hinge närivad asjad

Paraku mul neid jälle on. Ja nende asjadega on niivisi et ma katsun neid  enda jaoks  selgeks mõelda, aga kuidagi ei õnnestu. Üldiselt on see suht segane.
Käisin nädalavahetusel sõbra juures, mõtlesin et kurdan talle natuke. Siis kui tahtsin kurtma hakata, mõtlesin jälle et mida ma siin ikka kurdan ja üleüldse pole ilus teisi selja taga rääkida. Sinna ta jäigi, katsusin rohkem kuulaja rollis olla.
Siis mõtlesin et panen need segased tunded paberile, teadupärast pidi kirjutamine vabastav olema, kõik mis paberile sai tundus suht mõtetu. Loon siin endale probleeme...
Lihtsalt tekitab viha ja solvumist, kui inimene heidab ette kuidas mina jään võõraks ja samas kui tunned huvi mis ja kuidas siis nähvatakse, et sul on mingi probleem minu eluga? Ma ei jaksa enam mõelda, kuidas olla, samas kas ma peaksin üldse olema kellegile meelejärgi et temaga suhelda. Ei pea ju.
Aga ennast sellest vabaks kiskuda/lasta ma ka ei oska. Pigem lasengi asjal hääbuda, kuigi vaevan igapäev oma pead, kui peaksime kohtuma kuidas ma peaksin käituma? Kui ta msn-i tuleb siis igakord võpatan, ei tea mis sealt jälle tuleb...
Ma ei tea kas ma kaotan midagi?
Kindlasti on meil väga toredaid aegu olnud, aga need lihtsalt ei meenu mulle, millegipärast on viimasel ajal ainult halvad asjad meeles. Äkki ma ise otsin neid? Noh siis on nagu põhjust tüli üles kiskuda? Ma ei tea... kuigi ühte tean kindlalt, ma pean lähiajal mingi lahenduse leidma. See lihtsalt pärsib mu vaimselt nii ära.

ootus

Teate seda tunnet? Sihuke kerge ärevus on hinges, samas on liblika tunne, tahaks nagu õhku tõusta...
Ja ma pean jõudma tuhat asja kahe nädalaga korda saata.
Ma ootan kooli, nii uskumatu kui see ka pole. Ootan seda pingelist aega, magamat öid, eksami ärevust ja rahulolu kui sa saad teada, et sa oled hakkama saanud.
Ma tean et ma saan hakkama! Ma olen tugev tüdruk :)

ealised iseärasused?

...kui inimesel kõigub meeleolu tunniajase vahega ühest äärmusest teise?
Haige värk!

asjad mis tulevad su ellu

Ma mingil määral usun, et teatud asjad tulevad õigel ajal su ellu. Mõni võib nimetada seda saatuseks, aga mina usun rohkem aega ja juhusesse. See tähendab et asjad juhtuvad siis kui on õige aeg. Võib-olla sel hetkel ei tundu need just õigel ajal juhtuvat, aga tagasi vaadates leiad et need juhtusid kõige paremal ajal.
Sama on unistustega, kui sa piisavalt millesti unistad, siis need unistused täituvad.
***
Mu ellu hakkas tungima üks asi, milleks ma valmis ei olnud. Jah, ma olin sellel korduvalt mõelnud,...nädalaid olen ma üritanud  end selle mõttega  harjutada , otsinud vastuseid  mida mulle tahetakse selle kogemusega õpetada ....omast arust leidnud ka vastused...
Elus on palju asju millest sa ei saa kõigile rääkida. Jah ma võin M-ga arutada teatud teemasid, aga ma tahaks mõnikord lihtsalt südamelt ära rääkida mis mind vaevab, lihtsalt et keegi kuulab, ei targuta ja mõtleb kaasa.
Mul on küll mu sõbrad, aga paraku ma  ei tunne, et  saan neile kõigest rääkida.
Kõige muserdavam on see teadmatus...

