....
nädalavahetusel pakkis suurem piiga oma seitse asja ja teatas et tema nüüd kolib välja. Mina muidugi, et kas aitan pakkida ka vä?
Lugu sai alguse sellest, et meie majas istutakse öösel internetis. Mina juba magasin, kui ärkasin õudsa röökimise peale, ausalt ma arvasin et kedagi tapetakse. Selle peale ma muidugi ei tulnud, et meil majas elavad näitlejad. Kuna suurem ei lasnud nooremat internetti siis see hakkas draamat korraldama. Ma niimoodi vihastasin, tõmbasin interneti tagant ära ja käskisin kõigil sängi kobida. Muidugi hakkas see puberteet puhkima ja ähvardas välja kolimisega. Ma kähvasin vastu et võid kohe pakkima hakata.
***
Tal on sõbranna, kes elab üksinda, ilma vanemateta. Vanemad elavad kuskil mööda Eestit. Ta on arukas tüdruk, õpib hästi ja koos teevad trenni. Mõnikord olen ma lubanud tal tema juurde jääda. No nüüd ta läks ka tema juurde. Mees muidugi hakkas ohkima ja mul kah kergelt süda valutab....Noh et mida sööb jne. Aga las ta olla, marutab paar päeva, taskuraha saab otsa, küll kodutee meelde tuleb. Eilegi helistas, et ta läheb kahest viimasest tunnist ära, et saab trenni ära teha , kuna tal õhtul muusikakooli kontsert. Et tal oleks siis nagu tõendit vaja puudutud tundide kohta. Kuna ma olen ka kange, ütlesin esimese ropsuga, et sa oled ju meil nii iseseisev, miks sa minu poole pöördud, klaari ise oma asjad. Et kas tuled täna koju? Siis naerab ja ütleb, et ei ma ju kolisin välja. Mina jälle, et kui sa arvad et ma lasen sellisel olukorral kesta, siis eksid rängalt. Kahe päeva pärast kodus pole, saadan ma sinna politsei. Te olete ikkagi alaealised ja ei tohiks täiskasvanu järelvalveta olla. Kes kontrollib et te ei lähe õhtul magama mustade jalgadega? Muidugi hakkas ta puhkima ja lõpeta ära, täitsa loll ikka oled jne.
***
Ega minu jaoks polegi see mingi maailma lõpp. Oleks veel et ei lähe kooli, hinded korrast ära....Ei midagi sellist. Las ta siis olla nii iseseisev, kui ta tahab. Ega see meie põkkimine ka ei aita. Ma ei lähe ju sinna ukse taha kolkima ja lärmama, kas saad koju! Võib olla ongi mõlemal seda hingamisruumi vaja. Ja no üks asi veab teda raudselt koju-taskuraha saab ju otsa :)
teisipäev, 15. detsember 2009
kolmapäev, 25. november 2009
tore hommik
mind käis tervitamas sõdurpoiss.
kuna mul emotsioonid laes, sadasin sõnaotseses mõttes teisele kaela, teine kohe kohmetus....ja haaras oma naise järele :)
siiralt hea meel et kodus!
kuna mul emotsioonid laes, sadasin sõnaotseses mõttes teisele kaela, teine kohe kohmetus....ja haaras oma naise järele :)
siiralt hea meel et kodus!
kolmapäev, 18. november 2009
et jah...
ma loobun sellest kaaluvärgist ja enda piitsutamisest....
ja shokolaad maitseb imehea ja ma olen õnnelik!
mind ju armastatakse sisemise ilu aga mitte välimise ilu pärast....
ja tänu suurele kogusele shokolaadile ei ole mul masendusest kripsugi järel.
elu on lill!
ja shokolaad maitseb imehea ja ma olen õnnelik!
mind ju armastatakse sisemise ilu aga mitte välimise ilu pärast....
ja tänu suurele kogusele shokolaadile ei ole mul masendusest kripsugi järel.
elu on lill!
teisipäev, 10. november 2009
kokkuvõtvalt
Ei ole üldse tahtmist kirjutada, pea on nii tühi kogu aeg. Kuigi juhtunud ja tehtud ju on...
Vahepeal oli ju koolivaheg ja lapsed said tunnistused. Üldiselt olen rahul. Või tähendab olengi rahul ja isegi väga. Väiksemal piigal küll käitumine ja hoolsus olid rahuldavad. Aga vaadates seda märkuste rodu mis e-koolis üleval oli, siis tänan õnne et mitterahuldav polnud. Ja põhilised teemad: segab tundi, jutustab, keerutab, ei allu korraldustele. WTF? Ja kümnest märkusest seitse ühes aines. Mulle hakkab tunduma et siin on õpetajal midagi viga. Kuna suuremale piigale oli sama aine õpetaja pannud kokkuvõtvalt käitumise tema tunnis ka rahuldava. Aga mul suurem piiga puhas viieline ja teistes ainetes käitumine hea või väga hea. Nii et üldiselt ma ei pööranud sellele ka erilist täehelepanu. Kuigi ma küsin alati, et mille eest ja mis sul seal tunnis toimub. Näiteks tööõpetuses sai märkuse selle eest et julges laulda joriseda. Vat ei tohi kududa lauldes, pead vait olema. Maeivõilihtsalt!
Kõige väiksemal oli ka ilus tunnistus. Kuigi õpetaja ei ole temaga natuke rahul. Nimelt ta pidevalt väidab. et ta ei saa aru, mis ta tegema peab. Loeb teksti läbi ja siis kardab ülesannet tegema hakata, kartes et äkki sai asjast valesti aru. Ma ise arvan, et seda annab treenida, lastes tal raamatust tekste lugeda ja neid siis ümber jutustada. Tundub et tal enesekindlusega kerge probleem, kogu aeg kõhkleb ja kahtleb.....
Muidu on ikka töö ja töö....kohati olen nii väsinud, et ei jaksa suheldagi. Ühel nädalavahetusel käisime salongi brigaadiga väljas. Sündmus oli kah nagu, salongil oli sünnipäev. Lasin endale kõik soengu ja meigi teha. Tegelikult natuke nagu asja pärast rohkem, kuna õhtul tuli salongi fotograaf, kes meist siis pilte klõpsas. Pärast jõime shampust, klõpsisime pilte ja võtsime suuna Suurde Linna. I-l oli ühes pubis laud kinni pandud ja seal siis sõime ning jõime. Hea vaheldus oli üle pika aja ka muud teha, kui rutiinselt töö-kodu-töö-kodu vahet sõtkuda.
Kaalu alandamine ei lähe kah enam kuidagi. Seisab ühe koha peal, sõkku sina seda trenazööri või ära sõkku. Tuleb kohe tahtmine jalaga anda. Ühelt poolt ma nagu saan aru, et keha on kaitsereaktsiooni võtnud, ma olen ta ära koormanud, oma dieetide ja trennidega, magada pole aega, kogu aeg on tamp peal. Aga alla seitsmekümne läheb ikka nii vaevaliselt. Aga ma ei jäta! Ikka edasi :)
Ühel nädalal ragistasin siin selle tropiga , kellest ma ennemgi olen kirjutanud. Kohe nii ragistasin, et sügavalt mõtlesin järele, kas ma tahan temaga koos töötada. Noh ja pärast pikka arutelu M-iga ja klaasi shampust kapi tagant jõudsin ma järeldusele, et mina ikka olen halb ja ma peaks olema sallivam ja rohkem andestama.
Ühesõnaga lase vabaks Tristal!
Vahepeal oli ju koolivaheg ja lapsed said tunnistused. Üldiselt olen rahul. Või tähendab olengi rahul ja isegi väga. Väiksemal piigal küll käitumine ja hoolsus olid rahuldavad. Aga vaadates seda märkuste rodu mis e-koolis üleval oli, siis tänan õnne et mitterahuldav polnud. Ja põhilised teemad: segab tundi, jutustab, keerutab, ei allu korraldustele. WTF? Ja kümnest märkusest seitse ühes aines. Mulle hakkab tunduma et siin on õpetajal midagi viga. Kuna suuremale piigale oli sama aine õpetaja pannud kokkuvõtvalt käitumise tema tunnis ka rahuldava. Aga mul suurem piiga puhas viieline ja teistes ainetes käitumine hea või väga hea. Nii et üldiselt ma ei pööranud sellele ka erilist täehelepanu. Kuigi ma küsin alati, et mille eest ja mis sul seal tunnis toimub. Näiteks tööõpetuses sai märkuse selle eest et julges laulda joriseda. Vat ei tohi kududa lauldes, pead vait olema. Maeivõilihtsalt!
Kõige väiksemal oli ka ilus tunnistus. Kuigi õpetaja ei ole temaga natuke rahul. Nimelt ta pidevalt väidab. et ta ei saa aru, mis ta tegema peab. Loeb teksti läbi ja siis kardab ülesannet tegema hakata, kartes et äkki sai asjast valesti aru. Ma ise arvan, et seda annab treenida, lastes tal raamatust tekste lugeda ja neid siis ümber jutustada. Tundub et tal enesekindlusega kerge probleem, kogu aeg kõhkleb ja kahtleb.....
Muidu on ikka töö ja töö....kohati olen nii väsinud, et ei jaksa suheldagi. Ühel nädalavahetusel käisime salongi brigaadiga väljas. Sündmus oli kah nagu, salongil oli sünnipäev. Lasin endale kõik soengu ja meigi teha. Tegelikult natuke nagu asja pärast rohkem, kuna õhtul tuli salongi fotograaf, kes meist siis pilte klõpsas. Pärast jõime shampust, klõpsisime pilte ja võtsime suuna Suurde Linna. I-l oli ühes pubis laud kinni pandud ja seal siis sõime ning jõime. Hea vaheldus oli üle pika aja ka muud teha, kui rutiinselt töö-kodu-töö-kodu vahet sõtkuda.
Kaalu alandamine ei lähe kah enam kuidagi. Seisab ühe koha peal, sõkku sina seda trenazööri või ära sõkku. Tuleb kohe tahtmine jalaga anda. Ühelt poolt ma nagu saan aru, et keha on kaitsereaktsiooni võtnud, ma olen ta ära koormanud, oma dieetide ja trennidega, magada pole aega, kogu aeg on tamp peal. Aga alla seitsmekümne läheb ikka nii vaevaliselt. Aga ma ei jäta! Ikka edasi :)
Ühel nädalal ragistasin siin selle tropiga , kellest ma ennemgi olen kirjutanud. Kohe nii ragistasin, et sügavalt mõtlesin järele, kas ma tahan temaga koos töötada. Noh ja pärast pikka arutelu M-iga ja klaasi shampust kapi tagant jõudsin ma järeldusele, et mina ikka olen halb ja ma peaks olema sallivam ja rohkem andestama.
Ühesõnaga lase vabaks Tristal!
esmaspäev, 12. oktoober 2009
oktoober
Märkamatult on kätte jõudnud oktoober. Tänane hommik oli ikka suht rõve, see lopp ja lörts. Ma ei salli täiega sellist aastaaega. Tahaks olla ainult tekk üle pea ja uks lukus ning ruloo akna ees....
Ja mu päevad on nii sisutud, et ma lihtsalt kulgen ja tahaks jätta kus kõik....
Ja jälle ma hädaldan, selle asemel et näha natukenegi asjades positiivset joont. Aga tahaks kohe, kogu aeg, viu viu olla.
Kodus ju ei saa olla, kuna kodus on kõik niigi viu viu ja siis ma pean neid hoopis siluma ja silitama.
Aga üldiselt on mul väga toimekalt läinud, ikka töö ja töö. Kuigi eelmisel nädalal oli teises kohas suht vaikne, nii et ma ei osanud oma õhtutega midagi peale hakata. Väga imelik oli mõelda, et pole vaja kuskile tormata iga päev vaid üle päeva. Ei tea kas see on vaikus ennem suurt tormi?
Ühel õhtul käisime teiste töökaaslastega väljas. Ma kippun ikka inimestest esimesel kohtumisel tervik pildi looma. Nüüd olles nendega pool aastat töötanud koos, tundub et ma olen ikka väga valesid hinnanguid andnud. See kes alguses oli lahe, polegi enam nii lahe ja see kes alguses polnud nii lahe on nüüd täitsa lahe. :) Mitte et see lahedus ja mittelahedus mind häriks, oh ei. Ega ma ei läinudki sinna ju mingeid sõprussidemeid looma ja lahedaid kaaslasi otsima.
Kodus hakkavad ka sügistööd viimaks lõpusirgele saama. Eile rändasid keldrisse veel nelikümmend liitrit õunamahla, viimased kapsad ja peedid ja porgandid, mis ootasid oma järjekorda ning paigutamist oma kohtadele. Tahaks veel borshi põhja teha miskit kakskümmend purki, siis võib küll rahulolevalt suvele tagasi vaadata. Ma olen ikka paganama usin olnud. Moose, kompotte, kurke, salateid, mahla, sobulopskit.... kõike arvestav kogus.
Suurem piiga vahetas täna ühe linnasõbrannaga kaks purki moosi ühe pusa vastu. Linnarahvale lähevad moosid edukalt kaubaks:)
Kaalurindel läheb tasa ja targu. Katsun ikka ülepäeva trenazööri sõtkuda. Selles vallas olen ma ka edusamme teinud (omast arust siis), Kui päris alguses suutsin ma seal olla vaid viisteist minti, siis nüüd juba päris tund aega. Kuna treanazöör asub elutoas, siis teleka ees polegi seda nii raske teha. Ja ülepäeva hommikuti käin sõbranna juures kõhulihast viskamas. Ta nimelt ostis kõhulihase pingi. Nüüd ma lihtsalt hommikuti lippan seal läbi, viskan oma korrad ära ja siis tööle. :) Üks töökaaslane küll ütles, et salenemine on silmaga näha, aga ma andsin tema meelitused talle tagasi. Nimelt ta kandideerib kohalikku omavalitsusse ja peale meelituste ütlemist teatasin ma talle et ma ei vali tema poolt, öelgu ta mis tahes :)
Ja mu päevad on nii sisutud, et ma lihtsalt kulgen ja tahaks jätta kus kõik....
Ja jälle ma hädaldan, selle asemel et näha natukenegi asjades positiivset joont. Aga tahaks kohe, kogu aeg, viu viu olla.
Kodus ju ei saa olla, kuna kodus on kõik niigi viu viu ja siis ma pean neid hoopis siluma ja silitama.
Aga üldiselt on mul väga toimekalt läinud, ikka töö ja töö. Kuigi eelmisel nädalal oli teises kohas suht vaikne, nii et ma ei osanud oma õhtutega midagi peale hakata. Väga imelik oli mõelda, et pole vaja kuskile tormata iga päev vaid üle päeva. Ei tea kas see on vaikus ennem suurt tormi?
Ühel õhtul käisime teiste töökaaslastega väljas. Ma kippun ikka inimestest esimesel kohtumisel tervik pildi looma. Nüüd olles nendega pool aastat töötanud koos, tundub et ma olen ikka väga valesid hinnanguid andnud. See kes alguses oli lahe, polegi enam nii lahe ja see kes alguses polnud nii lahe on nüüd täitsa lahe. :) Mitte et see lahedus ja mittelahedus mind häriks, oh ei. Ega ma ei läinudki sinna ju mingeid sõprussidemeid looma ja lahedaid kaaslasi otsima.
Kodus hakkavad ka sügistööd viimaks lõpusirgele saama. Eile rändasid keldrisse veel nelikümmend liitrit õunamahla, viimased kapsad ja peedid ja porgandid, mis ootasid oma järjekorda ning paigutamist oma kohtadele. Tahaks veel borshi põhja teha miskit kakskümmend purki, siis võib küll rahulolevalt suvele tagasi vaadata. Ma olen ikka paganama usin olnud. Moose, kompotte, kurke, salateid, mahla, sobulopskit.... kõike arvestav kogus.
Suurem piiga vahetas täna ühe linnasõbrannaga kaks purki moosi ühe pusa vastu. Linnarahvale lähevad moosid edukalt kaubaks:)
Kaalurindel läheb tasa ja targu. Katsun ikka ülepäeva trenazööri sõtkuda. Selles vallas olen ma ka edusamme teinud (omast arust siis), Kui päris alguses suutsin ma seal olla vaid viisteist minti, siis nüüd juba päris tund aega. Kuna treanazöör asub elutoas, siis teleka ees polegi seda nii raske teha. Ja ülepäeva hommikuti käin sõbranna juures kõhulihast viskamas. Ta nimelt ostis kõhulihase pingi. Nüüd ma lihtsalt hommikuti lippan seal läbi, viskan oma korrad ära ja siis tööle. :) Üks töökaaslane küll ütles, et salenemine on silmaga näha, aga ma andsin tema meelitused talle tagasi. Nimelt ta kandideerib kohalikku omavalitsusse ja peale meelituste ütlemist teatasin ma talle et ma ei vali tema poolt, öelgu ta mis tahes :)
esmaspäev, 21. september 2009
hindamatu
aeg on see, kui sa ei pea minema tööle ja sa ei luba kellegil kõva häälega küsida, kas sul on täna õhtul vaba.....
