Kuna juhilubade koolitus sisaldab ka lõppastme koolitust ja minul see tegemata oli, siis märtsi alguses (nibin-nabin kehtivate juhilubade lõppemiseni oli nädal aega) mina selle ristitee ette võtsin. Lõppasteme koolitus sisaldab siis teooriat, libedasõitu ja säästliku linnasõitu e. eko sõitu. Teooria suhtes on neil väga hea sisteem välja mõeldud. Kas lähed siis kohale ja osaled loengus või vaatad netis videod, täidad testid, sooritad teooria e-õppes. Mina valisin viimase variandi, kuna nii sai ka mitusada krooni säästa. Teooria on muidugi igavene jura, mis puudutab eriti mingeid füüsika küsimusi a la kui suur raskusjõud mõjub auto tsentrifugaaljõule. Aga ära ma tegin läbi pika pusimise.
Tartus Raadi vanal lennuväljal oli siis libedasõit. Mina ei saanud kordagi autot juhitud nii nagu teooria ette nägi. Igakord kui auto ennast risti viskas lasin käed roolilt lahti ja tõstsin jalad üles ja ise hakkasin kiljuma. Instruktoriga suheldi raadiosaatja teel ja igakord ta ütles mulle, et käsi tuleb rohkem liigutada. Vähemalt sain selle kogemuse ja tunde , kui auto sul teel paneb viis tiiru ümber oma telje :) Aga selle eest tuli mul tagurpidi slaalom väga hästi välja. Asi seegi... Õnneks kedagi sealt läbi ei kukutada, asja mõte on et sa õpiksid autot tunnetama. Samas tuhka sul on aega päris olukorras mõelda, et kuna sidur ja kuna pidur ja kuhu poole rool.
Järgmine päev oli siis säästlik linnasõit. Kuna eelmisel päeval oli kokkulepitud, et kohtumispaik on kesklinna Statoilis, sammusin mina rõõmsalt sinna. Vaatan, seisavad neli meest ringis, ühes nendega ka see, kes eelmisel päeval libedasõitu tegi. Astusin ligi ja küsisin viisakalt, et mina olen üks kella 11-sest linnasõidust, kes teist on minu õpetaja? Üks noormes vastas, et vali kõige ilusam välja. Pidin juba vastama, et siis jääb sõit ära, kuna valida ju pole midagi, aga õnneks päästis mind see sama libedasõidu õpetaja ja ütles , et sinu õpetaja pole veel tulnud, pead natuke ootama.
Säästlik linnasõit tähenda siis seda, et võimalikult vähese kütuse ja närvi kuluga linnas liigelda. Kõigepealt sõitsime minu moodi. Kütuse kulu 7,0 liitrit sajale ,üks ohtlik ümberreastumine ja liiga vähe hoian pikivahet. Pärast sõitsime siis õpetaja moodi. Kütuse kulu 6,5 liitrit sajale ja õppisin käiguga pidurdama. Kokkuvõttes jäi õpetaja minuga rahule.
Tagasi tulles sain ühest õppesõidu autost templi ka oma paberitele alla ja seadsin sammud ARK-i poole.
kolmapäev, 26. märts 2008
teisipäev, 25. märts 2008
mida toredat on vahepeal juhtunud
Mul on mingi nõme kevadväsimus....vist. Miks muidu inimene ei taha midagi teha, magaks ja magaks ja õgiks ja jälle magaks siis.
Käisin hommikul apteegis, küsisin tädi käest midagi mis lendama paneks või halvemal juhul liigutama. Tädi andis mitmesaja krooni eest tablette. Andsin pooled mehele. Las ka lendab natuke.
Kaks nädalat tagasi käisin sõbranna pool. Mehega oli kokkulepitud, et ise sebin ennast sinna ta siis sebib ennast pärast autole ja mulle järgi.
Alustasime varakult, juba lõunast. Kuna tal oli hiljaaegu sünnipäev olnud, siis kinkisin talle Tõnis Mägi plaadi ja uuendasin ühe vana foto, kus me olime no nii 14-15 aastat vanad. Raamisin ilusti veidi luitunud raami sisse ära ka veel. S-l oli nii hea meel. Otsisime vanad kooliaegsed pildid välja panime DM üürgama ja nostalgitsesime, siis kahekesi koksi klaaside ja albumite taga. Ei mehi ei lapsi, väga mõnus oli olla.
Järgmine päev nii mõnus ei olnud. Voodi lendas jälle. Mees oli õnneks mõistev ja tõi külma limpat:) Elupäästja. Kütsin sauna ja korda sain ennast alles õhtuks.