sünnipäev

on mul teatavasti kevadel. Aga kuna sel ajal oli mul kool ja paari nädala pärast sess, siis teatasin pidulikult kõigile, et pidu toimub suvel. Tahtsin korraliku pidu, pikk laud ja bänd ja ilusad riided ja... ühesõnaga süldikat :) Kõrini oli sellest grillist ja sääsetõrjest. Kutsed tellisin Viki (kes teab, see teab) käest. Need said  väga armsad ja romantilised, palju ilusamad kui ma oskasin oodata. Kuigi hakkasin rohkem kui kaks kuud varem planeerima, oli juuli kuus puhkekeskuses ainult üks reede veel vaba. Ega mul erilist vaikult ei olnud, võtsin selle mis oli. Teada värk, suvi ju.
Oma väikeses peas olin ma selgeks mõelnud, mis ma endale selga panen, kleit ja jakike oli olemas, veel oli vaja kingi. Jah mul on liialdamata plikadega kokku pea nelikümmend paari kingi, musti ja valgeid, beeze ja halle, lillasid ja helesiniseid, aga mul oli vaja roosasid. Surfasin siis netis ja kaubanduses, kingade valik selline, et võtab silmade eest kirjuks, aga ükski ei rääkinud minuga :( Tähendab ühed küll sositasid et Tristal võta meid, aga nende eest taheti kaheksakümmend eurot ja sellist raha ma polnud nõus kingade eest välja käima. Hädavariant oli väiksema piiga sõbranna kingad, aga ma tahtsin enda omasid. Kõik pidi ju pööfikt olema. Lõpuks viis päeva ennem pidu, lisati ühte neti butiiki minu kingad müüki. Täpselt sellised nagu vaja, veel paremad kui ma ette kujutasin ja hind super. Tellisin mina siis need esmaspäeval ära, kolmapäeval tuli sõnum, et teie pakike on seal ja seal, lähen mina siis neljapäeval oma pakikesele järgi, toksin koodi sisse ja see aparaat ütleb: " Teie tellimus on tühistatud. Vabandame" Seda nägu, mis mul pähe tuli, võite ainult ette kujutada! Mis tähendab tühistatud? Mul on neid ju homme vaja!!! Toksin uuesti, ikka sama jutt. Mind tabas täielik paanika! Mis ma homme jalga panen?!? Läksin auto juurde ja helistasin siis sinna butiiki ning kurtsin oma muret, tädi läks ka paanikasse, lubas uurida ja helistada tagasi. Nagu  hiljem selgus, oli see tädi vale tellimuse tühistanud, õnneks sain oma pakikese kätte ja kingad olid superluksid! Roosa talla ja kontsaga, musta sameti peale olid roosaga tikitud ornamendid. Konts 13cm. Ja niiii mugavad jalas. Selline saaga siis minu kingadega :)
Aga pidu oli väga lahe! Olin kutsunud mõned meeskolleegid siit kontorist ja mõned naiskolleegid salongist, mõned sõberid, fahmili, M vennad ja nende naikad, maailma parima tädi- kokku kolmkümmend inimest. Mõningad persoonid jäid tulemata, nagu näiteks ämm....aga ega see mind ei morjendanud ka :)  Rahvas möllas varaste hommikutundideni ja bänd mängis niikaua kui rahvas möllas :) Ise sain koju hommikul viie ajal.  Väsinult aga õnnelikult kukkusin voodisse. Ja pidu kestis veel kaks päeva jutti, viimased külalised lahkusid eile. Aga vähemalt korjas see kamp mul vaarikad ära ja natuke mustisõstraid. Moosi tegemise võtsin enda kanda.
Ja nüüd hakkab jälle hall argipäev :(

nädalavahetus

Laupäev algas  masendavalt, see ikka ei ole normaalne, kui sa ärkad juba mõttega et oleks õhtu ja tööpäev läbi. Kuigi igakord  nii ei ole, satub kuus ikka selliseid päevi. Kuna õhtupoolikuks olin kokku leppinud esimese inglise keele tunni, siis hommikul trepil istudes kaalusin isegi mõtet see edasi lükata. Ei hakanud aga esimeste emotsioonide põhjal sõnumineerima ega helistama, otsustasin et vaatan kuidas päev kulgeb.