Ja lapsed tundsid sellest rõõmu, et ema on üle pika aja õhtul kodus. (uskumatu) Muidugi me kukkusime seda aega kohe planeerima. Käisime poes, ostsime vajalikud produktid ja kokkasime kõik koos kaneelirulle teha.
Ja ma nautisin seda täiel rinnal....
Järgmisel päeval käisime kõik koos põllul ja võtsime oma tohutu aiavilja üles. Mitte keegi ei vingunud ega virisenud ega torisenud. Tegime koos ära, panime kottidesse, helistasime issile, et sinu asjaks jääb need nüüd koju toimetada :)
Õhtul läksid piigad jalga keerutama. Ja kui nad seal seisid, sätitud ja silmad pähe joonistatud, mõtlesin, et kuhu on kadunud aeg....kuhu?
Lastega koos veedetud aeg on hindamatu, paraku saan ma alles sellest siis aru, kui seda enam ei ole....
Ja kas see töö rabamine on seda kõike väärt....? Tegelikult ei ole....
Ja lapsed tundsid sellest rõõmu, et ema on üle pika aja õhtul kodus. (uskumatu) Muidugi me kukkusime seda aega kohe planeerima. Käisime poes, ostsime vajalikud produktid ja kokkasime kõik koos kaneelirulle teha.
Ja ma nautisin seda täiel rinnal....
Järgmisel päeval käisime kõik koos põllul ja võtsime oma tohutu aiavilja üles. Mitte keegi ei vingunud ega virisenud ega torisenud. Tegime koos ära, panime kottidesse, helistasime issile, et sinu asjaks jääb need nüüd koju toimetada :)
Õhtul läksid piigad jalga keerutama. Ja kui nad seal seisid, sätitud ja silmad pähe joonistatud, mõtlesin, et kuhu on kadunud aeg....kuhu?
Lastega koos veedetud aeg on hindamatu, paraku saan ma alles sellest siis aru, kui seda enam ei ole....
Ja kas see töö rabamine on seda kõike väärt....? Tegelikult ei ole....
kolmapäev, 9. september 2009
mis puhkusest me räägime vol2
Järgimsel päeval saatsin lapsed kooli ja läksime sõbrannaga matkatiirule. Minu üllatuseks väiksem ei tahtnudki, et ma teda kooli ukseni saadan, vastas, et tema saab hakkama küll. No ega ma ennast vägisi toppima ka ei hakanud.
Matkasime siis oma poolteist tundi, tema läks tööle ja mina koju. Kodus hakkasin siis kurke sisse tegema, ploomimoosi ja kompotti keetma. Sellega läks hea mitu tundi. Lõpptulemus oli üheksa liitrit kurke, viis liitrit ploomi moosi ja kaheksteist liitrit kompotti. Mul juba täitsa arvestav kogus keldris: maasikamoosi on kolmkümmend purki, vaarikamoosi on viisteist purki, salatite lugemine on sassi läinud, nüüd viimane saak ka....pole paha:) Lõpuks oli kell juba nii palju, et tegin kribinal-krabinal söögi ja läksin salongi.
Järgmisel päeval käisime siis jälle matkal. Koju jõudes avastasin, et järgmiseks päevaks on mul konsulandiga aeg kokku lepitu, aga mida paberi peal pole on äriplaan. Võtsin siis ja helistasin, et kahjuks pean ma nädala edasi lükkama ja sain siis uue aja. Mõtlesin, et ma siis ikka võtan end kätte ja hakkan kuskilt seda plaani pusima. Tahtsin EAS-i kodukalt isegenereeruvaid tabeleid ja ülla-ülla netti pole. Võtsin siis läpaka ja sõitsin wifi levisse, tõmbasin need arvutisse, juhendid ja kõik muu jama kah, mis selle jaoks vaja on. Kuna nett oli seal ikka suht koht jama ja sakkis täiega, viitsin ma meeletu aja lihtsalt ära. Lõpuks oli mul kopp täiega ees, kell pressis ka kuklasse, et väiksemale kooli järgi minna. Arvasin, et küll ma homme teen siis edasi, aga näet tühja läks. Helistas ämm ja küsis, et kas ma saan vanaemaga Suurde Linna silmakliinikusse järgmisel päeval minna. No mis mul üle jäi, pidin minema. Koju jõudes tegin jälle söögi ja salongi ots. Järgmine päev ladistas nii kõvasti vihma, et matkaring jäi ära. Lökutasin hommiku poole sõbranna pool kohvitades ja kehva ilma kirudes. Sealt tulles meenus mulle et kahe päeva pärast sõidab suurem piiga Saksamaale, aga tal pole tervisekindlustustki. Helistasin siis haigekassasse et mis siis nüüd saab? Lubati asendussertifikaat saata. Helistasin sõbrannale, et anna faksi nr, ja kui faks tuleb võta vastu. Vahepeal võtsin vanaema ja ämma peale ja toimetasin nood arsti juurde. Ise parkisin ära ja hakkasin siis autos asju ajama. Helistasin panka, et kas isic kaart on rahvusvaheline ja kas sellega saab Euroopas igalpool maksta. Selgus, et kui on visa märk siis saab, kui märki pole siis kaardi ei aksepteerita. Tore, see tähendas siis seda, et ma ikkagi pidin veel eurosid ka vahetama minema. Arvasin, et ma sula üldse kaasa ei anna, et toimetab kaardiga, aga ei saanud päris selle peale välja minna. Siis helistasin haigekassasse uuesti ütlesin piiga isikukoodi ja faksi nr. kuhu sertifikaat faksida. Vahepeal helistas konsulant ja tahtis aja edasi lükata, kuna tal tol päeval hoopis koolitus. Mis mul selle vastu, kui saab veel mõned päevad juurde. Siis jooksin vahepeal eurosid vahetama ja jälle polikliiniku juurde tagasi. Võtsin vahepeal vanaema ja ämma peale, kärutasin need koju, siis poisile kooli järgi, jälle koju, söök valmis ja jooksuga salongi. Laupäeval oli jätkuvalt salongis, sahmisin õhtu poole koristada natuke, keetsin jälle ploomimoosi ja õudusega mõtlesin, et üks päev veel ja pean tööle minema.
Elu sakib täiega:(
Kõige rohkem ajab mind närvi, et mul pole laste jaoks aega....
Ma pean mingi lahenduse välja mõtlema....ainult kuidas? Praegu on mul aega ainult töö jaoks. Ja see kõik sakib veelkord...ja täiega.
Matkasime siis oma poolteist tundi, tema läks tööle ja mina koju. Kodus hakkasin siis kurke sisse tegema, ploomimoosi ja kompotti keetma. Sellega läks hea mitu tundi. Lõpptulemus oli üheksa liitrit kurke, viis liitrit ploomi moosi ja kaheksteist liitrit kompotti. Mul juba täitsa arvestav kogus keldris: maasikamoosi on kolmkümmend purki, vaarikamoosi on viisteist purki, salatite lugemine on sassi läinud, nüüd viimane saak ka....pole paha:) Lõpuks oli kell juba nii palju, et tegin kribinal-krabinal söögi ja läksin salongi.
Järgmisel päeval käisime siis jälle matkal. Koju jõudes avastasin, et järgmiseks päevaks on mul konsulandiga aeg kokku lepitu, aga mida paberi peal pole on äriplaan. Võtsin siis ja helistasin, et kahjuks pean ma nädala edasi lükkama ja sain siis uue aja. Mõtlesin, et ma siis ikka võtan end kätte ja hakkan kuskilt seda plaani pusima. Tahtsin EAS-i kodukalt isegenereeruvaid tabeleid ja ülla-ülla netti pole. Võtsin siis läpaka ja sõitsin wifi levisse, tõmbasin need arvutisse, juhendid ja kõik muu jama kah, mis selle jaoks vaja on. Kuna nett oli seal ikka suht koht jama ja sakkis täiega, viitsin ma meeletu aja lihtsalt ära. Lõpuks oli mul kopp täiega ees, kell pressis ka kuklasse, et väiksemale kooli järgi minna. Arvasin, et küll ma homme teen siis edasi, aga näet tühja läks. Helistas ämm ja küsis, et kas ma saan vanaemaga Suurde Linna silmakliinikusse järgmisel päeval minna. No mis mul üle jäi, pidin minema. Koju jõudes tegin jälle söögi ja salongi ots. Järgmine päev ladistas nii kõvasti vihma, et matkaring jäi ära. Lökutasin hommiku poole sõbranna pool kohvitades ja kehva ilma kirudes. Sealt tulles meenus mulle et kahe päeva pärast sõidab suurem piiga Saksamaale, aga tal pole tervisekindlustustki. Helistasin siis haigekassasse et mis siis nüüd saab? Lubati asendussertifikaat saata. Helistasin sõbrannale, et anna faksi nr, ja kui faks tuleb võta vastu. Vahepeal võtsin vanaema ja ämma peale ja toimetasin nood arsti juurde. Ise parkisin ära ja hakkasin siis autos asju ajama. Helistasin panka, et kas isic kaart on rahvusvaheline ja kas sellega saab Euroopas igalpool maksta. Selgus, et kui on visa märk siis saab, kui märki pole siis kaardi ei aksepteerita. Tore, see tähendas siis seda, et ma ikkagi pidin veel eurosid ka vahetama minema. Arvasin, et ma sula üldse kaasa ei anna, et toimetab kaardiga, aga ei saanud päris selle peale välja minna. Siis helistasin haigekassasse uuesti ütlesin piiga isikukoodi ja faksi nr. kuhu sertifikaat faksida. Vahepeal helistas konsulant ja tahtis aja edasi lükata, kuna tal tol päeval hoopis koolitus. Mis mul selle vastu, kui saab veel mõned päevad juurde. Siis jooksin vahepeal eurosid vahetama ja jälle polikliiniku juurde tagasi. Võtsin vahepeal vanaema ja ämma peale, kärutasin need koju, siis poisile kooli järgi, jälle koju, söök valmis ja jooksuga salongi. Laupäeval oli jätkuvalt salongis, sahmisin õhtu poole koristada natuke, keetsin jälle ploomimoosi ja õudusega mõtlesin, et üks päev veel ja pean tööle minema.
Elu sakib täiega:(
Kõige rohkem ajab mind närvi, et mul pole laste jaoks aega....
Ma pean mingi lahenduse välja mõtlema....ainult kuidas? Praegu on mul aega ainult töö jaoks. Ja see kõik sakib veelkord...ja täiega.
teisipäev, 8. september 2009
mis puhkusest me räägime?
Vähemalt ma pole üldse puhata saanud. Äärmiselt vale on puhkus välja võtta esimesel koolinädalal, ärge tehke seda järgi.
Alustuseks P6rgukizile: Sa oled mul meeles, aga aja puudusel ma pole postkontorisse jõudnud. Teen seda selle nädala jooksul :)
Mida tarka ma siis tegin? Kuna ma ei tahtnud päris rahatuks jääda, siis jätsin õhtused salongi tööd ikkagi alles. Vähemalt tiksus sealt söögiraha.
Esimesel päeval käisime lastega viimased kooliasju ostmas. Kellele oli veel vahetusjalanõusid vaja ja kellel ei olnud sellist rätti mida jakiga sobis kanda ja kellel oli just see särk puudu ja oh mul on selliseid saapaid vaja ja emme palun, palun osta mulle see ka.......Ühesõnaga ma olin päeva lõpuks niiiiiii väsinud ja kõigest oli kopp ees, et mul oli täitsa suva, saaks ainult koju. Õhtul ei jaksanudki muud kui tegin söögi ja läksin salongi.
Järgmisel päeval olin hommiku poole salongis, lõunast sain natuke kodus toimetada, sahmisin söögi teha , koristasin natuke ja siis võtsin kätte ja käisime sõbrannaga matkatiirul. Täitsa arvestava kilometraazi käisime maha ja leppisime kokku, et tuleval nädalal ma olen niikuinii kodus ja pean lapsi hommikul kooli viima ning kuna tema tööpäevani jääb arvestav kaks tundi siis saame hommikuti seda matkaringi teha. Pühapäeval ta kahjuks ei saanud tulla ja siis ma käisin kodu ligidal üksinda. Õhtul veel sõkkusin ka trenazööri. Võin etteruttavalt öelda, tulemus ümmargune 0, kõik mis maha sai kahenädala jooksul võetud, oli kolmandal nädalal kolinal tagasi. Arumaeisaa!
Esmaspäeval viisin lapse trenni ja ise läksin kõndima. Trampisin mööda metsi siis niikaua ringi. Peale lõunat avastasid mõned isikud, et neil pole esimesel septembril ikkagi midagi jalga panna ja läksime siis Suurde Linna. Muidugi kohale jõudes avastasin ma rõõmsalt et mul pole ei pangakaarti, ega rahakottigi kaasa saanud, kuna need jäid teise kotti. Helisatsin siis mehele, et me valime siin asjad valmis, kui töö lõpetad, tule pleki kinni. Jätsin lapsed siis linna ja ise jooksin salongi. Õhtul kodus selgus, et issi rahakott oli eriti helde olnud, piigad said endale mitu komplekti pesu ja isegi särke osteti. Kingad said ka siis lõpuks :)
Järgmine päev oli esimene september. Ütlen kohe ära, et lükkasin lapse üle klassi ukse, et mitte emotsioonitseda, mis seal saalis räägiti, ei kuulanud, liialdamata minu laps oli kõige ilusam esimesse klassi astuja. Pärast tegime pilte ja käisime ka vanaemade ja vanaisa juures last näitamas. Tegelikult on mul kogu programm linti võetud ja alles kaks päeva tagasi ma julgesin seda vaadata, hunnik täisluristatud taskurätte kõrval. Praegu kah kui mõtlen, sellele kellahelistamisele ja kuidas need lapsed tulid, kaheteiskümnendike käe kõrval, no ma ei saa....Ja direktor surus kätt, andis aabitsa ja koolitekli, niiiiiiiii ilus oli kohe. Pärast aktust käisime ka lasteaiast läbi ja viisime tema rühma kasvatajatele lilled. Tädid olid nii liigutatud, kallistasid ja üks hakkas ka nutma, mõtle pidasid meeles! Tegelikult olid tädid salamisi oodanud, kuna neil oli isegi kook tehtud, äkki keegi ikka tuleb. Peale meid tulid veel kaks last ja siis me muljetasime ja sõime kooki ja jõime kohvi. Kuna piigad tahtsid tsillida ja hängida, läksime meie koju, vahetasime riided ja käisime M pool, et tuua natuke aiasaaduseid. Tagasi tulles ostsime siis ka tordi ja limonaadi, võtsime piigad peale ja läksime koju. Õhtu möödus tordi söömise tähe all ja õpikutele paberite ümberpanemisega.
Kell kümme saatsin sõbrannale sõnumi, kas homme lähme:) Vastuseks sain: loomulikult, see tort on vaja nüüd ju maha saada.:)
Niinimetatud puhkus oli kestnud viis päeva....
Järgneb....
Alustuseks P6rgukizile: Sa oled mul meeles, aga aja puudusel ma pole postkontorisse jõudnud. Teen seda selle nädala jooksul :)
Mida tarka ma siis tegin? Kuna ma ei tahtnud päris rahatuks jääda, siis jätsin õhtused salongi tööd ikkagi alles. Vähemalt tiksus sealt söögiraha.
Esimesel päeval käisime lastega viimased kooliasju ostmas. Kellele oli veel vahetusjalanõusid vaja ja kellel ei olnud sellist rätti mida jakiga sobis kanda ja kellel oli just see särk puudu ja oh mul on selliseid saapaid vaja ja emme palun, palun osta mulle see ka.......Ühesõnaga ma olin päeva lõpuks niiiiiii väsinud ja kõigest oli kopp ees, et mul oli täitsa suva, saaks ainult koju. Õhtul ei jaksanudki muud kui tegin söögi ja läksin salongi.
Järgmisel päeval olin hommiku poole salongis, lõunast sain natuke kodus toimetada, sahmisin söögi teha , koristasin natuke ja siis võtsin kätte ja käisime sõbrannaga matkatiirul. Täitsa arvestava kilometraazi käisime maha ja leppisime kokku, et tuleval nädalal ma olen niikuinii kodus ja pean lapsi hommikul kooli viima ning kuna tema tööpäevani jääb arvestav kaks tundi siis saame hommikuti seda matkaringi teha. Pühapäeval ta kahjuks ei saanud tulla ja siis ma käisin kodu ligidal üksinda. Õhtul veel sõkkusin ka trenazööri. Võin etteruttavalt öelda, tulemus ümmargune 0, kõik mis maha sai kahenädala jooksul võetud, oli kolmandal nädalal kolinal tagasi. Arumaeisaa!