Mehe ema rääkis et liigub ringi mingi hong-kongi gripp. Iiveldus ja pearinglus on sümptomid. Ei palavikku ega köha nohu. Ma siis mehele ütlesin et, mul raudselt eelmine nädal oli. Mees arvas et mul on Tartu gripp hoopis(sõbranna elab Tartu ligidal):)
Peale selle, sai suurem piiga väga suure lollusega hakkama ja pesi pesumasinas oma läätsed ära. Kuna läätsed maksvad ikka väga palju raha, siis ta kasutab neid ainult siis kui on trenn või võistlused. No ja tuli Soomest, viskas asjad pessu ja oma kotti muidugi korralikult tühjaks ei teinud. Avastas siis kui pesu masinast tuli. Nüüd on nädalavahetusel mingid Eesti Meistrivõistlused. No kust need läätsed võetakse kahe päeva jooksul. Õudne ma ei või lihtsalt! Vaevalt et need kohe optika salongides valmis on ja ootavad, need ikka tellitakse kuskilt. Vähemalt kohalikus optika poes läheb küll nädal aega ennem, kui kohale tulevad, ei tea kuidas Suures Linnas on. Pean minema täna uurima. Mõnus, rikub enadal kogu hooaja niiviisi ära. Mees ka nii vihane, viska lihtsalt mitusada krooni üle õla.
No ja lõpetuseks: sain kätte eelmisel nädalal päris load, nüüd olen vahtralehtedest prii!
Käisin hommikul apteegis, küsisin tädi käest midagi mis lendama paneks või halvemal juhul liigutama. Tädi andis mitmesaja krooni eest tablette. Andsin pooled mehele. Las ka lendab natuke.
Kaks nädalat tagasi käisin sõbranna pool. Mehega oli kokkulepitud, et ise sebin ennast sinna ta siis sebib ennast pärast autole ja mulle järgi.
Alustasime varakult, juba lõunast. Kuna tal oli hiljaaegu sünnipäev olnud, siis kinkisin talle Tõnis Mägi plaadi ja uuendasin ühe vana foto, kus me olime no nii 14-15 aastat vanad. Raamisin ilusti veidi luitunud raami sisse ära ka veel. S-l oli nii hea meel. Otsisime vanad kooliaegsed pildid välja panime DM üürgama ja nostalgitsesime, siis kahekesi koksi klaaside ja albumite taga. Ei mehi ei lapsi, väga mõnus oli olla.
Järgmine päev nii mõnus ei olnud. Voodi lendas jälle. Mees oli õnneks mõistev ja tõi külma limpat:) Elupäästja. Kütsin sauna ja korda sain ennast alles õhtuks.
Mehe ema rääkis et liigub ringi mingi hong-kongi gripp. Iiveldus ja pearinglus on sümptomid. Ei palavikku ega köha nohu. Ma siis mehele ütlesin et, mul raudselt eelmine nädal oli. Mees arvas et mul on Tartu gripp hoopis(sõbranna elab Tartu ligidal):)
Peale selle, sai suurem piiga väga suure lollusega hakkama ja pesi pesumasinas oma läätsed ära. Kuna läätsed maksvad ikka väga palju raha, siis ta kasutab neid ainult siis kui on trenn või võistlused. No ja tuli Soomest, viskas asjad pessu ja oma kotti muidugi korralikult tühjaks ei teinud. Avastas siis kui pesu masinast tuli. Nüüd on nädalavahetusel mingid Eesti Meistrivõistlused. No kust need läätsed võetakse kahe päeva jooksul. Õudne ma ei või lihtsalt! Vaevalt et need kohe optika salongides valmis on ja ootavad, need ikka tellitakse kuskilt. Vähemalt kohalikus optika poes läheb küll nädal aega ennem, kui kohale tulevad, ei tea kuidas Suures Linnas on. Pean minema täna uurima. Mõnus, rikub enadal kogu hooaja niiviisi ära. Mees ka nii vihane, viska lihtsalt mitusada krooni üle õla.
No ja lõpetuseks: sain kätte eelmisel nädalal päris load, nüüd olen vahtralehtedest prii!
reede, 7. märts 2008
ameerika iseseisvuspäeval 1995
Hommik nagu hommik ikka...ainult hinges oli rohkem ärevust.
Isa tuli meile ziguliga järgi..mul oli seljas must püksseelik ja valge pluus ja mehel hele ülikond.