Minu töös on väga palju suhtlemist. Sul võib ju olla paha tuju, väss ja masekas, aga sa ei saa seda iial välja näidata, alati pead olema viisakas ja naeratav, ka siis kui tahaks kliendile vastu pead virutada ja ütelda, et lase jalga, sa ei pea siia tulema. Mul on paar sellist klienti, kes lihtsalt imevad su seest tühjaks. Aga õnneks on rohkem selliseid, kes  teevad päeva rõõmsaks. Laupäeval oli kohe kolm sellist klienti. Ühest neist olen ma varem ka siin kirjutanud, tema on see kellega me lahkame minu isiksuse probleeme:) Ja pärast protseduuri oli jälle maailm parem paik elamiseks.

Mu viimane kokkupuude inglise keelega oli gümnaasiumi ajal ja lisaks sellele, et kevadel sooritada positiivsele hindele koolis eksam, tahan ma ise osata paremini sellest aru saada. Ma usun, et mul on hullupööra vedanud, et ma oma õpetajaga olen siin netiavarustes tutvunud. Minu puhul on väga oluline esimene emotsioon, et ei jääks midagi hinge kriipima. Igatahes esimene kohtumine oli väga positiivne, lahkusin heade emotsioonidega. Edasisen sõltub ainult minust endast.

Päeval oli isa mulle toonud turult terve kasti maasikaid ja kui olin oma "tütrekesed väikesed" linna pealt kokku korjanud ning koju toimetanud, hakkasime koos neid puhastama. Otsustasin sel aastal meile sügavkülma ikkagi ära osta. See mis külmkapil on, seda on ilmselgelt vähe. Kogu aeg on mingit "sodi" täis ja kui sa tahad suvel mõned marjad/toormoosid sinna panna, siis seal lihtsalt ei ole ruumi. Õhtul tõdesin et päev oli väga tore, mitte pooltki nii hirmus kui hommikul paistis.

Pühapäeval kui M lõpetas öövahetuse läksime Suurde Linna turule. See oli väga lahe käik, ma ei saa aru miks me varem pole turul käinud. Tähendab oleme aga  väga kaua aega tagasi oli see viimati. Ostsime veel maasikaid, et oleks ikka mida uude sügavkülma panna, kukeseeni, liha ja sinki , tilli ja suvikõrvitsaid, kapsast ja koertele meelehead. Pärast kodus andis puhastada, lõikuda, segada, praadida,  jagada karpidesse ja no otse loomulikult läks kõik jälle sügavkülma :) Ma hakkan ikka tihedamini turul käima, muideks hinnad on odavamad kui poes, singi saab vorsti hinnaga kätte. Mõned asjad on küll kallimad, aga ma olen nõus elamuse eest rohkem raha maksma küll :) Kogu sahkerdamine väsitas mind muidugi ära ja siis ma veetsin kolm tundi teleka ees, mõttetult aega raisates, selle asemel et kööki koristada. Õhtupoolikul viisin ühe "tütrekese väikse" sõbranje juurde loodust nautima ja kell pool üheksa läksime ise sünnipäevale. Kella ühe ajal öösel saabudes leidsin ma, et nüüd on ilgelt õige aeg seda kööki koristada ja poole kolme ajal lihtsalt sundisin enda magama.
Täna pole ma midagi tarka suutnud korda saata, pool karpi assortiikomme olen  endale sisse manustanud, millest on väga rõve olla. Ja see pole teps mitte  tark tegu