Esmaspäeval viisin lapse trenni ja ise läksin kõndima. Trampisin mööda metsi siis niikaua ringi. Peale lõunat avastasid mõned isikud, et neil pole esimesel septembril ikkagi midagi jalga panna ja läksime siis Suurde Linna. Muidugi kohale jõudes avastasin ma rõõmsalt et mul pole ei pangakaarti, ega rahakottigi kaasa saanud, kuna need jäid teise kotti. Helisatsin siis mehele, et me valime siin asjad valmis, kui töö lõpetad, tule pleki kinni. Jätsin lapsed siis linna ja ise jooksin salongi. Õhtul kodus selgus, et issi rahakott oli eriti helde olnud, piigad said endale mitu komplekti pesu ja isegi särke osteti. Kingad said ka siis lõpuks :)
Järgmine päev oli esimene september. Ütlen kohe ära, et lükkasin lapse üle klassi ukse, et mitte emotsioonitseda, mis seal saalis räägiti, ei kuulanud, liialdamata minu laps oli kõige ilusam esimesse klassi astuja. Pärast tegime pilte ja käisime ka vanaemade ja vanaisa juures last näitamas. Tegelikult on mul kogu programm linti võetud ja alles kaks päeva tagasi ma julgesin seda vaadata, hunnik täisluristatud taskurätte kõrval. Praegu kah kui mõtlen, sellele kellahelistamisele ja kuidas need lapsed tulid, kaheteiskümnendike käe kõrval, no ma ei saa....Ja direktor surus kätt, andis aabitsa ja koolitekli, niiiiiiiii ilus oli kohe. Pärast aktust käisime ka lasteaiast läbi ja viisime tema rühma kasvatajatele lilled. Tädid olid nii liigutatud, kallistasid ja üks hakkas ka nutma, mõtle pidasid meeles! Tegelikult olid tädid salamisi oodanud, kuna neil oli isegi kook tehtud, äkki keegi ikka tuleb. Peale meid tulid veel kaks last ja siis me muljetasime ja sõime kooki ja jõime kohvi. Kuna piigad tahtsid tsillida ja hängida, läksime meie koju, vahetasime riided ja käisime M pool, et tuua natuke aiasaaduseid. Tagasi tulles ostsime siis ka tordi ja limonaadi, võtsime piigad peale ja läksime koju. Õhtu möödus tordi söömise tähe all ja õpikutele paberite ümberpanemisega.
Kell kümme saatsin sõbrannale sõnumi, kas homme lähme:) Vastuseks sain: loomulikult, see tort on vaja nüüd ju maha saada.:)
Niinimetatud puhkus oli kestnud viis päeva....
Järgneb....
kolmapäev, 26. august 2009
ma ei ole normaalne
Selle asemel, et need kümme päeva nüüd normaalselt puhata, ma ikka suudan endale kohustusi tekitada.
Nimelt.....hakkan äriplaani koostama ja seitsme päevaga pean ma mingi põhja kokku panema, kuna konsulandiga on aeg kokku lepitud.
Ma ei ole normaalne inimene ausalt.....
Inimene ei suuda olla olla rahulikult ja mittemidagitegemisest rõõmu tunda.
Aga rahutus on hinges....mis sellest välja koorub...ei tea.
Nimelt.....hakkan äriplaani koostama ja seitsme päevaga pean ma mingi põhja kokku panema, kuna konsulandiga on aeg kokku lepitud.
Ma ei ole normaalne inimene ausalt.....
Inimene ei suuda olla olla rahulikult ja mittemidagitegemisest rõõmu tunda.
Aga rahutus on hinges....mis sellest välja koorub...ei tea.
teisipäev, 25. august 2009
lõppeks juba ära
see emotsioonitsemine.
Mul on iga asja peale pill lahti. Liiga palju pingeid??
Eile oli lastevanemate koosolek. Ja no ma ei saa, näidati klassi ja räägiti siis kõike seda esimese septembriga seonduvat ja ma kogu aeg pidin pisaratega võitlema. Võiks nagu üle saada juba.
Kahju on vaid sellest, et osa kooli on remondis ja ennem jaanuari lapsed oma klassi ei saa. Kooliteed alustavad nad hoopis muusikakooli solfeedzo klassist. Pisike ja kitsavõitu, aga nagu direktor eile ütles, olgem mõistvamad. Ma olen....vähemalt püüan. Tegelt olengi, aga ikka natuke kahju on.
Eilne päev algas üldse vastikult, seoses nende hukkunud sõduritega seal Afganistanis. Mul sõbranna mees ka teenib seal ja tema soomuk oli ....Õnneks temaga kõik korras. Üldiselt me püüame sellele väga vähe mõelda ja sellest rääkida. Aga vastik ja ärev on ikkagi.....
Täna võtan teema üles ja küsin puhkust kümme päeva. Raudselt läheb naginaks, aga ma pean vapper olema :)
Mul on iga asja peale pill lahti. Liiga palju pingeid??
Eile oli lastevanemate koosolek. Ja no ma ei saa, näidati klassi ja räägiti siis kõike seda esimese septembriga seonduvat ja ma kogu aeg pidin pisaratega võitlema. Võiks nagu üle saada juba.
Kahju on vaid sellest, et osa kooli on remondis ja ennem jaanuari lapsed oma klassi ei saa. Kooliteed alustavad nad hoopis muusikakooli solfeedzo klassist. Pisike ja kitsavõitu, aga nagu direktor eile ütles, olgem mõistvamad. Ma olen....vähemalt püüan. Tegelt olengi, aga ikka natuke kahju on.
Eilne päev algas üldse vastikult, seoses nende hukkunud sõduritega seal Afganistanis. Mul sõbranna mees ka teenib seal ja tema soomuk oli ....Õnneks temaga kõik korras. Üldiselt me püüame sellele väga vähe mõelda ja sellest rääkida. Aga vastik ja ärev on ikkagi.....
Täna võtan teema üles ja küsin puhkust kümme päeva. Raudselt läheb naginaks, aga ma pean vapper olema :)
reede, 21. august 2009
pole paha villu moodi
...et ma sain oma trenazööri kätte.
Ja ma olen ilusti seda väntand terve nädala ja söömine on kontrolli all.
Ja kaal näitas nädalaga -0,7.
Pole paha, nagu Villu ütles.
*Aga mul on treener kodus olemas, hommikul kell kuus on äratus ja juba käib kamandamine trenni, trenni....oeh. Hetkel on tahtmine suur ja sõbrannaga sai kokkulepitud, et jõuludeks peab kaduma......-6 kilo. Usun et see on vastuvõetav. Kuus kaks kilo, ikka tasa ja targu.
Ja ma olen ilusti seda väntand terve nädala ja söömine on kontrolli all.
Ja kaal näitas nädalaga -0,7.
Pole paha, nagu Villu ütles.
*Aga mul on treener kodus olemas, hommikul kell kuus on äratus ja juba käib kamandamine trenni, trenni....oeh. Hetkel on tahtmine suur ja sõbrannaga sai kokkulepitud, et jõuludeks peab kaduma......-6 kilo. Usun et see on vastuvõetav. Kuus kaks kilo, ikka tasa ja targu.
kolmapäev, 19. august 2009
oh kooliaeg.....
Eile käisime pojaga ülikonda ostmas. Vaesekese oli lõpuks juba nii tüdinenud sellest riidest lahti/riidesse, et lõpuks ütles, et osta juba midagi ära, ma enam ei jaksa proovida.
Muidugi on tüütu, mul endal oli ka, aga midagi polnud teha. Kui oli kuub nagu peab siis ei olnud püksid. Ja kui olid püksid nagu peab, siis ei olnud kuub jälle. Ja ma läksin täiega närvi müüjate peale, kes hakkasid mulle sokkima, et kuub peabki natuke suurem olema, et kasvu ruum jne. No ma ei saa ju osta ülikonda, mille varrukad ulatuvad sõrmedeni ja õlad on nagu kantpeal. Ja kui ma ütlen et ma tahan tumedat ülikonda, siis ärge toppige mulle beezi ega vesihalli.
Lõpuks sain ühest kohast just sellise ülikonna nagu vaja, juurde veel heleda virsikuvärvi särgi, beezi lipsu ja isegi kingad. Panime kõik selga ja poiss vaatas peeglist ning teatas, et selle me võtame :) Raha läks....täitsa arvestav neljakohaline summa, aga laps läheb elus ükskord esimesse klassi, ma arvan, et see pole koht kust kokku hoida.
Õhtul tegime ka issile demonstratsiooni , pojal oli nii hea meel et lõi isegi tantsu :) Laps peab ikka end riietes mugavalt tundma ja riided peavad ka meeldima.
Ja noh, olgem ausad minu laps on üle kooli poiss, raudselt! Ma ju võin temaga natuke eputada ka :)
* (hilja aegu ostsin talle tagi, sellise nagu mootoratturitel on. Vaatan teda ja ütlen: "Oleks sa natukene vanem, ma võtaks su kohe peikaks". Tema teeb suured silmad ja ütleb: " Sa oled ikka täitsa jobu" :D)
Nüüd veel kott on suurematest asjadest vaja osta. Vihikud ja muud pudinad ostan ma jooksvalt, pole mõtet neid koju kuhjata, siis nagunii selgub, kui kõik on ostetud, et mõni asi tegelikult ei sobi. Igapäevased riided, mõned teksapaarid, jalanõud, särgid/pusad olen ka juba kuu algusest ostnud vaikselt. Veel on vaja vahetusjalanõusid ja spordiriideid.
Ja isegi minu küsimuse peale, kas meil on peresõbralik firma ja kas firma maksab toetust lapse kooli mineku puhul, vastas boss et muidugi oleme ja palju vaja on???? Nüüd ma olen nagu kimbatuses, et palju küsida. Arvan et küsin ühe neljandiku ulatuses, kulunud rahale. Pool oleks nagu väga nahhaal juba. Ja kuna vald maksab ka toetust, siis tulebki pool kulunud rahast juba tagasi.
Aga muidu on nagu natuke kurb...kõik see kool ja sügis ja....vihma ka kogu aeg ladistab ja lehed on kolletunud....hinges üks nukrus ainult.....
Muidugi on tüütu, mul endal oli ka, aga midagi polnud teha. Kui oli kuub nagu peab siis ei olnud püksid. Ja kui olid püksid nagu peab, siis ei olnud kuub jälle. Ja ma läksin täiega närvi müüjate peale, kes hakkasid mulle sokkima, et kuub peabki natuke suurem olema, et kasvu ruum jne. No ma ei saa ju osta ülikonda, mille varrukad ulatuvad sõrmedeni ja õlad on nagu kantpeal. Ja kui ma ütlen et ma tahan tumedat ülikonda, siis ärge toppige mulle beezi ega vesihalli.
Lõpuks sain ühest kohast just sellise ülikonna nagu vaja, juurde veel heleda virsikuvärvi särgi, beezi lipsu ja isegi kingad. Panime kõik selga ja poiss vaatas peeglist ning teatas, et selle me võtame :) Raha läks....täitsa arvestav neljakohaline summa, aga laps läheb elus ükskord esimesse klassi, ma arvan, et see pole koht kust kokku hoida.
Õhtul tegime ka issile demonstratsiooni , pojal oli nii hea meel et lõi isegi tantsu :) Laps peab ikka end riietes mugavalt tundma ja riided peavad ka meeldima.
Ja noh, olgem ausad minu laps on üle kooli poiss, raudselt! Ma ju võin temaga natuke eputada ka :)
* (hilja aegu ostsin talle tagi, sellise nagu mootoratturitel on. Vaatan teda ja ütlen: "Oleks sa natukene vanem, ma võtaks su kohe peikaks". Tema teeb suured silmad ja ütleb: " Sa oled ikka täitsa jobu" :D)
Nüüd veel kott on suurematest asjadest vaja osta. Vihikud ja muud pudinad ostan ma jooksvalt, pole mõtet neid koju kuhjata, siis nagunii selgub, kui kõik on ostetud, et mõni asi tegelikult ei sobi. Igapäevased riided, mõned teksapaarid, jalanõud, särgid/pusad olen ka juba kuu algusest ostnud vaikselt. Veel on vaja vahetusjalanõusid ja spordiriideid.
Ja isegi minu küsimuse peale, kas meil on peresõbralik firma ja kas firma maksab toetust lapse kooli mineku puhul, vastas boss et muidugi oleme ja palju vaja on???? Nüüd ma olen nagu kimbatuses, et palju küsida. Arvan et küsin ühe neljandiku ulatuses, kulunud rahale. Pool oleks nagu väga nahhaal juba. Ja kuna vald maksab ka toetust, siis tulebki pool kulunud rahast juba tagasi.
Aga muidu on nagu natuke kurb...kõik see kool ja sügis ja....vihma ka kogu aeg ladistab ja lehed on kolletunud....hinges üks nukrus ainult.....
neljapäev, 13. august 2009
arne ja anne
Kuna lapsed tahtsid süüa, siis millegipärast valisin ma kohaliku night-clubi köögi ja suundusime
sinna. Letis võttis meid vastu naeratav Arne Niit. Teate küll, see moelooja. Sikilt musta riietatud ja kaabu peas. Pakkus meile võileibu. Ise mõtlesin, et võileib ka hea söök, lastele kindlasti maitseb. Võileivad nägid väga peened välja, kaunistatud lõheroosidega. Korraga avastasin et rahakotti pole ja ütlesin Arnele et,las lapsed hakkavad sööma, ma lähen toon raha.
Klubist välja astudes nägin Anne Paluveri kohaliku pubi välilaudu koristamas. Jooksin läbi pargi, käsi püsti, hõikasin ae proua Anne, kas teil on hetk aega! No muidugi oli! Küsisin et kas tema ei tahaks meiega teatri tulla. Ta siis küsis, et kes see meie on? Mina lahkelt seletasin, et mina ja minu mees ja minu õde ja tema mees. Anne ütles, et ta peab kosulteerima, et ta ei oska seda praegu öelda. Ise mõtlesin, et ju ei tea kas saab töölt vabaks.
Kahjuks jäid lapsed minust klubisse, Arnele jäi raha viimata ja Anne käest jäi vastus saamata....
Korraga keegi kamandas, kle kell on pool seitse........
sinna. Letis võttis meid vastu naeratav Arne Niit. Teate küll, see moelooja. Sikilt musta riietatud ja kaabu peas. Pakkus meile võileibu. Ise mõtlesin, et võileib ka hea söök, lastele kindlasti maitseb. Võileivad nägid väga peened välja, kaunistatud lõheroosidega. Korraga avastasin et rahakotti pole ja ütlesin Arnele et,las lapsed hakkavad sööma, ma lähen toon raha.
Klubist välja astudes nägin Anne Paluveri kohaliku pubi välilaudu koristamas. Jooksin läbi pargi, käsi püsti, hõikasin ae proua Anne, kas teil on hetk aega! No muidugi oli! Küsisin et kas tema ei tahaks meiega teatri tulla. Ta siis küsis, et kes see meie on? Mina lahkelt seletasin, et mina ja minu mees ja minu õde ja tema mees. Anne ütles, et ta peab kosulteerima, et ta ei oska seda praegu öelda. Ise mõtlesin, et ju ei tea kas saab töölt vabaks.
Kahjuks jäid lapsed minust klubisse, Arnele jäi raha viimata ja Anne käest jäi vastus saamata....
Korraga keegi kamandas, kle kell on pool seitse........
esmaspäev, 10. august 2009
ma olen väsinud
kõigest...
Tööst, eraelust, kolleegidest, vanematest, sõpradest(nii palju kui mul neid veel jäänud on)
Mu töö ei paku mulle enam pinget, ma ei taha tööle tulla ja see on jama. See on märk, mis ilmnes mul ka mõned aastad tagasi....
Ja ma tean et ma olen selle olukorra ise tekitanud, aga välja enam ei pääse. Tähendab pääseks küll kui aja maha võtaks, aga ma ei saa sealt rattalt hetkeks maha. Mitte praegu vähemalt.
Imelik...paar aastat tagasi oli mul unistus, mille nimel pürgida. Just töö suhtes. Olen saanud sellise töö, millest alati unistanud ja nüüd kui see käes on...ei pakugi see enam rahuldust. Pürgida nagu oleks küll, aga ma ei taha. Ma ei taha teha sellist tööd....Ma ei teagi mis ma tahan. Tähendab tean küll, aga kardan et kui selle jätan ja valin ainult ühe, siis majanduslikult ma välja ei vea....nii et surnud ring.
Oleks siis inimesel puhkuski, aga ma ei hakkagi end närvi ajama. Eelmisel nädalal rääkisin sellega kes mind siis peaks nagu asendama, et septembris võtan ma nädal aega puhkust, et mul läheb laps kooli, vastas tema et meil kõigil läheb. Halloooo! Mul läheb esimesse klassi, mitte ülikooli nagu sul. Siin on ikka nõks vahet. Ja ma ei saa, ma neelan jälle alla, naeratan ja ütlen et vast ikka saame mingi kompromissi leida. Tean et mida rohkem ma alla neelan, seda suurem saab see plahvatus olema.