Tädi käest laenasin kingad ja mäletan et jalad läksid lõunaks nii paiste et suutsin vaevu kõndida. Ema lasi kuskil lillepoes gerberatest kimbu teha ja siis me marssisime neljakesi perekonnaseisu büroo poole.
Oli meie pulmapäev.
Meid pandi pruudi tuppa ja õpetati kuidas mees peab kätt toetama ja kummal käel peab pruut olema ja kus lilled. Aga meil oli nalja kui palju. Hästi lõbus oli igatahes...
Siis pandi ukse taha seisma ja uksed lükati lahti ja keegi tinistas nurgas süntekal pulmamarssi....hästi nõme...ennem võiks juba lindi pealt zz top tulla.
Mul hakkas jalg nii värisema ja kinga konts tegi klõpp-klõpp-klõpp vastu põrandat ja lilled tudisesid käes...mõtlesin et saaks juba läbi.
Tädil kes meid paari pani olid jutlemise ajal pisarad silmas...ema ka nuttis.
Raudselt selle pärast et neil oli mehest kahju...said nüüd mõrra endale...
Ühtegi pilti me ei teinud....mina ei tahtnud...läksin kaheksa päeva pärast sünnitama ja mida ma seal pildistan...näost täiega rase...ennem olgu olemata.
Veel meenub mulle, et ema tahtis mulle selga anda mingit õudsat sinist lilledega ja ülevalt passega raseda kleiti. Ütlesin mehele et kui mina pean selle õuduse selga panema siis mina ei tule kuskile....
Õhtul käisime restoranis söömas koos minu vanematega ja veel tuli mu maailma parem tädi meid õnnitlema. Mehe vanemad ei soovinudki õnne....ja ega puudust ka ei tundnud.
Kahju on vaid sellest, et mul ei saa kunagi olema uhket pulmapidu ja valget kleit. Kuigi...ega pidu koos elama ei pane.
Tagasi mõeldes teeb hinge soojaks...
Kindlatsi ei ole see aeg olnud roosa ja roosiline, tulvil armastust. Ma ei usugi ühtegi kooselusse, kus poleks riide, lahkarvamusi, teravaid ütlemisi, intriige, pisaraid.
Tähtis on see, et oleme ikka koos, kuigi oli ka aeg kus võtsime endale mõtlemisaega ja elasime eraldi. Käisime üksteisel nii öelda külas :) Nõmedalt võib kõlada, aga sel hetkel saad nagu aru, et mida sa siis tegelikult tahad. Võib-olla oligi vaja see lihtsalt läbi teha...kes teab.
Isa tuli meile ziguliga järgi..mul oli seljas must püksseelik ja valge pluus ja mehel hele ülikond.
Tädi käest laenasin kingad ja mäletan et jalad läksid lõunaks nii paiste et suutsin vaevu kõndida. Ema lasi kuskil lillepoes gerberatest kimbu teha ja siis me marssisime neljakesi perekonnaseisu büroo poole.
Oli meie pulmapäev.
Meid pandi pruudi tuppa ja õpetati kuidas mees peab kätt toetama ja kummal käel peab pruut olema ja kus lilled. Aga meil oli nalja kui palju. Hästi lõbus oli igatahes...
Siis pandi ukse taha seisma ja uksed lükati lahti ja keegi tinistas nurgas süntekal pulmamarssi....hästi nõme...ennem võiks juba lindi pealt zz top tulla.
Mul hakkas jalg nii värisema ja kinga konts tegi klõpp-klõpp-klõpp vastu põrandat ja lilled tudisesid käes...mõtlesin et saaks juba läbi.
Tädil kes meid paari pani olid jutlemise ajal pisarad silmas...ema ka nuttis.
Raudselt selle pärast et neil oli mehest kahju...said nüüd mõrra endale...
Ühtegi pilti me ei teinud....mina ei tahtnud...läksin kaheksa päeva pärast sünnitama ja mida ma seal pildistan...näost täiega rase...ennem olgu olemata.
Veel meenub mulle, et ema tahtis mulle selga anda mingit õudsat sinist lilledega ja ülevalt passega raseda kleiti. Ütlesin mehele et kui mina pean selle õuduse selga panema siis mina ei tule kuskile....
Õhtul käisime restoranis söömas koos minu vanematega ja veel tuli mu maailma parem tädi meid õnnitlema. Mehe vanemad ei soovinudki õnne....ja ega puudust ka ei tundnud.
Kahju on vaid sellest, et mul ei saa kunagi olema uhket pulmapidu ja valget kleit. Kuigi...ega pidu koos elama ei pane.
