muutused läänerindel

Põhiliselt siis küll mehe poolt. Mõtlesime ja kaalusime ja otsustasime et mees annab lahkusmisavalduse. Ei saa ju inimene lihtsalt istuda käed rüpes ja oodata, et äkki järgmine nädal tuleb tööd. Aga äkki tuleb alles juuni kuus. Tegime seda küll raske südamega, aga siiski. Kahe päeva pärast kui mees oli avalduse ära andnud, helistas talle meister, et tule esmaspäeval tööle. Mees siis seletas olukorda mille peale meister ütles et miks sa minuga ei rääkinud. Ma kohe lasen sulle rahad ülekanda ja panen asjad liikuma. Kusjuures mees rääkis kaks päeva ennem avalduse andmist just meistriga ja see laiutas käsi, ei tea kuna raha ei tea kuna tööd. Ja nüüd hakkas järsku kiire?
Muidugi päris uisapäisa nüüd me ka seda otsust ei teinud, aga ühel päeval helistas mul õemees ja ütles et nende firmasse on töömeest vaja. Rahvusvaheline firma, kindel palgapäev ja mis kõige suurem pluss kodu ligidal. Palk on küll katseajal väiksem, kui eelmises firmas, aga see kompenseerib sõidukulu. Muidu ta pani päevas a 120 km kodu ja töö vahet, nüüd aint 35, nii et kasutegur on ikka sees. Ja lisaks makstakse ka sõidukompensatsiooni.
Mees mul muidu arvutitega päris kodus pole, lihtsalt teda ei huvita ja nii palju kui on vaja, ma olen näidanud. Aga see töö on puhas arvuti värk, a la seitsekümmend nuppu ja kaheksa kangi :) Ma siis ütlesin, et kõik on õpitav ja ma tean et sa saad hakkama ja sa saadki, ära ainult närvi mine ja kui aru ei saa siis jälle küsi ja vajadusel tee märkmeid. Esimese nädala lõpuks juba sai üksi ka olla mõned tunnid.
Töö ise on vahetustega ning esimesel nädalal kui tema oli öö vahetuses, siis mina muidugi kodus magada ei saanud. Välisukselukuga oli miskit lahti ja seespoolt seda lukku keerata ei saanud. Muidugi ma kartsin paaniliselt et just sel ööl keegi tuleb ja killib meid ära. Köögi ja koridori vaheline uks käib ka muidu lukku, aga seal on selline lukk, et seda võib ka naelaga lahti keerata. Ma siis toppisin võtme risti ette ja sättisin kolisevaid asju ukse ette, et kui keegi peakski sisse tulema et siis ma kuulen. No ikka täitsa lollakas! Suurem piiga ütles, et siiamaani oleme maganud kõik uksed pärani ja pole keegi tulnud ja nüüd äkki siis tuleb ( no mine sa tea!). Ja seda enam et koer on ju lahti (aga äkki killivad koera ennem!) No ja lõpetuseks võtsin veel poja ka enda kõrvale, et ikka kindlam oleks, aga panin ta ääre poole magama ja ise ronisin seina poole ( õudne ema, söödab lapse ette!)
Muidugi on ka mehe töölkäimisel üks väga suur miinus ja nimelt sain ma seda juba nädalavahetusel tunda: ma pidin nõusid pesema, süüa tegema ja isegi koristama, kuna temal oli päevane vahetus. Oh õudust , algab jälle hall argipäev :D