suvi

Nagu igal aastal pole mul ka sel aastal puhkust olnud. Tähendab mul oli peale jaani nädal aega töölt vaba, aga mitte puhkus. Kuna mu töö on selline, et ma saan seda ka kodust teha, siis ei möödunud päevagi, kui ma ei pidanud arvutit käima panema või telefoni otsas rippuma...Aga noh, las ta olla, ei viitsi enam igal aastal sellepärast kah kiunuda....
Jaaniks sõitsime saarele. Kuna eelmisel aastal me kodust ära ei käinud, siis minul suve polnudki. Oli ainult üks töö rügamine ja kõik. Sel aastal otsustasime lisaks töö rabamisele  natuke aega ka endale lubada. Plikad olid endale töökohustused võtnud, nii et saime kolmekesi minna. Vihma sadas ikka hirmsat moodi, aga meid see ei morjendanud, hea seltskonnaga pidutsesime poole ööni garaazis. Järgmsel päeval näitas natuke päikest, käisime linna peal laiamas ja kohvikus, kohalikus öko poes, mere ääres, aga ei tulnud seda rõõmu hinge, mis mul alati on kui ma mere äärde saan. Ütlesin  seda ka mehele. Tema arvas et ma olen lihtsalt väsinud. Aga kui ma olen väsinud, siis ma tahan kodus olla, ei taha kedagi näha, tahan lihtsalt olla kodus. Aga koju ka ei tahtnud... Mees ütles, et see on tõesti imelik
Sellised asjad teevad mind ärevaks...
Tagasi tulime esmaspäeval, kaks päeva ma lihtsalt magasin, mitte midagi ei teinud. Ühel päeval niitsin muru ja natuke koristasin aga see oli ka kõik, ühesõnaga üks häda ja ving.  M-l hakkas reedest võistluste tuur, siis ma lihtsalt töllasin temaga kaasas ja pakkusin sõitudel seltskonda. Reede õhtul sõitsime Pärnusse, sõitis oma proloogi ära ja siis tulime koju tagasi. Käisime ka M-i vanaema tädipoja juures, et kas saame järgmisel õhtul äkki öömaja. M-l oli pühapäeval Haapsalus võistlus ja no mõtetu kärutada seda kütust ju maha. Hästi toredad vanad inimesed, tahtsid et jääme juba reedel, aga me ikka läksime reedeks koju. Laupäeval sõitsime siis Pärnu tagasi. Ilm just kõige parem ei olnud, aga vähemalt ei sadanud. Peale võistlusi käisime Valgerannas, aga ilm oli nii kole ja peale meie oli ainult kaks lohesurfarit. Normaalsed inimesed olid vist kodus:) Pärast käisime veel kohaliku kaubandusega tutvumas, söömas ja siis oli juba täitsa õhtu ning suundusime öömaja juurde. No seal kaeti kell kaheksa veel selline laud! Kohati oli selline tunne nagu oleks vanaema juurde tulnud, nii energilised, soojad ja jutukad  vanad inimesed. M oli eelmisel aastal tuuri ajal nende juures olnud, mina nägin neid esimest korda. Tavaliselt ma võõrastega ei ole jutukas, aga nendega oli küll tunne, et sada aastat juba tunneme.
Järgmisel päeval  sõistime Haapsallu. Niikaua kui M  sõitis oma 100 km-t, tutvusin mina kohaliku kaubandusega. Tegelikult veetsin ma kogu aja Apollos ja lahkusin sealt kahe raamatuga. Rhonda Byrne        "Saladus" ja ühe ilusate piltide ja joonistega ehitusraamatu M-le :) Vast sai ikka vihjest aru.
Tahame saarele augustis veel minna, ei tea  kas õnnestub.Sa võid  ju siin planeerida, aga meil on kõik  ilged spordihullud, üle poole perest tahab samal ajal  minna triatlonile... Ja Setomaale kah tahaks veel see suvi jõuda  ja Peipsi äärde....
Aga suvi ju alles kestab!

kevad

peaks väljas olema, aga ööga on sadanud poole talve lumi maha. Vähemalt meil siinkandis, masendav lihtsalt.
Aga muidu läheb mul kripsilt-krapsilt. Töö ja raha suhtes pole midagi muutunud, esimest on liiga palju ja teist ilmselgelt liiga vähe. Koolis läheb ....ma võiks öelda rahuldavalt. Tegelikult võiks öelda et hästi, kuna eksamid ja arvestused olen suutnud teha positiivsetele hinnetele ja ühelgi korduseksamil pole käinud, ptüi, ptüi muidugi nüüd. Aga jah, ilgelt raske on. Väga olen jännis inglise keelega. Ja ma ei hakka üldse sellega üle jala pusserdama. Rääkisin ka õpsiga ja arvatavasti esimesel kursusel ma seda eksamit ei tee. Tahaksin ikka, et kui mul kool läbi on, siis ma julgen telefonikõnele inglise keeles vastata, mitte toru plärts ära vista.
Ja see julguse probleem on väga tugev probleem. Pidime terve klassi ees kodutöö ette kandma ja ma oleks lihtsalt ära minestanud, ei suutnud ma hingata ega selgelt teksti edastada, sihuke hirm oli et vilistatakse välja :) Korra isegi mõtlesin et ütlen õpsile: ma pean korra istuma ja ennast koguma. Aga no ilmselgelt ei vilistanud keegi mind välja ja tundus et vähemalt pooled kuulasid, asi seegi.
Mul on üks klient, kes on Tartu Ülikooli psühholoogia professor. Alati kui ta minu juurde protseduurile tuleb, siis küsib ka kuidas mul koolis läheb ja siis me lahkame minu isiksuse probleeme. Viimane kord juba ütlesin talle, et mul on piinlik sinult raha võtta, pigem peaksin ise peale maksma :) Aga temaga rääkimisest on väga palju abi olnud ja ma ei näe asju nii raamides.