Tagasi mõeldes teeb hinge soojaks...
Kindlatsi ei ole see aeg olnud roosa ja roosiline, tulvil armastust. Ma ei usugi ühtegi kooselusse, kus poleks riide, lahkarvamusi, teravaid ütlemisi, intriige, pisaraid.
Tähtis on see, et oleme ikka koos, kuigi oli ka aeg kus võtsime endale mõtlemisaega ja elasime eraldi. Käisime üksteisel nii öelda külas :) Nõmedalt võib kõlada, aga sel hetkel saad nagu aru, et mida sa siis tegelikult tahad. Võib-olla oligi vaja see lihtsalt läbi teha...kes teab.
neljapäev, 6. märts 2008
mida sisaldab mu käekott
Lugesin Kroku blogi ja seal oli ta ära märkinud, mida tema käekott sisaldab, minu arust igati märkimisväärne teema:
Käekott, mahukas, sisaldab palju taskuid kust ma kunagi midagi üles ei leia kui mul vaja on!
Esimene välimine tasku
mingi sularaha tsekk- toidupood, kommipaberid, suitsupaki hõbepabereid-peoga, huuleläige, pool pakki suitsu, koduvõtmed, ilus klamber! ja raha! 1.20 kopikat
Esimene sisemine tasku
peotäis maksmata arveid-ei midagi mis üllataks
kõige tähtsam tasku-käib lukuka kinni ja puha
suitsud, tikud, tohutu tähtis märkmik, koolituse ajakava, rahakott,inhalaator, vähe ilusam klamber, mingi paberilipikas imelike numbritega(hoian igaks juhuks alles) roosas pakendis always
Teine sisemine tasku
suitsud, tikud2x, jälle paberilipakas imelike numbritega(hoian ikka alles) valuutavahetus tsekk, huulepulk
Teine välimine tasku
mälupulk, pin kalkulaator, pastakas, suurem ja kõige uhkem klamber, sularaha ss makse tsekk, mingi CD plaat kuhu ei ole kuskile midagi kirjutatud, ja üksik pärl mille mees mulle ühel hommikul andis.
kokkuvõtteks: liiga palju suitsu ja tikke kannan endaga kaasas...
Käekott, mahukas, sisaldab palju taskuid kust ma kunagi midagi üles ei leia kui mul vaja on!
Esimene välimine tasku
mingi sularaha tsekk- toidupood, kommipaberid, suitsupaki hõbepabereid-peoga, huuleläige, pool pakki suitsu, koduvõtmed, ilus klamber! ja raha! 1.20 kopikat
Esimene sisemine tasku
peotäis maksmata arveid-ei midagi mis üllataks
kõige tähtsam tasku-käib lukuka kinni ja puha
suitsud, tikud, tohutu tähtis märkmik, koolituse ajakava, rahakott,inhalaator, vähe ilusam klamber, mingi paberilipikas imelike numbritega(hoian igaks juhuks alles) roosas pakendis always
Teine sisemine tasku
suitsud, tikud2x, jälle paberilipakas imelike numbritega(hoian ikka alles) valuutavahetus tsekk, huulepulk
Teine välimine tasku
mälupulk, pin kalkulaator, pastakas, suurem ja kõige uhkem klamber, sularaha ss makse tsekk, mingi CD plaat kuhu ei ole kuskile midagi kirjutatud, ja üksik pärl mille mees mulle ühel hommikul andis.
kokkuvõtteks: liiga palju suitsu ja tikke kannan endaga kaasas...
teisipäev, 4. märts 2008
Kuidas meie kokku saime
Siin kohal peaksin vist isale (jälle) aitäh ütlema, sest tegelikult saime hoopis tänu minu isale üldse kokku.
Kuna tööd just polnud eriti saada, siis väga lugesid tuttvused. Isal oli koperatiivi ajast tuttav, kes omakord oli tööl oma tuttava juures. See siis rääkis omakorda oma tuttavale, et kas oleks võimalik seitsmeteistaastasele tüdrukule mingit tööd anda. Ühel päeval isa kamandas mind siis kaasa ja läksime jutule. Tegemist oli kohaliku toiduainetetööstusega. Isa läks bossi jutule, mina jäin kauba väljastusruumi ootama. Sealt ruumist nägi otse lihalõikamise ruumi, kus noored poisid nugade välkudes liha tükeldasid. Mingil hetkel avastati minu kohalolek ja siis käidi ükshaaval sealt ruumis kaste toomas-ehk mind ülevaatamas. Üks oli minu vahtimisega nii ametis, et lasi lihakeha liini pealt pläraki maha. Ju siis oli mida vahtida. Hiljem nagu selgus pandi selle kümneminutiga, mis mina seal seisin, paika, kes minu endale saab, kui ma peaksin sinna tööle tulema. Võistlejaid oli kaks: üks võitis, teine kaotas.