Tegelikult ongi mul puhkust vaja, muud ei midagi ja kui ma muidu ei saa, siis viskan end katuselt alla ning murran mõne kondi.....Las siis vaatavad kuidas saavad.
Vot sellised meeleolud siis hetkel....
Tööst, eraelust, kolleegidest, vanematest, sõpradest(nii palju kui mul neid veel jäänud on)
Mu töö ei paku mulle enam pinget, ma ei taha tööle tulla ja see on jama. See on märk, mis ilmnes mul ka mõned aastad tagasi....
Ja ma tean et ma olen selle olukorra ise tekitanud, aga välja enam ei pääse. Tähendab pääseks küll kui aja maha võtaks, aga ma ei saa sealt rattalt hetkeks maha. Mitte praegu vähemalt.
Imelik...paar aastat tagasi oli mul unistus, mille nimel pürgida. Just töö suhtes. Olen saanud sellise töö, millest alati unistanud ja nüüd kui see käes on...ei pakugi see enam rahuldust. Pürgida nagu oleks küll, aga ma ei taha. Ma ei taha teha sellist tööd....Ma ei teagi mis ma tahan. Tähendab tean küll, aga kardan et kui selle jätan ja valin ainult ühe, siis majanduslikult ma välja ei vea....nii et surnud ring.
Oleks siis inimesel puhkuski, aga ma ei hakkagi end närvi ajama. Eelmisel nädalal rääkisin sellega kes mind siis peaks nagu asendama, et septembris võtan ma nädal aega puhkust, et mul läheb laps kooli, vastas tema et meil kõigil läheb. Halloooo! Mul läheb esimesse klassi, mitte ülikooli nagu sul. Siin on ikka nõks vahet. Ja ma ei saa, ma neelan jälle alla, naeratan ja ütlen et vast ikka saame mingi kompromissi leida. Tean et mida rohkem ma alla neelan, seda suurem saab see plahvatus olema.
Tegelikult ongi mul puhkust vaja, muud ei midagi ja kui ma muidu ei saa, siis viskan end katuselt alla ning murran mõne kondi.....Las siis vaatavad kuidas saavad.
Vot sellised meeleolud siis hetkel....
teisipäev, 28. juuli 2009
tahtmine taevariik, saamine iseasi
muidugi läks mu pühaüritus sõna otseses mõttes ......
Sõbral kellega pidin minema jäi ootamatult koer haigeks ja kohe nii haigeks, et teda pidi süstima kolm korda päevas. Muidugi lükkasime me oma pühaürituse edasi.
Selle eest läksime reede õhtul küla peale ja manustasime jõhkra koguse viskit. Ja mul oli järgmisel päeval eksam.... Saabusin tugevas pohmellis, vee pudel käes. Aga kokkuvõttes läks hästi, sain nelja ja isegi klienti ei rappinud ära.
Pärast oli selline mõnus kerge olemine ja läksime mehega oma tohutut aiavilja rohima. Ma ei tea, kas ma olen maininud, aga me panime kevadel kõik porgandid ja peedid ja kapsad ja kartulid maha. Tundub et sügisel me ikka midagi saame, kui nüüd mingid ussid või muud pudulojused neid nahka ei pista.
Ja ma läksin õhtul juba kell kuus voodisse ja magasin 12 tundi järjest. Ma ei mäletagi kuna ma viimati nii kaua magasin. Aga ju oli vaja.
PS! Ma tellisin endale trenazööri. Ma ei jaksa enam lugeda/kuulata/vaadata, kuidas kõik on saledad ja mina üksi paks. Ja ma olen tahtnud kahel hommikul minna ratast sõitma ja see näeb välja nii:
Kell tiriseb 5.15. Tõmban ruloo magamistoas üles, kiikan välja, kinnitan endale et kohe kohe hakkab sadama,keeran kella 6.30 peale ja kerin magama tagasi.
Ma ei tea kuidas sellest laiskusest küll jagu saada. Ei tea (ohkab).
Sõbral kellega pidin minema jäi ootamatult koer haigeks ja kohe nii haigeks, et teda pidi süstima kolm korda päevas. Muidugi lükkasime me oma pühaürituse edasi.
Selle eest läksime reede õhtul küla peale ja manustasime jõhkra koguse viskit. Ja mul oli järgmisel päeval eksam.... Saabusin tugevas pohmellis, vee pudel käes. Aga kokkuvõttes läks hästi, sain nelja ja isegi klienti ei rappinud ära.
Pärast oli selline mõnus kerge olemine ja läksime mehega oma tohutut aiavilja rohima. Ma ei tea, kas ma olen maininud, aga me panime kevadel kõik porgandid ja peedid ja kapsad ja kartulid maha. Tundub et sügisel me ikka midagi saame, kui nüüd mingid ussid või muud pudulojused neid nahka ei pista.
Ja ma läksin õhtul juba kell kuus voodisse ja magasin 12 tundi järjest. Ma ei mäletagi kuna ma viimati nii kaua magasin. Aga ju oli vaja.
PS! Ma tellisin endale trenazööri. Ma ei jaksa enam lugeda/kuulata/vaadata, kuidas kõik on saledad ja mina üksi paks. Ja ma olen tahtnud kahel hommikul minna ratast sõitma ja see näeb välja nii:
Kell tiriseb 5.15. Tõmban ruloo magamistoas üles, kiikan välja, kinnitan endale et kohe kohe hakkab sadama,keeran kella 6.30 peale ja kerin magama tagasi.
Ma ei tea kuidas sellest laiskusest küll jagu saada. Ei tea (ohkab).
reede, 24. juuli 2009
ma tahan
minna mere äärde: kaasa telk, padi ja tekk, pudel veini ja üks sõber.
kui kõik läheb plaanipäraselt, siis homme peale eksamit on start, kuhu suundume pole täpselt teada, vaatame, mis meist saab.
kui kõik läheb plaanipäraselt, siis homme peale eksamit on start, kuhu suundume pole täpselt teada, vaatame, mis meist saab.
teisipäev, 21. juuli 2009
rihm maas
oli mul eelmisel nädalal täiega.
Võtsin vabaduse helistada bossile ja teatada, et mind kaks päeva pole, laske või lahti! Kuna minul sellist asja nagu puhkust pole, siis ma võin endale aeg-ajalt mõned puhusepäevad vast ikka lubada. Boss ütles, et kui vaja siis vaja. Muidugi oli mul vaja!
Tegelikult vaevas mind süütunne nagu rohkem. Tean, et peaksin kõige nooremat(ma e saa enam väike talle öelda, ta pole ju seda) harjutama iseseisvamaks, üksi olema ja majandama, süüa otsima ja endale tegevust leidma, aga.....no ma ei saa süda nii valutab, mis ta seal kodus teeb, kas ikka leiab panni üles ja ei kalla piima põrandale jne, jne.
Helistasin suures hädas ämmale, et mine ja vaata kas kõik on ikka korras. Meil pole kodus lauatelefoni ka ja mobiili ma ennem kooli ei kavatsenud talle osta, et saaks telefoni teelgi küsida kas kõik ikka ok? No ämm läks siis peale lõunat vaatama, lapsel kõik ilusti kontrolli alla. Ise närvan rohkem.
No ja siis seoses sellega hakkasin teistpidi südant vaevama, et laps läheb sügisel kooli, õpetaja küsib, mis sa suvel tegid? Minu laps siis vastab, et mina istusin kodus ja valvasin kodu, kogu suvi mul.
No ja siis ma võtsingi telefoni ja ütelsin et võtan paar vaba päeva.
Järgmisel päeval viisin lapse kinno Jääaega vaatama. Ise ei läinud vaid kolasin mööda kaupmehi ja varusin endale uusi lakke ning muid vidinaid mis mul seoses teise tööga vaja oli. Peale lõunat käisime veel mu sõbranna juures ja pärastlõuna veetsime rannas. Tähendab laps(ed) veetsid, mina läksin koju, tegin söögi ja õhtupoole salongi tööle. Järgmisel päeval käisime ja ostsime siis koolieelikule moobeltelefoni. Kavatsesin küll seda alles järgmisle kuul teha, aga mis vahet seal on. Vähemalt ei pea ma südant valutama, et kuidas ma tema kätte saan või tema mind. Kodus lugesin pika loengu temal, laps ja telefon :) Lapsel muidugi hea meel, ikkagi oma telefon ja hakkas aga numbreid sisse toksima. Ühekorra pidin ainult ette näitama. Pärast käisime veel kaltsukates, et oleks mõni normaalne riie igapäevaselt selga panna ja kaubamajas, et mõni parem hilp ka kodust välja minnes. Kaubamajast sain ka imeodava raha eest uued jalavarjud teisele. Koju saime jälle õhtupoolikul, ma siis jooksin salongi ja tema jäi oma uue telefoniga tutvuma.
Nädalavahetusel oli suurema piiga sünnipäev. Ligikaudu viisteist teismelist vallutas mu elamise. Õnneks ma olin koolis ja pääsesin vaaritamisest-küpsetamisest ära. Selle eest tassisin ema sinna ja jagasin käsud kätte. Kodune inimene võib küll lapse-lapse heaks midagi teha. Ja ega ta vastu ei olnudki. Koju sain just selleks ajaks, kui külalised hakkasid saabuma. Vaatasime, et kõik saaks orgunnitud ja läksime, kes randa, kes küla peale. Solberdasime pojaga päris pikalt rannas ja suundusime ka siis issile külapeale järgi. Vahepeal helistas piiga, et ma ette helistaksin, kui me koju hakkame tulema. No ega ma loll pole, muidugi ma ei helista.:) Selgus ka et, neli poissi olid rolleritega juurde tulnud ja kas meil kodus bensiini on natuke, et nad ei saa pärast äkki tagasi. No ma ei tea....kui ikka ehale tullakse, siis vaadatakse ennem paaki....:)
Muidu pidasid see kamp ennast viisakalt üleval ja piiga ütles, et poistel oli ka pudel gini, aga tema ei joonud. Noh kui olekski joonud, ega see siis maailma lõpp poleks olnud, ma olin tema vanuses juba viinagi ära proovinud:) Seda ma muidugi talle ei öelnud. Vastasin hoopis, et peaasi kui pahandust ei ole, kuna üks lastest oli klassijuhataja tütar ja ma ei tea kui range kord või korra puudumine teiste laste kodus on. Kindlasti ei tahaks ma mingit salaja joomist nurga taga, aga mingi ühe pudeli gini pärast ma ka draamat ei korralda. Sellise rahva hulga juures sai igaüks heal juhul kolm lonksu. Ja kogu kamp jäi ööseks, telkidega. Hommikul andsime poistele bensiini ja saatsime lehvitades teele. :)
Päeval veidike koristasin ja läksime jälle, kes trenni, kes randa. Ühesõnaga vedelesin niisama ja tundsin et ma tahan jälle tööle minna. Lihtsalt natuke oli vaja hingetõmbe aega.
Nüüd ma istun siin....paberite hunnik tahab ära lämmatada ja ei tea kuhu jookseks, nii palju tegemata asju :)
Võtsin vabaduse helistada bossile ja teatada, et mind kaks päeva pole, laske või lahti! Kuna minul sellist asja nagu puhkust pole, siis ma võin endale aeg-ajalt mõned puhusepäevad vast ikka lubada. Boss ütles, et kui vaja siis vaja. Muidugi oli mul vaja!
Tegelikult vaevas mind süütunne nagu rohkem. Tean, et peaksin kõige nooremat(ma e saa enam väike talle öelda, ta pole ju seda) harjutama iseseisvamaks, üksi olema ja majandama, süüa otsima ja endale tegevust leidma, aga.....no ma ei saa süda nii valutab, mis ta seal kodus teeb, kas ikka leiab panni üles ja ei kalla piima põrandale jne, jne.
Helistasin suures hädas ämmale, et mine ja vaata kas kõik on ikka korras. Meil pole kodus lauatelefoni ka ja mobiili ma ennem kooli ei kavatsenud talle osta, et saaks telefoni teelgi küsida kas kõik ikka ok? No ämm läks siis peale lõunat vaatama, lapsel kõik ilusti kontrolli alla. Ise närvan rohkem.
No ja siis seoses sellega hakkasin teistpidi südant vaevama, et laps läheb sügisel kooli, õpetaja küsib, mis sa suvel tegid? Minu laps siis vastab, et mina istusin kodus ja valvasin kodu, kogu suvi mul.
No ja siis ma võtsingi telefoni ja ütelsin et võtan paar vaba päeva.
Järgmisel päeval viisin lapse kinno Jääaega vaatama. Ise ei läinud vaid kolasin mööda kaupmehi ja varusin endale uusi lakke ning muid vidinaid mis mul seoses teise tööga vaja oli. Peale lõunat käisime veel mu sõbranna juures ja pärastlõuna veetsime rannas. Tähendab laps(ed) veetsid, mina läksin koju, tegin söögi ja õhtupoole salongi tööle. Järgmisel päeval käisime ja ostsime siis koolieelikule moobeltelefoni. Kavatsesin küll seda alles järgmisle kuul teha, aga mis vahet seal on. Vähemalt ei pea ma südant valutama, et kuidas ma tema kätte saan või tema mind. Kodus lugesin pika loengu temal, laps ja telefon :) Lapsel muidugi hea meel, ikkagi oma telefon ja hakkas aga numbreid sisse toksima. Ühekorra pidin ainult ette näitama. Pärast käisime veel kaltsukates, et oleks mõni normaalne riie igapäevaselt selga panna ja kaubamajas, et mõni parem hilp ka kodust välja minnes. Kaubamajast sain ka imeodava raha eest uued jalavarjud teisele. Koju saime jälle õhtupoolikul, ma siis jooksin salongi ja tema jäi oma uue telefoniga tutvuma.
Nädalavahetusel oli suurema piiga sünnipäev. Ligikaudu viisteist teismelist vallutas mu elamise. Õnneks ma olin koolis ja pääsesin vaaritamisest-küpsetamisest ära. Selle eest tassisin ema sinna ja jagasin käsud kätte. Kodune inimene võib küll lapse-lapse heaks midagi teha. Ja ega ta vastu ei olnudki. Koju sain just selleks ajaks, kui külalised hakkasid saabuma. Vaatasime, et kõik saaks orgunnitud ja läksime, kes randa, kes küla peale. Solberdasime pojaga päris pikalt rannas ja suundusime ka siis issile külapeale järgi. Vahepeal helistas piiga, et ma ette helistaksin, kui me koju hakkame tulema. No ega ma loll pole, muidugi ma ei helista.:) Selgus ka et, neli poissi olid rolleritega juurde tulnud ja kas meil kodus bensiini on natuke, et nad ei saa pärast äkki tagasi. No ma ei tea....kui ikka ehale tullakse, siis vaadatakse ennem paaki....:)
Muidu pidasid see kamp ennast viisakalt üleval ja piiga ütles, et poistel oli ka pudel gini, aga tema ei joonud. Noh kui olekski joonud, ega see siis maailma lõpp poleks olnud, ma olin tema vanuses juba viinagi ära proovinud:) Seda ma muidugi talle ei öelnud. Vastasin hoopis, et peaasi kui pahandust ei ole, kuna üks lastest oli klassijuhataja tütar ja ma ei tea kui range kord või korra puudumine teiste laste kodus on. Kindlasti ei tahaks ma mingit salaja joomist nurga taga, aga mingi ühe pudeli gini pärast ma ka draamat ei korralda. Sellise rahva hulga juures sai igaüks heal juhul kolm lonksu. Ja kogu kamp jäi ööseks, telkidega. Hommikul andsime poistele bensiini ja saatsime lehvitades teele. :)
Päeval veidike koristasin ja läksime jälle, kes trenni, kes randa. Ühesõnaga vedelesin niisama ja tundsin et ma tahan jälle tööle minna. Lihtsalt natuke oli vaja hingetõmbe aega.
Nüüd ma istun siin....paberite hunnik tahab ära lämmatada ja ei tea kuhu jookseks, nii palju tegemata asju :)
kolmapäev, 15. juuli 2009
ahha hommik
Sõidan mina täna tööle.
Ees liikus mingi auto , millel oli taga käru, käru peal krossika tsikkel ja tsikli peal.... ihualasti mees! :)
appi, ma pidin kraavi sõitma :)
kusjuures see mees veel seisis püsti, hoides lenksust kinni.
Kahjuks minu mööda sõidul, tegid nemad pööret paremale, nii et ei õnnestunud, mul võõra mehe uhkust isegi mitte kiigata.
Aga sellegipoolest nägin ma paljast võõra mehe tagumikku :)
Ees liikus mingi auto , millel oli taga käru, käru peal krossika tsikkel ja tsikli peal.... ihualasti mees! :)
appi, ma pidin kraavi sõitma :)
kusjuures see mees veel seisis püsti, hoides lenksust kinni.