Lastel läheb ka hästi, hooaeg on kõigil lõppenud, õppimine on mõlemal piigal natuke alla läinud, aga eks seda oligi arvata, sihukese kooliskäimise tempo juures.... ja no see spordikooli õppimise tase ei kannata mingit kriiitikat. Poisi õpetajaga oli mul veerandi lõpus konflikt meili teel. Tahtsin küll et saame kokku ja räägime silmast silma, aga siis ei sobinud talle ja siis ei sobinud mulle ja lõpuks kui ma üritasin kirja teel mingit selgust saada sellele olukorrale, millest konflikt tekkis, vastas õpetaja: teie laps, teie õigus. Et nagu mida? Mina üritasin selgusele jõuda, kas mu lapsel on käitusmishäired, valetab, tõugib, on kiuslik? Ja ta isegi ei vaevunud mu küsimustele vastama. Väga ebapedagoogiline käitumine minu arust. Selline asi tegi suht nõutuks, see näitab kuidas õpetaja oma õpilastest hoolib.

elu on ilus

eriti pärast kahte lihapirukat ja tervet rosinakeeksi.

arutelud suitsuruumis

Olen mitmel korral juhtunud suitsuruumi ühe vanahärraga siit majast. Eile näiteks oli meil tugev arutelu kuhu kaob tualetis wc paber? Täna minnes siis järjekordselt suitsule oli esimene asi mis ta mulle ütles:"ma ei ole täna käinud vaatamas, kas paberit on või ei?" Aga mina olin juba käinud ja teadsin kinnitada, et täna on paber alles. :)
Edasi me rääkisime ilmast.

uuel aastal uue hooga

See blogindamine on viimasel ajal täiesti unarusse jäänud, käin ja piilun ikka kui aega on, aga ise ei saa kuidagi mahti midagi üles kriblada. Aga eks ma katsun sel aastal vähe tublim olla :)