Tööle ma sain ja sinna samasse lihalõikusesse. Seltskond oli igati lahe. Käidi koos pidudel, sünnipäevadel, baarides. Kutt kes mu ära sebis oli ise seal praktikal ja see sama kes lihakeha põrandale lasi....Mingihetk hakkasime koos koju käima, hommikuti tulime koos. Siis juba tuli tema nädalavahetusel meile. Ja märkamatult me elasime juba koos ja üllatus üllatus, mina jäin titat ootama. Paanika oli muidugi suur, mis vanemad ütlevad, kutil kool pooleli ja mul endal kah. Käisin töö kõrvalt õhtugümnaasiumis.
Õnneks vanemad paanikat ei korraldanud, isa ajas mehega ühel korral nelja silma juttu:) Sebisime endale minu tädi majja toa ja hakkasimegi koos elama. Meie tutvumisest oli möödas kolm kuud.
Kevadel hakkasime uut elamist otsima ja leidsimegi linnast väljas, kena talukoha, kus saime endale toa ja köögi. Perenaisega jäi kokkulepe majal silm peal hoida.
Kooli jätsin ikkagi pooleli, kuidagi ei tahtnud kõhuga seal ringi joosta. Tagasi läksin kooli järgmisel sügisel ja lõpetasin gümnaasiumi kolme aasta pärast nagu kord ja kohus :)
Kaheksa päeva ennem tita sündi, tegime asja ka ametlikuks.
Aga see on juba järgmine teema
Kuna tööd just polnud eriti saada, siis väga lugesid tuttvused. Isal oli koperatiivi ajast tuttav, kes omakord oli tööl oma tuttava juures. See siis rääkis omakorda oma tuttavale, et kas oleks võimalik seitsmeteistaastasele tüdrukule mingit tööd anda. Ühel päeval isa kamandas mind siis kaasa ja läksime jutule. Tegemist oli kohaliku toiduainetetööstusega. Isa läks bossi jutule, mina jäin kauba väljastusruumi ootama. Sealt ruumist nägi otse lihalõikamise ruumi, kus noored poisid nugade välkudes liha tükeldasid. Mingil hetkel avastati minu kohalolek ja siis käidi ükshaaval sealt ruumis kaste toomas-ehk mind ülevaatamas. Üks oli minu vahtimisega nii ametis, et lasi lihakeha liini pealt pläraki maha. Ju siis oli mida vahtida. Hiljem nagu selgus pandi selle kümneminutiga, mis mina seal seisin, paika, kes minu endale saab, kui ma peaksin sinna tööle tulema. Võistlejaid oli kaks: üks võitis, teine kaotas.
Tööle ma sain ja sinna samasse lihalõikusesse. Seltskond oli igati lahe. Käidi koos pidudel, sünnipäevadel, baarides. Kutt kes mu ära sebis oli ise seal praktikal ja see sama kes lihakeha põrandale lasi....Mingihetk hakkasime koos koju käima, hommikuti tulime koos. Siis juba tuli tema nädalavahetusel meile. Ja märkamatult me elasime juba koos ja üllatus üllatus, mina jäin titat ootama. Paanika oli muidugi suur, mis vanemad ütlevad, kutil kool pooleli ja mul endal kah. Käisin töö kõrvalt õhtugümnaasiumis.
Õnneks vanemad paanikat ei korraldanud, isa ajas mehega ühel korral nelja silma juttu:) Sebisime endale minu tädi majja toa ja hakkasimegi koos elama. Meie tutvumisest oli möödas kolm kuud.
Kevadel hakkasime uut elamist otsima ja leidsimegi linnast väljas, kena talukoha, kus saime endale toa ja köögi. Perenaisega jäi kokkulepe majal silm peal hoida.
Kooli jätsin ikkagi pooleli, kuidagi ei tahtnud kõhuga seal ringi joosta. Tagasi läksin kooli järgmisel sügisel ja lõpetasin gümnaasiumi kolme aasta pärast nagu kord ja kohus :)
Kaheksa päeva ennem tita sündi, tegime asja ka ametlikuks.
Aga see on juba järgmine teema
Tellimine:
Postitused (Atom)