Kahjuks minu mööda sõidul, tegid nemad pööret paremale, nii et ei õnnestunud, mul võõra mehe uhkust isegi mitte kiigata.
Aga sellegipoolest nägin ma paljast võõra mehe tagumikku :)
esmaspäev, 6. juuli 2009
seda nimetatakse hullumajaks
kui inimesel pole enam aega. Kohe üldse pole, nii et ma enam ei imesta kui mu viimased sõbrad minust lahti ütlevad.
Arvasin et saan nädalavahetusel natukenegi hingata, aga ei.
Kuna mul hakkas koolis uus kursus, siis laupäeva hommiku veetsin ma seal, teooriat kuulates. Kool on siis seoses uue "projektiga" See läbi saades, jooksin tööle ja naasesin alles seitsmeks. Kuna meil oli pulma-aastapäev, siis mõningad sugulased nõudsid viina ja sauna. Viimase panin kütte, aga esimest ei andnud teadlikult. Pole mul vaja, et järgmine hommik mul keegi mööda õue ringi breigib. Ise kerisin end teleka ette, tõmbasin teki kurguni ja valutasin oma pead. Mu pea valutab muideks viimasel ajal päris tihti. Nimetan seda ülepingeks.
Järgmise päeva hommikul vedasin end kooli, kust naasesin peale lõunat, et õhtuni roomata mööda maasikapõldu. Koju saime jälle alles kaheksa ajal. tegin söögi ja vaatasin pool tundi etv2 pealt tantsupeo lõppu. Kuskil kümne ajal hakkasime mehega maasikaid puhastama, panin suhkru alla, et täna neid siis rõõmsalt keeta. Kaheteist ajal sõitsime laulupeolistele järgi ja voodi vajusin jälle ühe ajal, et kell kuus ärgata ja olla roosa ning rõõmus.
See ei ole normaalne ma ütlen
Arvasin et saan nädalavahetusel natukenegi hingata, aga ei.
Kuna mul hakkas koolis uus kursus, siis laupäeva hommiku veetsin ma seal, teooriat kuulates. Kool on siis seoses uue "projektiga" See läbi saades, jooksin tööle ja naasesin alles seitsmeks. Kuna meil oli pulma-aastapäev, siis mõningad sugulased nõudsid viina ja sauna. Viimase panin kütte, aga esimest ei andnud teadlikult. Pole mul vaja, et järgmine hommik mul keegi mööda õue ringi breigib. Ise kerisin end teleka ette, tõmbasin teki kurguni ja valutasin oma pead. Mu pea valutab muideks viimasel ajal päris tihti. Nimetan seda ülepingeks.
Järgmise päeva hommikul vedasin end kooli, kust naasesin peale lõunat, et õhtuni roomata mööda maasikapõldu. Koju saime jälle alles kaheksa ajal. tegin söögi ja vaatasin pool tundi etv2 pealt tantsupeo lõppu. Kuskil kümne ajal hakkasime mehega maasikaid puhastama, panin suhkru alla, et täna neid siis rõõmsalt keeta. Kaheteist ajal sõitsime laulupeolistele järgi ja voodi vajusin jälle ühe ajal, et kell kuus ärgata ja olla roosa ning rõõmus.
See ei ole normaalne ma ütlen
reede, 3. juuli 2009
Larri
Mu vana ja väeti koer on kadunud. Mees arvas , et eks ta metsa surema läks ja ise ma arvan seda sama....Ta oli 15 a. vana....
Ta oli väga tark koer. Hullupööra meeldis talle, kui kivi visati ja ta sai seda siis otsima minna. Veel vanast peastki tahtis ta neid kive tassida.
Kui mul suurem piiga sündis, ja vankriga väljas oli, siis võisin rahuliku südamega jätta tema lapse valvesse. Kui laps vankris häält tegi, siis jooksis tema teatama, et laps on üleval. Poodi minnes võisin kindel olla, et tagasi tulles on nii koer kui vanker alles ja võõrastel ta ei lasknud isegi sisse mitte kiigata. Kohe hakkas urisema. Oma pere lapsi ta väga hoidis. Ta oskas käppa anda ja käsklusele istuda ja kui ütlesid, et mine küüni, mis sa siin ukse ees magad siis läks ka. Rihma otsas kõndides ta kunagi ei läinud sinust ette, vaid katsus sinuga ühel joonel kõndida, ise silmanurgast piiludes, ega sa maha ei jää.
Ta kartis väga äikest. Ma ei teagi, kas müristamist või välku, aga siis ta hakkas värisema. Kodus olles lasime ta äiksega alati tuppa.
Mingi pool aastat tagasi ma märkasin, et tal tagumised jalad ei kuula sõna nii nagu vaja. Püsti saamine on oli üpris vaevarikas. Kui aga püsti sai siis, lippas jõuliselt edasi. Ise veel ütlesin mehele, et kahtlane kas ta sügist näebki.
Üleeile tuli mees tuppa ja küsis et kas sa vanameest oled näinud? Ja siis ma hakkasin mõtlema. et kui koju tulin ei olnud jah teda uks ees. Mees käis otsis kohad kus ta olla võiks läbi, aga ei kedagi.... muidugi hakkasin ma ulguma ja jäin alles mingi kolme ajal öösel magama, mõeldes, kuidas ta seal metsas on ....külm ja märg ja.....
Ma ei tea, kas see on mingi õige vanarahva tarkus, aga räägitakse, et koer läheb kodust ära kui surema hakkab.
Miks? Me oleksime su ise ilusti maha matnud ja kivi ka kaasa andnud. Nüüd me ei teagi, kus sa oled.....
Ta oli väga tark koer. Hullupööra meeldis talle, kui kivi visati ja ta sai seda siis otsima minna. Veel vanast peastki tahtis ta neid kive tassida.
Kui mul suurem piiga sündis, ja vankriga väljas oli, siis võisin rahuliku südamega jätta tema lapse valvesse. Kui laps vankris häält tegi, siis jooksis tema teatama, et laps on üleval. Poodi minnes võisin kindel olla, et tagasi tulles on nii koer kui vanker alles ja võõrastel ta ei lasknud isegi sisse mitte kiigata. Kohe hakkas urisema. Oma pere lapsi ta väga hoidis. Ta oskas käppa anda ja käsklusele istuda ja kui ütlesid, et mine küüni, mis sa siin ukse ees magad siis läks ka. Rihma otsas kõndides ta kunagi ei läinud sinust ette, vaid katsus sinuga ühel joonel kõndida, ise silmanurgast piiludes, ega sa maha ei jää.
Ta kartis väga äikest. Ma ei teagi, kas müristamist või välku, aga siis ta hakkas värisema. Kodus olles lasime ta äiksega alati tuppa.
Mingi pool aastat tagasi ma märkasin, et tal tagumised jalad ei kuula sõna nii nagu vaja. Püsti saamine on oli üpris vaevarikas. Kui aga püsti sai siis, lippas jõuliselt edasi. Ise veel ütlesin mehele, et kahtlane kas ta sügist näebki.
Üleeile tuli mees tuppa ja küsis et kas sa vanameest oled näinud? Ja siis ma hakkasin mõtlema. et kui koju tulin ei olnud jah teda uks ees. Mees käis otsis kohad kus ta olla võiks läbi, aga ei kedagi.... muidugi hakkasin ma ulguma ja jäin alles mingi kolme ajal öösel magama, mõeldes, kuidas ta seal metsas on ....külm ja märg ja.....
Ma ei tea, kas see on mingi õige vanarahva tarkus, aga räägitakse, et koer läheb kodust ära kui surema hakkab.
Miks? Me oleksime su ise ilusti maha matnud ja kivi ka kaasa andnud. Nüüd me ei teagi, kus sa oled.....
esmaspäev, 8. juuni 2009
käepigistus
Mul oli eelmisel nädalal üks koolitus. Ma ei viitsi pikalt heietada mis teemal, aga lühidalt siis üks kaubamärk ostis teise kaubamärgi ära. Ja kuna me hakkame neid uusi tooteid müüma, siis tehti väike koolitus uutele toodetele. Ma olen ennemgi sellesama koolitaja koolitustel käinud, nii et olin nagu kala vees ja tundsin end uues Suure Linna konverentsikeskuses väga koduselt. Koolituse alguses lisatud märkusele, koolitaja poolt, et ma näen väga särav välja, lisas muidugi tohutult enesekindlust. Kohvipausi ajal vahetasime paar sõna teemal kuidas muidu tööalaselt läheb.
Koolituse lõppedes jäime veel parklas jutustama ja lõpetuseks surusime kätt. Aga see käepigistus.....see ei olnud lihtsalt ärimeeste käepigistus....see oli selline soe ja viivuks lihtsalt käest kinni hoidev ja lõpuks ta libistas mu käe oma käest lahti.....Muidugi ma tean, et käepigistuse/tervituse puhul vaadatakse alati vastaspoolele silma ja seda ma ka tegin.....Aga see kõik..... pilk ja käepigistus vaevab mind ja paneb kõhus liblikad keerlema.
Deem ma ei või lihtsalt. Ikka ja jälle mõtlen ma sellele, kuigi võiks nagu juba üle saada.
Koolituse lõppedes jäime veel parklas jutustama ja lõpetuseks surusime kätt. Aga see käepigistus.....see ei olnud lihtsalt ärimeeste käepigistus....see oli selline soe ja viivuks lihtsalt käest kinni hoidev ja lõpuks ta libistas mu käe oma käest lahti.....Muidugi ma tean, et käepigistuse/tervituse puhul vaadatakse alati vastaspoolele silma ja seda ma ka tegin.....Aga see kõik..... pilk ja käepigistus vaevab mind ja paneb kõhus liblikad keerlema.
Deem ma ei või lihtsalt. Ikka ja jälle mõtlen ma sellele, kuigi võiks nagu juba üle saada.
neljapäev, 4. juuni 2009
lapsesuu
Eile õhtul(öösel) kui magama sättisime, ohkas väike poiss, et küll oli raske päev. Mina küsisin, siis et mis sul raske oli ?
Poiss: "Noorus on ikka nii raske"
***
Issi kolistas veel köögis ja sõi moosi saia. Poja sai üks päev judo võistlustelt auhinnaks purgi moosi. Kuuldes et issi sööb moosi saia, ütles: " Ma oleks pidanud selle moosi ära peitma, nüüd sööb kõik ära!"
Poiss: "Noorus on ikka nii raske"
***
Issi kolistas veel köögis ja sõi moosi saia. Poja sai üks päev judo võistlustelt auhinnaks purgi moosi. Kuuldes et issi sööb moosi saia, ütles: " Ma oleks pidanud selle moosi ära peitma, nüüd sööb kõik ära!"
pessimist ja optimist
Et mis neil vahet on?
Pessimist kurdab kogu aeg, et ei tõuse.
Optimist aga leiab, et väga ilusti ripub.
Pessimist kurdab kogu aeg, et ei tõuse.
Optimist aga leiab, et väga ilusti ripub.
reede, 29. mai 2009
nii kurb
Eilne pidu oli väga emotsioonide rohke. Võitlesin mis ma võitlesin hambad ristis oma pisaratega, aga kui lapsed hakkasid laulma ema kas mäletad, siis istusin ja pisarad muudkui voolasid ja voolasid.....
Isegi üks rühma tüdruk ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja kasvataja pidi teda vahepeal lohutama.
Aga ma polnud ainuke, enamus emasid löristasid nina ja pühkisid silmi. Õnneks taipasin taskurätid kaasa võtta ja ei pidanud tilkuvat nina jaki varrukasse pühkima.
Ja hommikul oli nii imelik ärgata kui poja kodus polnud.
Käisin ka ennem tööle tulekut lasteaiast läbi, olid teised alles kahe ajal öösel magama saanud. Trall kestis ikka poole ööni :).
Aga mul on ikkagi nii kahju....Nii kui ma sellele mõtlen, nii hakkab kurgus nöörima.... Hommikul arutasime ka suurema piigaga, et kui tema lasteaeda lõpetas ei olnud poolti nii kurb kui praegu. Ma mäletan just seda uhkuse tunnet, et mõelda vaid sügisel juba kooli, nii suur tüdruk. Nüüd on nii kahju, et lapsel üks etapp elus läbi, seda aega enam tagasi ei saa....
Isegi üks rühma tüdruk ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja kasvataja pidi teda vahepeal lohutama.
Aga ma polnud ainuke, enamus emasid löristasid nina ja pühkisid silmi. Õnneks taipasin taskurätid kaasa võtta ja ei pidanud tilkuvat nina jaki varrukasse pühkima.
Ja hommikul oli nii imelik ärgata kui poja kodus polnud.
Käisin ka ennem tööle tulekut lasteaiast läbi, olid teised alles kahe ajal öösel magama saanud. Trall kestis ikka poole ööni :).
Aga mul on ikkagi nii kahju....Nii kui ma sellele mõtlen, nii hakkab kurgus nöörima.... Hommikul arutasime ka suurema piigaga, et kui tema lasteaeda lõpetas ei olnud poolti nii kurb kui praegu. Ma mäletan just seda uhkuse tunnet, et mõelda vaid sügisel juba kooli, nii suur tüdruk. Nüüd on nii kahju, et lapsel üks etapp elus läbi, seda aega enam tagasi ei saa....
teisipäev, 26. mai 2009
hüvasti lasteaed
Sel nädalal on kõige väiksemal lasteaia lõpupidu. Paar nädalat tagasi oli kooli minevate laste lastevanemate koosolek. Ja kui ma sealt tulin siis tabas mind selgusehetk. Niikaua kui laps on lasteaias on ikka nagu tita majas. Aga kui kooli läheb, siis ju enam pole. Ja mul oli nii nii kahju, et nutma kohe ajas. Kuhu on kadunud aeg?
Koju läksin otsisin kõigi laste beebi asjad välja. Mul on kõigi laste esimesed komplektid, millega haiglast koju toodi alles hoitud. Isegi tekid. Piigade kõige esimesed kleidid on ka alles hoitud. Siis ma istusin ja vahtisin ja sättisin ja nuusutasin neid :) Nii kahju on kuidagi. Aeg läheb ja lapsed saavad suureks ja oh õudust....mina jään ju vanemaks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
See lasteaia lõpupidu on üks igavene ooper.Ma eeldasin et kogutakse kasvatajatele kingi raha ja peale aktust on väike kohvilaud aga....
Meil on rühmas väga aktiivsed lapsevanemad, kes arvavad, et lisaks kasvatajatele tehtavatele kingitustele, on vaja teha ka lasteaiale, siis kahele isikule kes korraldasid terve nende aastate jooksul lastele kevadeti ja sügiseti loodusmatku, siis ühele isikule, kes võttis vaevaks lastele talvel mäesuusatamsie algtõdesi õpetada, siis on tellitud väljast mingi näitleja, kes peale aktust hakkab programmi juhtima ja hoiab meeleolu üleval, siis laud on tellitud kuskilt pubist. Mis sinna tuleb, ei ole teada. Rühma oli pandud nimekiri palju perest osavõtjaid on. No loomulikult lähme me ju kogu perega. Aga võib olla maksab söögilaud sada krooni nägu. Mis see mulle, viieliikmelisele perel maksma läheb? Ma ei saa ju öelda lastele, et te võite aktuse aja olla, aga söögi ajaks tõmmake minema! Lisaks sellele jäävad lapsed koos kasvatajatega viimaseks ööks lasteaeda. Keegi arvas siis et oh lapsed hoitud, lähme me vanemad edasi saunapeole mingi järve äärde. Tundub et mõned vanemad olid väga sillas sellest mõttest.
Ei kujuta ettegi, mis siis saab kui need lapsed põhikooli lõpetavad. Siis vist on Tannu ka kohale organiseeritud.
Ühesõnaga see lõpupidu ajab mind täiega stressi. Põhiorganisaatorid ongi kolm lapsevanemat, kelle meilid mu postkasti kogu aeg potsatavad. Tundub et kas teised neid ei loe või on neil sama suhtumine, mis mul. Mina leian et selle lõpupeoga nüüd üle ka ei maksa pingutada ja ei jõua ma kah tervele vallale tänu avaldada selle eest, et nad mingi panuse minu lapselele on andnud. Ja kas ongi nii palju et ma neile kohe kingi pean ostma. Lilledest peaks ka ju piisama. Neid on siis ikkagi sümboolselt meeles peetud. Järgmisel aastal on niikuinii uued lapsed.
Koju läksin otsisin kõigi laste beebi asjad välja. Mul on kõigi laste esimesed komplektid, millega haiglast koju toodi alles hoitud. Isegi tekid. Piigade kõige esimesed kleidid on ka alles hoitud. Siis ma istusin ja vahtisin ja sättisin ja nuusutasin neid :) Nii kahju on kuidagi. Aeg läheb ja lapsed saavad suureks ja oh õudust....mina jään ju vanemaks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
See lasteaia lõpupidu on üks igavene ooper.Ma eeldasin et kogutakse kasvatajatele kingi raha ja peale aktust on väike kohvilaud aga....