Aastalõpp läks täiesti kreisiks kätte ära. Jõulupühade ajal võtsin tõesti ühe päeva, kus magasin nii kaua kui tahtsin ja ei pannud endale ühtegi kohustust, lihtsalt olin. Tõi ju jõuluvanagi mulle suure kruusi kuhu oli peale kirjutatud "õpihullust töönarkomaan-võta aeg maha ja naudi pühi" Keegi oli mul olemuse täiesti ära tabanud. Esimesel pühal nautisin täiega kodus olemist ja koduseid. Teise püha veetsin arvuti ja majandusinformaatika seltsis.
Töö juures pidi olema ennem aastavahetust inventuur. Täiesti ebaloogilisel moel jäin ma peale pühi haigeks ja pidin 38 kraadise palavikuga seda nõmedat inventuuri läbi viima. Kui ma siit reede õhtul ükskord koju sain oli see kerkinud 39,5-ni. Aga mina ei saanud ju endale haigeks olemist lubada, sada muud asja oli vaja teha. Toppisin end tablette täis, viinasokid jalga ja kerisin teki alla. Peale viie tunnist tabletiund-kell oli siis juba täitsa öö ja pere ülejäänud liikmed hakkasid end unelainele sättima-hakkasin ma mikroökonoomikat õppima. Järgmine päev oli viimane tähtaeg, et kodused tööd esitada ja mul oli kaks tükki tegemata. Manustasin mitu kruusi väga rõvedat gripi teed ja hommikuks enam palavikku polnud. Kell seitse tõusin laua tagant, pesin nõud, läksin salongi, tegin natuke tööd ja lõunaks olin kodus. Mees käskis küll kohe magama kerida, et tema küll ei taha vana-aasta õhtul üksi olla, aga mul oli sellin reibas olemine ja unest polnud kripsugi. Hakkasin aga köögis toimetama, kapsad tulele ja praad ahju. Õhtul natuke pranokkisin teleka ees, aga muidu üritasin ikka krips-kraps olla. Kaheteist ajal läksime välja ja kuna suured piigad olid kodust ära oma sõpradega, siis poja lasi kahele vanainimesel mitu uue-aasta pauku, jõime mõned klaasid shampust ja üldiselt kell üks murdis lõpuks see uni ka minu :)
Uue aasta esimesel nädalal oli mul sess, täiesti kreisi. Kolm eksamit ja kaks arvestust. Mata eksamiks õppisin jälle terve öö. Õhtul kümme istusin laua taha, hommikul kuus tõusin, viskasin tunniks pikali ja üheksaks eksamile. Aga tunne oli hea ja kindel, eks näis kui tulemuse teada saab. Üldiselt võin ma kooliga rahul olla, siiamaani on kõik tulemused positiivsed olnud. Pingutama peab kõvasti ja unetuid öid on omajagu. Mees kohati küsib ikka, et miks sa seda küll teed ja veel vabatahtlikult. Ja alati ma ütlen et kui sind ei oleks siis ma ju ei saaks seda teha :) Tõesti temast on ikka palju abi, tõeline koduabiline. Ja kui näeb et mul miskit käes ei ole või ma midagi ei kribla, siis ikka küsib et kas sa täna õppima ei pea? Ja sessi ajal vedas mind õhtuti jooksma. Saate aru! Mina ja jooksma! Tema küll rohkem kõndis kõrval, sest seda mis mina seal aretasin nüüd jooksuks ei saanud nimetada, aga eks ta kartis, et ma suure õppimisega lähen äkki lolliks:) Igatahes pühapäeval koolist tulles oli selline vabaduse tunne ja jälle algasid jõulud! Praad läks ahju ja kapsad tulele ja täielikult keelasin kaks päeva kodus kasutada sõna õppimine.

Selle aasta algus on meie perele väga oluline veel ühe sündmuse poolest, seoses suurema piigaga. Ma olen natuke kirjutanud tema sportlikest tegemistest ja sel aastal on ta esimest korda rahvusvahelisel suurvõistlusel. Nimelt Esimestel Noorte Olümpial. Ma kohati ei anna nagu aru, et mis ja kus. Just eile mõtlesin et mul võiks nagu mingeid emotsioone olla, kui ma sellel mõtlen, kasvõi uhkusenoot hinges, aga no mitte midagi. Ma väga ei olegi sellest rääkinud isegi mitte tuttavatele, mulle tundub nagu eputamisena või nii. Kui keegi on küsinud, et kuidas tal läheb siis olen ka vastanud. Aga hiljaaegu sain sellise ebameeldiva kogemuse osaliseks, just sellepärast et ma ei ole rääkinud. Peale seda kui ta sinna spordikooli läks, siis muud ei olegi kui laager laagri otsa, õppimisega seal vist suurt ei tegeleta. Alates novembrist minu arust ta küll koolis pole käinud. Novembris oli kolm nädalat Soomes laagris, siis vist kaks nädalat käis koolis, siis läks kaheks nädalaks Austriasse, no jõulud oli kodus aga esimesel panid jälle Austriasse laagrisse tagasi ja eile jõudsid sinna olümpiakülla. Ise on ta megarahul ja kui helistas siis see elevus ja kiire kõne- mul oli suht raske nagu aru saada mis sealt siis tuli :) Pühapäeval on tal esimesed võistlused, ega ma ei loodagi teab mis imekohta sealt.Peaasi et rapsima ei hakka ja no viimane ka ei tohiks olla. Kuskil keskel jääb oleks megarahul.