väga muretu, sest seda ma pole, aga ega see ülemõtlemine ka kuhugi vii. Kõige tähtsam praegusel hetkel on hoida perega võimalikult positiivset joont. Ja eks me ka ikka jägime ja kalkuleerime mida ja kui palju osta. Ja isegi üritame natuke säästa, kui mitte mustadeks päevadeks, siis suveks reisirahaks :) Ja tegelikult on asi ju kontolli all, maksud on makstud, söök on laual, riided seljas, lapsed käisid isegi kinos ja tagasihoidlik seltsielugi oli alles nädalavahetusel, külla kutsutud sõprade näol:)

igat asja

mu pea on tühi ja ainult tuul puhub seal.
Mitte et mu elus midagi ei toimu. Toimub küll. Näiteks nädalavahetusel oli mu vanaisa 85 aasta juubel. Ja kuna mina olin kaine autojuht, siis mõni mees arvas, et võib kõhu viina täis juua ja järgmine päev mööda põrandaid roomata. Mul ei olnud üldse hale. Demonstratiivselt otsin poest pundi tulpe ja pudeli veini ning läksin ämma juurde. Isegi võõrad mehed (noh tegelikult üks mehe õe boyfriend ja teine sõbranna mees) peavad sind rohkem meeles, kui oma mees. No ja siis ta oigas seal kodus ja mul oli täiesti suva. Joogu vähem. Ainuke hea asi on see et nüüd on ta päris pikalt hästi tasane ja madalam kui muru. :) Muidugi kavatsen ma seda ära kasutada ja nädalavahetusel sõbrannaga tipsutama hakata, kuna oli ju sõbrapäeva ja tema sünnipäev ja me pole lihtsalt trehvunksinud. Nagu elaksime ma ei tea kui mitme saja km kaugusel.
Aga vanaisa sünnipäev oli muidu tore. Kuna vanaisa arvab, et tema järgmist aastat ei näe, siis peksti kokku kõik lapsed ja lapselapsed. Kahte tuppa olid uhked lauad sätitud(praegusel ajal!) ühes toas olid üle 50-sed ja teises toas alla 50-sed. :) Siis me alla 50-sed käisime kordamööda teises toas üle 50-stega juttu puhumas. Peo kulminatsioon oli siis, kui vanaisa arvas, et tema lapsed võiksid talle polkat tantsida. Tädid vihtusid siis polkat ja ma pole ammu nii palju naernud, kui siis. Õnneks kellegile kiirabi ei pidanud kutsuma, aga palju puudu ei olnud. Vanad inimesed ikkagi ju :)
Mul ei ole vanaisaga just väga soojad suhted. Soojade all ma mõtlen siis seda, et ma ei tunne, et mul oleks vanaisa. Võib-olla olen ma ise selles süüdi, kuna ma ise ei ole otsinud kontakti. Võib-olla ma oleks seda ka teinud kunagi, aga kuna vanaisa on teistkorda abielus (mu vanaema suri kui ma olin kahe kuune) ja see teinepool on mind korra sealt majast välja visanud, siis ma käin läbi ainult nii palju kui vaja on. Tookord, kui ta mulle ukse peale ette astus ja teatas, et papale ei meeldi, et mina ja mu lapsed siin käivad, siis ma muidugi lükkasin muti ukse pealt ära ja trampisin vanaisa tuppa aru pärima. Mutt muidugi eitas kõike ja mina olin loll. Peale seda ma eriti ei trügi sinna, mis sa vanadega ikka vaidled. Vanaisa ikka pärib, et miks ma ei käi teda vaatamas, siis ma vabandan et aega pole. Mõnikord on mul nii kahju, et ma pole kunagi tundnud vanaema. Vanu pilte vaadates, ma alati mõtlen, et tema oleks olnud tõeline vanaema....