Meil on rühmas väga aktiivsed lapsevanemad, kes arvavad, et lisaks kasvatajatele tehtavatele kingitustele, on vaja teha ka lasteaiale, siis kahele isikule kes korraldasid terve nende aastate jooksul lastele kevadeti ja sügiseti loodusmatku, siis ühele isikule, kes võttis vaevaks lastele talvel mäesuusatamsie algtõdesi õpetada, siis on tellitud väljast mingi näitleja, kes peale aktust hakkab programmi juhtima ja hoiab meeleolu üleval, siis laud on tellitud kuskilt pubist. Mis sinna tuleb, ei ole teada. Rühma oli pandud nimekiri palju perest osavõtjaid on. No loomulikult lähme me ju kogu perega. Aga võib olla maksab söögilaud sada krooni nägu. Mis see mulle, viieliikmelisele perel maksma läheb? Ma ei saa ju öelda lastele, et te võite aktuse aja olla, aga söögi ajaks tõmmake minema! Lisaks sellele jäävad lapsed koos kasvatajatega viimaseks ööks lasteaeda. Keegi arvas siis et oh lapsed hoitud, lähme me vanemad edasi saunapeole mingi järve äärde. Tundub et mõned vanemad olid väga sillas sellest mõttest.
Ei kujuta ettegi, mis siis saab kui need lapsed põhikooli lõpetavad. Siis vist on Tannu ka kohale organiseeritud.
Ühesõnaga see lõpupidu ajab mind täiega stressi. Põhiorganisaatorid ongi kolm lapsevanemat, kelle meilid mu postkasti kogu aeg potsatavad. Tundub et kas teised neid ei loe või on neil sama suhtumine, mis mul. Mina leian et selle lõpupeoga nüüd üle ka ei maksa pingutada ja ei jõua ma kah tervele vallale tänu avaldada selle eest, et nad mingi panuse minu lapselele on andnud. Ja kas ongi nii palju et ma neile kohe kingi pean ostma. Lilledest peaks ka ju piisama. Neid on siis ikkagi sümboolselt meeles peetud. Järgmisel aastal on niikuinii uued lapsed.
neljapäev, 21. mai 2009
kellegi unistuses
Uskumatu lugu juhtus minuga täna.
Astus uksest sisse üks klient. Saades kätte kauba, hakkas rääkima kuidas mina sarnanevat väga ühe inimesega. Lugu hakkas rulluma lahti 30-40 aastat tagasi lõunariikides nagu Aafirka, Elevandiluu rannik, Indoneesia, jne. dzunglid ja terroristid. Minuga sarnane isik oli rühmas olev snaiprist naisterahvas.
Tuli välja, et ta on mind varem salaja pildistanud, kui ta ühe teisega siin kaasas käis. Ja minu pildi saatnud endistele rühma liikmetele, kes kinnitasid selle isikuga sarnasust 100 % aga.....aastate vahe on meil.
Muidugi olin ma väga meelitatud, et ma kellegi snaipri moodi ol(e)in. Rääkis siin oma dzungli seiklustest ja allatulistamistest.
Nüüd on ta pensionil ja ühes firmas varustaja.
***
Sõbranna tõi mind maa peale tagasi. Ütles, et kujutad ette kuidas ta nüüd kodus istub ja vahib, sinu pilt ees ja käed käivad.....Ja et see olevat vana trikk, kuidas naiivseid (mina ei ole) naisterahvaid lõksu meelitada. Neile lähevadki dzunglid ja särgid-värgid peale.
Muidugi hakaksin ma kartma, et äkki ongi mingi pervert. Aga niikaua kui mind eemalt imetletakse lasku käija, kui ahistama hakkab siis vaatame edasi. Las ma siis olen ühe vana mehe unistus :)
Astus uksest sisse üks klient. Saades kätte kauba, hakkas rääkima kuidas mina sarnanevat väga ühe inimesega. Lugu hakkas rulluma lahti 30-40 aastat tagasi lõunariikides nagu Aafirka, Elevandiluu rannik, Indoneesia, jne. dzunglid ja terroristid. Minuga sarnane isik oli rühmas olev snaiprist naisterahvas.
Tuli välja, et ta on mind varem salaja pildistanud, kui ta ühe teisega siin kaasas käis. Ja minu pildi saatnud endistele rühma liikmetele, kes kinnitasid selle isikuga sarnasust 100 % aga.....aastate vahe on meil.
Muidugi olin ma väga meelitatud, et ma kellegi snaipri moodi ol(e)in. Rääkis siin oma dzungli seiklustest ja allatulistamistest.
Nüüd on ta pensionil ja ühes firmas varustaja.
***
Sõbranna tõi mind maa peale tagasi. Ütles, et kujutad ette kuidas ta nüüd kodus istub ja vahib, sinu pilt ees ja käed käivad.....Ja et see olevat vana trikk, kuidas naiivseid (mina ei ole) naisterahvaid lõksu meelitada. Neile lähevadki dzunglid ja särgid-värgid peale.
Muidugi hakaksin ma kartma, et äkki ongi mingi pervert. Aga niikaua kui mind eemalt imetletakse lasku käija, kui ahistama hakkab siis vaatame edasi. Las ma siis olen ühe vana mehe unistus :)
kolmapäev, 13. mai 2009
kraakad
Minu projekt on käivitunud ja seisneb see selles, et käin peale oma põhitööd õhtuti ja nädalavahetusel ühes ilusalongis lisaraha teenimas, maniküüri, pediküüri ja geelküünte näol siis.
Muidugi tahab kõik harjutamist ja vilumust saada, aga ma annan endast parima. Lakkimisel käsi veits täriseb (loe: väriseb), aga ma usun et see jääb ajapikku väiksemaks.
Esimesel nädalal sain isegi jootraha, mis oli väga suur tunnustus.
Kuna tahan väga küünemaalingut osata teha ja koolituseni on kuu aega aega, otsustasin juuksuril küüned lakkida ja midagi proovida teha. Joonistan mina ära, vaatame neid siis ja leidsime et need on nigu kraakad e. varese jalad. Ja mida rohkem me vaatasime ikka siit ja sealt nurga alt no kraakad mis kraakad :) Nalja kui palju muidugi. Õnneks on seltskond mõistev ja nalja meil saab. Eks neid algajaid alguses peedistatakse ka rohkem :)
Muidugi tahab kõik harjutamist ja vilumust saada, aga ma annan endast parima. Lakkimisel käsi veits täriseb (loe: väriseb), aga ma usun et see jääb ajapikku väiksemaks.
Esimesel nädalal sain isegi jootraha, mis oli väga suur tunnustus.
Kuna tahan väga küünemaalingut osata teha ja koolituseni on kuu aega aega, otsustasin juuksuril küüned lakkida ja midagi proovida teha. Joonistan mina ära, vaatame neid siis ja leidsime et need on nigu kraakad e. varese jalad. Ja mida rohkem me vaatasime ikka siit ja sealt nurga alt no kraakad mis kraakad :) Nalja kui palju muidugi. Õnneks on seltskond mõistev ja nalja meil saab. Eks neid algajaid alguses peedistatakse ka rohkem :)
blondiini seiklused 2
ma olen ikka nii jobu, et tule taevas appi!
Tavaliselt jäävad mulle klientide näod ja kust nad pärinevad meelde.
Täna lähen mina suitsu tegema. Astun koridori peale ja tuleb vastu üks mees. Meelde jäi ta sellepärast et ta oli sellise naljaka häälega. Astub vastu ja muidugi ma arvasin et ta tuleb minu juurde. Mina meelal häälel ja sammu aeglustades:"Tereeeee!" Tahtsiv veel küsida, et kas minu juurde? Hea oli et ei küsinud. Vend vahtis sihukese näoga, et mis sul oli ? ja trampis minu uksest mööda.
Ma siis läksin nurga taha ja olin selline irve näos, ise salamisi lootsin et ma tagasi tulles temaga ei kohtu.
Ma kipun unustama, et peale meie kontori on siin majas veel "kaheksakümmend" teist kontorit ja äkki inimesed ajavad siin muid asju kah :)
Tavaliselt jäävad mulle klientide näod ja kust nad pärinevad meelde.
Täna lähen mina suitsu tegema. Astun koridori peale ja tuleb vastu üks mees. Meelde jäi ta sellepärast et ta oli sellise naljaka häälega. Astub vastu ja muidugi ma arvasin et ta tuleb minu juurde. Mina meelal häälel ja sammu aeglustades:"Tereeeee!" Tahtsiv veel küsida, et kas minu juurde? Hea oli et ei küsinud. Vend vahtis sihukese näoga, et mis sul oli ? ja trampis minu uksest mööda.
Ma siis läksin nurga taha ja olin selline irve näos, ise salamisi lootsin et ma tagasi tulles temaga ei kohtu.
Ma kipun unustama, et peale meie kontori on siin majas veel "kaheksakümmend" teist kontorit ja äkki inimesed ajavad siin muid asju kah :)
neljapäev, 7. mai 2009
blondiini seiklused
Tavaliselt tulen ma tööle kella üheksaks. Täna tulin kaheksasks, lasin nurga tagant läbi tegin suitsu, panin plaani paika mis ma täna teen, pealinnast bossid tulemas....
Krutin ukse lahti, astun tuppa, arvutit sisse, vaatana meile, sätin pabereid, järsku kopp-kopp uksele. Kiikan üle laua.....ja kui ma nägin kes oli....taipasin!
Securitas!
Ja siis ma hakkasin muidugi õhku ahmima, käed näo ees ja kohe-kohe nutma puhkemas ise samal ajal väriseval häälel pomisedes, see ei ole võimalik, kuidas ma võisin unustada! Ma jätsin ukse koodi maha võtmata. Muidugi läks värk häiresse ja mustade jopede ja saabastega poisid jooksid kohale. Läksime võtsime koos maha ja küsisin et kas ma saan nüüd trahvi(kohe oleksin nutma hakanud) Kutt muidugi naeratas ja ütles ei saa olge rahulik, inimlik eksitus. Ma vabandasin ette taha ja siis tuli juba majahaldur ka ja siis ma jälle vabandasin ette ja taha. Kutt piirdus õnneks ainult väljasõidu raportiga.
Ja ma ei suuda mõista, kuidas ma võisin unustada!
Krutin ukse lahti, astun tuppa, arvutit sisse, vaatana meile, sätin pabereid, järsku kopp-kopp uksele. Kiikan üle laua.....ja kui ma nägin kes oli....taipasin!
Securitas!
Ja siis ma hakkasin muidugi õhku ahmima, käed näo ees ja kohe-kohe nutma puhkemas ise samal ajal väriseval häälel pomisedes, see ei ole võimalik, kuidas ma võisin unustada! Ma jätsin ukse koodi maha võtmata. Muidugi läks värk häiresse ja mustade jopede ja saabastega poisid jooksid kohale. Läksime võtsime koos maha ja küsisin et kas ma saan nüüd trahvi(kohe oleksin nutma hakanud) Kutt muidugi naeratas ja ütles ei saa olge rahulik, inimlik eksitus. Ma vabandasin ette taha ja siis tuli juba majahaldur ka ja siis ma jälle vabandasin ette ja taha. Kutt piirdus õnneks ainult väljasõidu raportiga.
Ja ma ei suuda mõista, kuidas ma võisin unustada!
neljapäev, 30. aprill 2009
tule taevas appi
Käisin mina eile arenguvestlusel väiksema piiga omas siis. Tema läks sügisest sinna põhikooli poole peale.
Võin kohe ära öelda et mõttetu üritus oli.
Näiteks ei meeldi tema klassijuhatajale, et laps lakib küüsi, värvib juukseid, kannab kirevaid riideid. Küsisin selle peale, et kas koolis on see siseeeskirjas või kodukirjas , et sellisd asjad on keelatud, või mis vanusest need on lubatud. Õpetajal muidugi midagi tarka ei olnud öelda. Ja mis selles halba on, et tütarlaps tahab ennast juba maast madalast sättida? Kui talle meeldib teistest erineda ja ta julgeb seda teha? Vastuseks sain, et nii väikesed?! ei tohiks. No vabandage väga! 11 ja pool pole ikkagi mingi väike enam. Ja teiseks: ta ei värvigi juukseid üle pea vaid kas triibutab või teeb ainult tukka värvilaigu ja kui küüned on lakitud ja kaunistatud on see iga tüdruku uhkus. Ja mis puutub riietusse, siis miks peaks ta sarnanema halli massiga? Rõõmsameelne laps kannabki rõõmsameelseid riideid. (raudselt õps vihkab ta neid tumeroosasid teksaseid)
Siis ei meeldinud veel et laps on liiga otsekohene. Vaidlesin jälle vastu, kuna mina leian, et lapsel on õigus oma arvamusele ja hea kui ta selle julgeb välja öelda.
Muidugi hakkas piiga välja laduma asju, mis tal hinge kriipisid ja õps ajas kõik tagasi. Tema on kõigest valesti aru saanud ja õps pole midagi sellist väitnud. Lõpuks ma nägin, et piigal viskas ära, kuna õps hakkas vassima ja vastas samaga:
Õps: Mis sulle koolis meeldib?
B: Ma ei tea(kehitab õlgu)
Õps: kuidas sul ÕOV läheb?
B: Ma ei tea(kehitab õlgu)
Õps: Mis ained on su lemmikud ja mis sulle raskusi valmistab?
B: Ma ei tea(kehitab jälle õlgu) jne. jne
Ühesõnaga tal täitsa suva. Kuna nägin et asi hakkab kontrolli alt väljuma, siis suskasin ise vahele mõned laused.
Vestluselt tulles, kui uks meie järel sulgus, ütles piiga: Ma ei arva tast enam midagi, uskumatu et ta vassima ja tagasi ajama hakkas.
Mina olin muidugi nõus.
Kahjuks ei andnud see nn.arenguvestlus mulle mitte midagi:(
Võin kohe ära öelda et mõttetu üritus oli.
Näiteks ei meeldi tema klassijuhatajale, et laps lakib küüsi, värvib juukseid, kannab kirevaid riideid. Küsisin selle peale, et kas koolis on see siseeeskirjas või kodukirjas , et sellisd asjad on keelatud, või mis vanusest need on lubatud. Õpetajal muidugi midagi tarka ei olnud öelda. Ja mis selles halba on, et tütarlaps tahab ennast juba maast madalast sättida? Kui talle meeldib teistest erineda ja ta julgeb seda teha? Vastuseks sain, et nii väikesed?! ei tohiks. No vabandage väga! 11 ja pool pole ikkagi mingi väike enam. Ja teiseks: ta ei värvigi juukseid üle pea vaid kas triibutab või teeb ainult tukka värvilaigu ja kui küüned on lakitud ja kaunistatud on see iga tüdruku uhkus. Ja mis puutub riietusse, siis miks peaks ta sarnanema halli massiga? Rõõmsameelne laps kannabki rõõmsameelseid riideid. (raudselt õps vihkab ta neid tumeroosasid teksaseid)
Siis ei meeldinud veel et laps on liiga otsekohene. Vaidlesin jälle vastu, kuna mina leian, et lapsel on õigus oma arvamusele ja hea kui ta selle julgeb välja öelda.
Muidugi hakkas piiga välja laduma asju, mis tal hinge kriipisid ja õps ajas kõik tagasi. Tema on kõigest valesti aru saanud ja õps pole midagi sellist väitnud. Lõpuks ma nägin, et piigal viskas ära, kuna õps hakkas vassima ja vastas samaga:
Õps: Mis sulle koolis meeldib?
B: Ma ei tea(kehitab õlgu)
Õps: kuidas sul ÕOV läheb?
B: Ma ei tea(kehitab õlgu)
Õps: Mis ained on su lemmikud ja mis sulle raskusi valmistab?
B: Ma ei tea(kehitab jälle õlgu) jne. jne
Ühesõnaga tal täitsa suva. Kuna nägin et asi hakkab kontrolli alt väljuma, siis suskasin ise vahele mõned laused.
Vestluselt tulles, kui uks meie järel sulgus, ütles piiga: Ma ei arva tast enam midagi, uskumatu et ta vassima ja tagasi ajama hakkas.
Mina olin muidugi nõus.
Kahjuks ei andnud see nn.arenguvestlus mulle mitte midagi:(
esmaspäev, 27. aprill 2009
eilne märklause
Mõtlesin eile õhtul, et lähen teen väikese keperdamise tiiru. Kuna kellaaeg ei olnud just väga varajane vaid kiskus juba öötunnile, küsis mees et kaua sa oled?
Mina vastasin , et vast tund aega küll.
Mees: ära hullu pane, ega sa nüüd nii jäme ka pole!
Mina: !!!!!???? sada nägu sekundis.
Need mehepojad kohe oskavad naistele ilusti öelda :)
Mina vastasin , et vast tund aega küll.
Mees: ära hullu pane, ega sa nüüd nii jäme ka pole!
Mina: !!!!!???? sada nägu sekundis.
Need mehepojad kohe oskavad naistele ilusti öelda :)
reede, 24. aprill 2009
leiud tagaaiast
Aga meil kõndis eile maja taga faasan. Kust ta tuli või kuidas...? Astus aga heki vahelt , põllu peale, mööda teed. Üritasin pildistada, aga kogu aeg siblis eest ära. Ma ei teagi nüüd, kas see on normaalne et faasanid kõnnivad tagahoovis või ei.
Lisaks faasanile on üks rähn arvanud, et tema võib puurida hommikuti meie katuse äärelaual endale auku. Muudkui täristab ja mina muudkui jooksku verandale käsi plaksutama ja kõssitama. Ma ei suuda välja mõelda, mida ta sealt otsib ?
***
Aga muidu läheb kah. Väga pingeline aeg on olnud. Võtsin endale korrastada ühe firma raamatupidamise, kus revisioon on sees. Tööd igatahes jagub ja ma usun et ma suudan omanikud õigele rajale juhatada.
Lisaks sellele olen terve nädala uurinud Pankrotiseadust, Töölepinguseadust, suhelnud Tööinspektsiooniga, koostanud kirju....oeh ma tunnen, et hakkab rihma maha viskama. Mure on ikkagi mehe töökohast ja kuna juhataja ühtegi adekvaatset vastust ei anna ning tundub, et kõigile tahetakse kott pähe tõmmata, siis mina asja nii ei jäta. Kui ma tõesti näeks , et ettevõttel läheb halvasti ja juhataja teeks koostööd töölistega, siis võib-olla ei torgiks kah. Aga kuna mõni ei oska kohe madalat profiili hoida, siis no sorry. Helistasingi täna meistrile ja kustusin ta siia, pidasime natuke nõu ja tundub et tööliste esindaja on olemas. Minu asjaks jääb paberite pool ja nõustamine. (äriidee-konsultatsioon ja nõustamine???)
Lisaks on üks pooleliolev projekt, aga kui see käivitub siis kindlasti kirjutan. Praegu ei taha väga hõisata, äkki kukub läbi.
Nii et tegemist on.
Lisaks faasanile on üks rähn arvanud, et tema võib puurida hommikuti meie katuse äärelaual endale auku. Muudkui täristab ja mina muudkui jooksku verandale käsi plaksutama ja kõssitama. Ma ei suuda välja mõelda, mida ta sealt otsib ?
***
Aga muidu läheb kah. Väga pingeline aeg on olnud. Võtsin endale korrastada ühe firma raamatupidamise, kus revisioon on sees. Tööd igatahes jagub ja ma usun et ma suudan omanikud õigele rajale juhatada.
Lisaks sellele olen terve nädala uurinud Pankrotiseadust, Töölepinguseadust, suhelnud Tööinspektsiooniga, koostanud kirju....oeh ma tunnen, et hakkab rihma maha viskama. Mure on ikkagi mehe töökohast ja kuna juhataja ühtegi adekvaatset vastust ei anna ning tundub, et kõigile tahetakse kott pähe tõmmata, siis mina asja nii ei jäta. Kui ma tõesti näeks , et ettevõttel läheb halvasti ja juhataja teeks koostööd töölistega, siis võib-olla ei torgiks kah. Aga kuna mõni ei oska kohe madalat profiili hoida, siis no sorry. Helistasingi täna meistrile ja kustusin ta siia, pidasime natuke nõu ja tundub et tööliste esindaja on olemas. Minu asjaks jääb paberite pool ja nõustamine. (äriidee-konsultatsioon ja nõustamine???)
Lisaks on üks pooleliolev projekt, aga kui see käivitub siis kindlasti kirjutan. Praegu ei taha väga hõisata, äkki kukub läbi.
Nii et tegemist on.
esmaspäev, 6. aprill 2009
Seitse tõde endast
1. Mulle meeldib raha ja rikkus. Kuigi mul pole just palju raha, tahan ma teistele jätta muljet et mul on raha nagu raba. Ja kui mul oleks võimalus, siis ma tööl üldse ei käiks vaiks tegeleks enda harimisega ja oleks kodune.
2.Mulle meeldib teiste(loe:meeste) tähelepanu. Ma tahan olla ihaldatud. Kuigi mu oma mees ütleb ka mulle et ma olen ilus, ei tõsta see mind nii pilvedesse kui näiteks kolleegi tehtud kompliment.
3.Ma tean et kohalikus väikelinnas on mul kõrgi ja ülbe bitchi kuulsus ning see ei häiri mind. Ongi parem, kuna siis ei tikuta minuga sõbrustama.
4. Ma tahaksin kodus olla autoriteet. Et kõik kuuletuksid mu käskudele ja keeldudele. Paraku see ei toimi ja ma pean nii mõnikordki oma viha alla neelama või karjudes selle välja ütlema.
5. Ma olen oma meest petnud. Mitte salaja vaid täitsa avalikult. See on üks mu elu kõige inetumaid tegusid. Kui ma saaks siis ma lõikaks oma elulindilt selle osa välja. Ma ei ole üldse uhke selle üle ja alati kui ma sellele mõtlen, siis rinnus hakkab vastikult kakkuma.
6.Ma olen ühe oma tööandja tagant varastanud. Unustasin kauba kirja panna ja siis kui meelde tuli ei pidanud seda enam vajalikuks üles märkida. Varastamine seegi.
7. Ma usun Jumalat, käin nii nagu "Jumal juhatab" Jehoova Tunnistajate Koosolekutel ja tegelen koduse Piibli uurimisega.
2.Mulle meeldib teiste(loe:meeste) tähelepanu. Ma tahan olla ihaldatud. Kuigi mu oma mees ütleb ka mulle et ma olen ilus, ei tõsta see mind nii pilvedesse kui näiteks kolleegi tehtud kompliment.
3.Ma tean et kohalikus väikelinnas on mul kõrgi ja ülbe bitchi kuulsus ning see ei häiri mind. Ongi parem, kuna siis ei tikuta minuga sõbrustama.
4. Ma tahaksin kodus olla autoriteet. Et kõik kuuletuksid mu käskudele ja keeldudele. Paraku see ei toimi ja ma pean nii mõnikordki oma viha alla neelama või karjudes selle välja ütlema.
5. Ma olen oma meest petnud. Mitte salaja vaid täitsa avalikult. See on üks mu elu kõige inetumaid tegusid. Kui ma saaks siis ma lõikaks oma elulindilt selle osa välja. Ma ei ole üldse uhke selle üle ja alati kui ma sellele mõtlen, siis rinnus hakkab vastikult kakkuma.
6.Ma olen ühe oma tööandja tagant varastanud. Unustasin kauba kirja panna ja siis kui meelde tuli ei pidanud seda enam vajalikuks üles märkida. Varastamine seegi.
7. Ma usun Jumalat, käin nii nagu "Jumal juhatab" Jehoova Tunnistajate Koosolekutel ja tegelen koduse Piibli uurimisega.
segadust kui palju
Tavaliselt söön ma lõuna ajal kontoris. Kas võtan kodust midagi kaasa või käin kuskilt midagi toomas. Täna ei olnud mul autot ja hommikul läks nii kiireks, et ma ei jõudnud midagi kaasa võtta.
Kuna S1 oli ka kontoris, ütlesin talle, et äkki ta viitsib minna ja tuua mõne saiakese ja piruka. S1 ütles aga et ma helistan S2-le, ta tuleb niikuinii siia.
Mul vahet pole.
S1 helistas siis S2-le , et kui siia tuled, käi pagarist läbi, Tristal tahab saiakest ja pirukat. S2 küsis, et kas ta peaks midagi teadma. S1 kehitas õlgu ja ei osanud nagu midagi vastata.
15 min. pärast helistas mul mees ja küsi , et kas sul on sünnipäev? Ma hakkasin naerma ja ütlesin et ei ole, miks sa küsid? M1 ja M2 olid talle helistanud ja uurinud et kas mul on sünnipäev. Hakkasin mõtlema, et äkki on mul nimepäev, aga kalendrit vaadates selgus kurb tõsiasi et seda ka pole.
Ja siis ma jagasin ära...
Mehed arvasid, et kuna ma nõudsin saia ja pirukat, siis äkki on mingi oleng, et minu poolt on joogid ja nende poolt söögid :)
M2 oli isegi müügijuhile helistanud ja too ei julgegi nüüd kontori tulla, kuna ta hommikul käis, aga õnnitleda mind ei olnudki meeles. :D
Vat mis segaduse võivad tekitada ühe naisterahva soovid.
Aga pirukad ja koogi sain kätte ja ütlesin kõigile, et minu sünnipäev on alles rohkem kui kuu aja pärast ja siis ma ikka teavitan teile kõigile ilusti.
Praegu ma tahtsin lihtsalt süüa.
Kuna S1 oli ka kontoris, ütlesin talle, et äkki ta viitsib minna ja tuua mõne saiakese ja piruka. S1 ütles aga et ma helistan S2-le, ta tuleb niikuinii siia.
Mul vahet pole.
S1 helistas siis S2-le , et kui siia tuled, käi pagarist läbi, Tristal tahab saiakest ja pirukat. S2 küsis, et kas ta peaks midagi teadma. S1 kehitas õlgu ja ei osanud nagu midagi vastata.
15 min. pärast helistas mul mees ja küsi , et kas sul on sünnipäev? Ma hakkasin naerma ja ütlesin et ei ole, miks sa küsid? M1 ja M2 olid talle helistanud ja uurinud et kas mul on sünnipäev. Hakkasin mõtlema, et äkki on mul nimepäev, aga kalendrit vaadates selgus kurb tõsiasi et seda ka pole.
Ja siis ma jagasin ära...
Mehed arvasid, et kuna ma nõudsin saia ja pirukat, siis äkki on mingi oleng, et minu poolt on joogid ja nende poolt söögid :)
M2 oli isegi müügijuhile helistanud ja too ei julgegi nüüd kontori tulla, kuna ta hommikul käis, aga õnnitleda mind ei olnudki meeles. :D
Vat mis segaduse võivad tekitada ühe naisterahva soovid.
Aga pirukad ja koogi sain kätte ja ütlesin kõigile, et minu sünnipäev on alles rohkem kui kuu aja pärast ja siis ma ikka teavitan teile kõigile ilusti.
Praegu ma tahtsin lihtsalt süüa.
kolmapäev, 1. aprill 2009
kuidas võtta
Kui sa saad Egiptusest kõne healt kollegilt, mõtled, et ju sa ikka oled sõbrana kellegile väärt midagi.
Lihtsalt niisama helistas...
Ja kui sa ütled, et kas sul kallis ei ole helistada nii kaugelt, vastab tema, et ah vahet pole, tahtsin teada kuidas sul läheb...ma otsisin sind ka esmapäeval, aga sind polnud.
Viimaselt Tai reisilt tõi ta kingiks mulle ühe salli. Irvitasin, et raudselt elukaaslase tagant kapist virutasid.
Küsis, et mis ma sulle toon? Muidugi tahan ma kalleid kinke. Vastasin muidugi viisakalt, et mulle pole midagi vaja tuua...
Sõber, ....mnjaaa :)
Aga päev on nii päikest täis!
Lihtsalt niisama helistas...
Ja kui sa ütled, et kas sul kallis ei ole helistada nii kaugelt, vastab tema, et ah vahet pole, tahtsin teada kuidas sul läheb...ma otsisin sind ka esmapäeval, aga sind polnud.
Viimaselt Tai reisilt tõi ta kingiks mulle ühe salli. Irvitasin, et raudselt elukaaslase tagant kapist virutasid.
Küsis, et mis ma sulle toon? Muidugi tahan ma kalleid kinke. Vastasin muidugi viisakalt, et mulle pole midagi vaja tuua...
Sõber, ....mnjaaa :)
Aga päev on nii päikest täis!
teisipäev, 17. märts 2009
ülemõtlemine ei aita
Kuna igal pool pasundatakse sellest majanduslangusest, siis ei ole ka meie siit sellest puutumata jäänud. Müük on langenud poole võrra. Ei taha küll siin kiitlema hakata ja ära sõnuda aga meil pole veel palkasid kärbitud. Tegelikult majandame me ka poole müügiga ära ja päris miinusesse ei jää. Eks ükskord peab ju see sopp ka selginema hakkama. Ega ma seda palga kärpimist väga kardagi. See käib ikkagi vastastikusel kokkuleppel ja see tähendab siis seda et mul on õigus ka vähemale tööajale. Mis oleks mul selle vastu, kui ma peaks käima nädalas neli päeva tööl. Ja et asjast mitte väga sõltuv olla on mul ka muid oskusi. Lisaks teen ma kõrvalt veel raamatupidamist paarile firmale. Usun, et selle teenuse ostmine hakkab varsti rohkem müüma, kuna teenust on ju odavam sisse osta, kui palgata raamatupidaja. Maksukoormus on firmale hulga suurem. Lisaks panin end järjekordselt IREK-isse kirja küünetehniku erialale. Võib- olla spetsialiseerun üldse ümber:)
Mehel kahjuks nii hästi pole läinud. Mitte et tal nüüd midagi katastroofset oleks, aga lihtsalt see palga maksmine käib tuhande ja paari tuhande krooni kaupa. Lisaks sellele koondati neil kaheksa inimest ära ja nüüd peavad nad rohkem rabama. Õnneks pole mul mees töö valija, tema teeb kõike ja on nõus vajadusel ka ümber kohanema. Üldiselt on neil seal üks puder ja kapsad, kuna eelmine firma lasti pankrotti. Väljakuulutamine on küll alles järgmisel kuul, aga ega see kindel veel pole, et kohus sellise otsuse teeb. Kõrvale tehti uus firma ja see majandab seal hoonetes siis edasi, aga eelmises firmas on töölepingud lõpetamata ja uues alustamata, ma nüüd ei teagi mis oleks kasulikum. Kas hakata kriiskama ja nõuda uue lepingu sõlmimist, kuna kahe kuu pärast pole teisel enam sotskindlustust või olla vait ja oodata kohtuotsus ära. Sellega seoses oleks ka temal õigus hüvitistele, mis siis et ta teises firmas tööl on. Sisuliselt on temaga ju eelmises kohas leping lõpetamata.
Ma ei tahaks nüüd näida väga muretu, sest seda ma pole, aga ega see ülemõtlemine ka kuhugi vii. Kõige tähtsam praegusel hetkel on hoida perega võimalikult positiivset joont. Ja eks me ka ikka jägime ja kalkuleerime mida ja kui palju osta. Ja isegi üritame natuke säästa, kui mitte mustadeks päevadeks, siis suveks reisirahaks :) Ja tegelikult on asi ju kontolli all, maksud on makstud, söök on laual, riided seljas, lapsed käisid isegi kinos ja tagasihoidlik seltsielugi oli alles nädalavahetusel, külla kutsutud sõprade näol:)
Mehel kahjuks nii hästi pole läinud. Mitte et tal nüüd midagi katastroofset oleks, aga lihtsalt see palga maksmine käib tuhande ja paari tuhande krooni kaupa. Lisaks sellele koondati neil kaheksa inimest ära ja nüüd peavad nad rohkem rabama. Õnneks pole mul mees töö valija, tema teeb kõike ja on nõus vajadusel ka ümber kohanema. Üldiselt on neil seal üks puder ja kapsad, kuna eelmine firma lasti pankrotti. Väljakuulutamine on küll alles järgmisel kuul, aga ega see kindel veel pole, et kohus sellise otsuse teeb. Kõrvale tehti uus firma ja see majandab seal hoonetes siis edasi, aga eelmises firmas on töölepingud lõpetamata ja uues alustamata, ma nüüd ei teagi mis oleks kasulikum. Kas hakata kriiskama ja nõuda uue lepingu sõlmimist, kuna kahe kuu pärast pole teisel enam sotskindlustust või olla vait ja oodata kohtuotsus ära. Sellega seoses oleks ka temal õigus hüvitistele, mis siis et ta teises firmas tööl on. Sisuliselt on temaga ju eelmises kohas leping lõpetamata.
Ma ei tahaks nüüd näida väga muretu, sest seda ma pole, aga ega see ülemõtlemine ka kuhugi vii. Kõige tähtsam praegusel hetkel on hoida perega võimalikult positiivset joont. Ja eks me ka ikka jägime ja kalkuleerime mida ja kui palju osta. Ja isegi üritame natuke säästa, kui mitte mustadeks päevadeks, siis suveks reisirahaks :) Ja tegelikult on asi ju kontolli all, maksud on makstud, söök on laual, riided seljas, lapsed käisid isegi kinos ja tagasihoidlik seltsielugi oli alles nädalavahetusel, külla kutsutud sõprade näol:)
esmaspäev, 9. märts 2009
igat asja
mu pea on tühi ja ainult tuul puhub seal.
Mitte et mu elus midagi ei toimu. Toimub küll. Näiteks nädalavahetusel oli mu vanaisa 85 aasta juubel. Ja kuna mina olin kaine autojuht, siis mõni mees arvas, et võib kõhu viina täis juua ja järgmine päev mööda põrandaid roomata. Mul ei olnud üldse hale. Demonstratiivselt otsin poest pundi tulpe ja pudeli veini ning läksin ämma juurde. Isegi võõrad mehed (noh tegelikult üks mehe õe boyfriend ja teine sõbranna mees) peavad sind rohkem meeles, kui oma mees. No ja siis ta oigas seal kodus ja mul oli täiesti suva. Joogu vähem. Ainuke hea asi on see et nüüd on ta päris pikalt hästi tasane ja madalam kui muru. :) Muidugi kavatsen ma seda ära kasutada ja nädalavahetusel sõbrannaga tipsutama hakata, kuna oli ju sõbrapäeva ja tema sünnipäev ja me pole lihtsalt trehvunksinud. Nagu elaksime ma ei tea kui mitme saja km kaugusel.
Aga vanaisa sünnipäev oli muidu tore. Kuna vanaisa arvab, et tema järgmist aastat ei näe, siis peksti kokku kõik lapsed ja lapselapsed. Kahte tuppa olid uhked lauad sätitud(praegusel ajal!) ühes toas olid üle 50-sed ja teises toas alla 50-sed. :) Siis me alla 50-sed käisime kordamööda teises toas üle 50-stega juttu puhumas. Peo kulminatsioon oli siis, kui vanaisa arvas, et tema lapsed võiksid talle polkat tantsida. Tädid vihtusid siis polkat ja ma pole ammu nii palju naernud, kui siis. Õnneks kellegile kiirabi ei pidanud kutsuma, aga palju puudu ei olnud. Vanad inimesed ikkagi ju :)
Mul ei ole vanaisaga just väga soojad suhted. Soojade all ma mõtlen siis seda, et ma ei tunne, et mul oleks vanaisa. Võib-olla olen ma ise selles süüdi, kuna ma ise ei ole otsinud kontakti. Võib-olla ma oleks seda ka teinud kunagi, aga kuna vanaisa on teistkorda abielus (mu vanaema suri kui ma olin kahe kuune) ja see teinepool on mind korra sealt majast välja visanud, siis ma käin läbi ainult nii palju kui vaja on. Tookord, kui ta mulle ukse peale ette astus ja teatas, et papale ei meeldi, et mina ja mu lapsed siin käivad, siis ma muidugi lükkasin muti ukse pealt ära ja trampisin vanaisa tuppa aru pärima. Mutt muidugi eitas kõike ja mina olin loll. Peale seda ma eriti ei trügi sinna, mis sa vanadega ikka vaidled. Vanaisa ikka pärib, et miks ma ei käi teda vaatamas, siis ma vabandan et aega pole. Mõnikord on mul nii kahju, et ma pole kunagi tundnud vanaema. Vanu pilte vaadates, ma alati mõtlen, et tema oleks olnud tõeline vanaema....
Mitte et mu elus midagi ei toimu. Toimub küll. Näiteks nädalavahetusel oli mu vanaisa 85 aasta juubel. Ja kuna mina olin kaine autojuht, siis mõni mees arvas, et võib kõhu viina täis juua ja järgmine päev mööda põrandaid roomata. Mul ei olnud üldse hale. Demonstratiivselt otsin poest pundi tulpe ja pudeli veini ning läksin ämma juurde. Isegi võõrad mehed (noh tegelikult üks mehe õe boyfriend ja teine sõbranna mees) peavad sind rohkem meeles, kui oma mees. No ja siis ta oigas seal kodus ja mul oli täiesti suva. Joogu vähem. Ainuke hea asi on see et nüüd on ta päris pikalt hästi tasane ja madalam kui muru. :) Muidugi kavatsen ma seda ära kasutada ja nädalavahetusel sõbrannaga tipsutama hakata, kuna oli ju sõbrapäeva ja tema sünnipäev ja me pole lihtsalt trehvunksinud. Nagu elaksime ma ei tea kui mitme saja km kaugusel.
Aga vanaisa sünnipäev oli muidu tore. Kuna vanaisa arvab, et tema järgmist aastat ei näe, siis peksti kokku kõik lapsed ja lapselapsed. Kahte tuppa olid uhked lauad sätitud(praegusel ajal!) ühes toas olid üle 50-sed ja teises toas alla 50-sed. :) Siis me alla 50-sed käisime kordamööda teises toas üle 50-stega juttu puhumas. Peo kulminatsioon oli siis, kui vanaisa arvas, et tema lapsed võiksid talle polkat tantsida. Tädid vihtusid siis polkat ja ma pole ammu nii palju naernud, kui siis. Õnneks kellegile kiirabi ei pidanud kutsuma, aga palju puudu ei olnud. Vanad inimesed ikkagi ju :)
Mul ei ole vanaisaga just väga soojad suhted. Soojade all ma mõtlen siis seda, et ma ei tunne, et mul oleks vanaisa. Võib-olla olen ma ise selles süüdi, kuna ma ise ei ole otsinud kontakti. Võib-olla ma oleks seda ka teinud kunagi, aga kuna vanaisa on teistkorda abielus (mu vanaema suri kui ma olin kahe kuune) ja see teinepool on mind korra sealt majast välja visanud, siis ma käin läbi ainult nii palju kui vaja on. Tookord, kui ta mulle ukse peale ette astus ja teatas, et papale ei meeldi, et mina ja mu lapsed siin käivad, siis ma muidugi lükkasin muti ukse pealt ära ja trampisin vanaisa tuppa aru pärima. Mutt muidugi eitas kõike ja mina olin loll. Peale seda ma eriti ei trügi sinna, mis sa vanadega ikka vaidled. Vanaisa ikka pärib, et miks ma ei käi teda vaatamas, siis ma vabandan et aega pole. Mõnikord on mul nii kahju, et ma pole kunagi tundnud vanaema. Vanu pilte vaadates, ma alati mõtlen, et tema oleks olnud tõeline vanaema....
neljapäev, 26. veebruar 2009
oh sa juudas
Ma sõitsin eile kitsele otsa :(
Õnneks oli õnnelik õnnetus (minu jaoks siis) auto sai stangele sellele kohale kolaka, kus on mingi tugevdusäär või midagi selle taolist(isver kui segane sai). Tuled jäid terveks, stange ka ja õnneks ei lennanud kapoti peale ega klaasi, vaid viskas kitse üle tee teisele poole teed.
Vähe ma ei karjunud!
Kits muidugi kraapis püsti ja pani metsa poole plagama, aga millegi pärast ma arvan et ega ta kaugele ei jõudnud:(
Aru ma ei saa, kas nad siis ei saa üle tee minna, kui auto on mööda läinud. Rumalad loomad!
Ma ei taha kohe mõelda, mis see lugu oles maksma läinud, kui oleks halvemini läinud.
Mees on mulle tugeva teooria selles vallas teinud. Ei tohi rooliga rapsima hakata. Kui hakkad rapsima, siis sõidad kraavi ja lõhud auto rohkem ära, kui lihtsalt otsa sõidad. Oli mul jee sellele aega seal mõelda. Mul ei olnudki muud varianti, kui laksust otsa panna.
Aga kitsest on ikka kahju:(
Õnneks oli õnnelik õnnetus (minu jaoks siis) auto sai stangele sellele kohale kolaka, kus on mingi tugevdusäär või midagi selle taolist(isver kui segane sai). Tuled jäid terveks, stange ka ja õnneks ei lennanud kapoti peale ega klaasi, vaid viskas kitse üle tee teisele poole teed.
Vähe ma ei karjunud!
Kits muidugi kraapis püsti ja pani metsa poole plagama, aga millegi pärast ma arvan et ega ta kaugele ei jõudnud:(
Aru ma ei saa, kas nad siis ei saa üle tee minna, kui auto on mööda läinud. Rumalad loomad!
Ma ei taha kohe mõelda, mis see lugu oles maksma läinud, kui oleks halvemini läinud.
Mees on mulle tugeva teooria selles vallas teinud. Ei tohi rooliga rapsima hakata. Kui hakkad rapsima, siis sõidad kraavi ja lõhud auto rohkem ära, kui lihtsalt otsa sõidad. Oli mul jee sellele aega seal mõelda. Mul ei olnudki muud varianti, kui laksust otsa panna.
Aga kitsest on ikka kahju:(
kolmapäev, 25. veebruar 2009
hakkab peale
Ühel päeval õhtusöögi lauas eelmisel nädalal taheti mulle atakk korraldada. Nimelt teatas suurem piiga, et tema tahab endale keelerõngast. Ma pidin toidu kurku tõmbama.
Hakkasin paaniliselt kätega vehkima ja ei lasknud teisel isegi mitte teemat lõpetada.
Ahmisin paar korda õhku ja teatasin: ükskõik mida, aga mitte keelerõngast. Minu laps, kes õpib ainult väga headele tulemustele ja kuulub õpilasomavalitsusse kohe kindlasti ei hakka keelerõngast kandma. Muidugi läks kohe inin ja kiun lahti.
Ma ütlesin küll, et palun väga kõik muud rõngad on lubatud, nina, kulmu ja naba, aga keelerõngas läheb ainult üle minu laiba. Paljas mõte selle tegemisest on juba õudne. Ja kui ma peaks seda nägema, siis ma saan näkku kohe kolmkümmend kortsu juurde.
No ja et mitte olla mingi kuivikust ema, lubasin ma sünnipäevakingiks lapsele nabarõnga. Näis sinna on veel mitu head kuud aega. Vahest see rõngavärk oli lihtsalt mingi hetkeemotsioon.
Hakkasin paaniliselt kätega vehkima ja ei lasknud teisel isegi mitte teemat lõpetada.
Ahmisin paar korda õhku ja teatasin: ükskõik mida, aga mitte keelerõngast. Minu laps, kes õpib ainult väga headele tulemustele ja kuulub õpilasomavalitsusse kohe kindlasti ei hakka keelerõngast kandma. Muidugi läks kohe inin ja kiun lahti.
Ma ütlesin küll, et palun väga kõik muud rõngad on lubatud, nina, kulmu ja naba, aga keelerõngas läheb ainult üle minu laiba. Paljas mõte selle tegemisest on juba õudne. Ja kui ma peaks seda nägema, siis ma saan näkku kohe kolmkümmend kortsu juurde.
No ja et mitte olla mingi kuivikust ema, lubasin ma sünnipäevakingiks lapsele nabarõnga. Näis sinna on veel mitu head kuud aega. Vahest see rõngavärk oli lihtsalt mingi hetkeemotsioon.
esmaspäev, 16. veebruar 2009
elust enesest
Väike poiss (4a) on emaga poes. Poiss on hirmus rahutu ja keerutab kogu aeg leti ees.
Müüja poisile: "Kas sa oled edev?"
Poiss jätab hetkeks keerutamise, vaatab müüjale otsa ja teatab: "Ise oled pede!"
Ma hakkasin hüsteeriliselt naerma.....
***
Aga muidu valitseb mu peas tühjus ja isegi Trulla palli ei taha edasi veeretada. Vahest siis kui kõik on parem....
Müüja poisile: "Kas sa oled edev?"
Poiss jätab hetkeks keerutamise, vaatab müüjale otsa ja teatab: "Ise oled pede!"
Ma hakkasin hüsteeriliselt naerma.....
***
Aga muidu valitseb mu peas tühjus ja isegi Trulla palli ei taha edasi veeretada. Vahest siis kui kõik on parem....
teisipäev, 3. veebruar 2009
leivakeste tegu
Leidsin mina läbi mitme blogi ühe blogi, kus tragi pereema oma perele leivakesi ja saiakesi küpsetas. Ja lahkelt jagas ka oma retsepte.
( idee sain siit http://killuke.blogspot.com/2009/01/taignavispel.html )
Muidugi trampisin ma nädalavahetusel poodi ja toppisin korvi erinevaid jahuseguid täis. Kohtasin poes ühte tuttavat, kes üllatunult korvi vaatas ja tema küsiva pilgu peale sain ennem vastata: ei ole sõda tulemas :)
Veel tahtsin ma oma uhkete leivakeste kõrvale ka head pudelit veini mille ma ka korvi tõstsin, aga mille müüja kahjuks ära võttis ja tähtsal ilmel deklameeris: vabandage väga, aga alkoholi müük hakkab kella kümnest.
No tore!
Jäid leivad ilma veinita. Aga võin tõdeda, et maitsesid sama head!
Ja leivakeste peale oleks läinud vaat, et kakluseks. Tervele perele maitsesid hullupööra. Sain teisi teha veel järgmisel päeval ja eilegi veel.
Tundub et meie enam poest nii palju leiba ostma ei hakka kui varem.
( idee sain siit http://killuke.blogspot.com/2009/01/taignavispel.html )
Muidugi trampisin ma nädalavahetusel poodi ja toppisin korvi erinevaid jahuseguid täis. Kohtasin poes ühte tuttavat, kes üllatunult korvi vaatas ja tema küsiva pilgu peale sain ennem vastata: ei ole sõda tulemas :)
Veel tahtsin ma oma uhkete leivakeste kõrvale ka head pudelit veini mille ma ka korvi tõstsin, aga mille müüja kahjuks ära võttis ja tähtsal ilmel deklameeris: vabandage väga, aga alkoholi müük hakkab kella kümnest.
No tore!
Jäid leivad ilma veinita. Aga võin tõdeda, et maitsesid sama head!
Ja leivakeste peale oleks läinud vaat, et kakluseks. Tervele perele maitsesid hullupööra. Sain teisi teha veel järgmisel päeval ja eilegi veel.
Tundub et meie enam poest nii palju leiba ostma ei hakka kui varem.
neljapäev, 29. jaanuar 2009
mulle ei meeldi
...kui mehel on õigus!
Tsiteerides teda, minu kelkimise peale ennem jõule: arva ära palju ma kaalun?! Räägime siis kui jõulud möödas a la jõulukana laualt kadund , kilod jälle tagasi. Tal oligi õigus.:( Ja neid maha raputada on igavene piin!
Aga väga alatu on peolauas panna mind istuma ahjukana ette, mida ma kontrollimatult õhtu jooksul muudkui näksisin ja ohtras koguses shampusega alla loputasin.
Pärast võtsin lauas olijatelt kinnituse, et nad külapeal ei räägiks kuidas ma üksi! sõin terve kana ära....
Üldiselt pole just kõige hullem, aga pidevalt piinab nälg ja ma olen nõus isegi kontorimööblit närima.
Tsiteerides teda, minu kelkimise peale ennem jõule: arva ära palju ma kaalun?! Räägime siis kui jõulud möödas a la jõulukana laualt kadund , kilod jälle tagasi. Tal oligi õigus.:( Ja neid maha raputada on igavene piin!
Aga väga alatu on peolauas panna mind istuma ahjukana ette, mida ma kontrollimatult õhtu jooksul muudkui näksisin ja ohtras koguses shampusega alla loputasin.
Pärast võtsin lauas olijatelt kinnituse, et nad külapeal ei räägiks kuidas ma üksi! sõin terve kana ära....
Üldiselt pole just kõige hullem, aga pidevalt piinab nälg ja ma olen nõus isegi kontorimööblit närima.
kolmapäev, 28. jaanuar 2009
uskumatu
...aga meil on veel kuusk välja viimata. Ja seda okkamerd võib ainult ette kujutada, mis seal kuuse all laiub.
Aga ise näeb ta väga kena välja. Eriti, kui küünlad põlema panna. Kuigi kuuse ligidal väga kõvasti hingata ei või :)
Aga ise näeb ta väga kena välja. Eriti, kui küünlad põlema panna. Kuigi kuuse ligidal väga kõvasti hingata ei või :)
reede, 16. jaanuar 2009
kes vana asja meelde tuletab
Ma nüüd olen dilemma ees. Nimelt otsib minuga kontakti isik, kes on mulle korra kaks kirvest selga löönud.
Ja tegelikult ma teadsin seda ammu, lihtsalt ma polnud kindel kuna see juhtub. Kontakti otsimine nimelt siis. Ja sel hetkel, kui ma ennast kirvehoopidest saadud vigastustest turgutasin, tõotasin ma endale, et lubatagu mulle või miljon krooni, ma ei hakka elus temaga enam lävima.
Aga teadupärast peaks inimestele andestama nende head ja vead.
Aga kui ma mõtlen tagasi, siis hinges hakkab nii kraapima...
Ja tegelikult ma teadsin seda ammu, lihtsalt ma polnud kindel kuna see juhtub. Kontakti otsimine nimelt siis. Ja sel hetkel, kui ma ennast kirvehoopidest saadud vigastustest turgutasin, tõotasin ma endale, et lubatagu mulle või miljon krooni, ma ei hakka elus temaga enam lävima.
Aga teadupärast peaks inimestele andestama nende head ja vead.
Aga kui ma mõtlen tagasi, siis hinges hakkab nii kraapima...
Tellimine:
Postitused (Atom)