keerlevaid, langevaid helbeid....

mis siis, et see on ainult suurte lärakatena lörts...tahaks kohe kalupüksid jalga panna ja guljaitama minna. Selline nostalgia hoog tabas hetkel...
muidu on kah, enam- vähem.
Eile tahetid mind ennem õiget aega manala teele saata.
Lähen mina koertele süüa viima, taskulamp käes ja väljas kottpime. Lähen garaazi alt läbi ja vaatan, isver mingi vend õiendab auto kallal, salongis tuled põlevad. Mul lõi põlvedesse sellise valu ja süda tahtis seisma jääda. Vargad!
Lasen tule peale, väike piiga ajab ennast püsti....ja siis ma hakkasin sajatama. Pagana plika, ei tohi emale niimoodi teha, emal süda haige. Plikal nalja kui palju, irvitas et äge kui ma oleksin kaikaga pannud, oleksin lapse mõrva eest kinni läinud.
Uhh, ei tohi niimoodi teha teisele....

häda hääl

Mul ei ole midagi parem. Olen nädal aega söönud neid antibiootikume ja suht null on ikkagi. No köha on natuke vähem, aga powerit ikka pole. Täna käisin jälle arsti juures. Ja ma ei saa aru, miks pannakse neid aegu kirja kui need ei toimi! Ma istusin tund aega rohkem seal ukse taga. Lihtsam on ju kutsuda niimoodi, et tulge teie hommiku poole, saate lõunaks vabaks ja teie tulge peale lõunat, on teil hommik vaba. Ma lähen nii närvi seal ukse taga, jube kohe. Ja kui ma lõpuks jutule pääsen ,siis mul on täiesti suva, mis mul viga on või ei ole. Peaasi, et saaks mingi lahenduse mõne rohu näol. No uuris täna veits rohkem, tegi mõned testid ja kirjutas uue antibiootikumi ja inhalaatori ka lisaks. Nüüd ma olen nagu kopsuhaige(mis ma ju olengi), pean seda kogu aeg kotis kandma. Ja lisaks on mul veel palavik kah. Kokkuvõtteks shitt, mis shitt.
Ise ma arvan, et ma olen oma organismi ära koormanud, vähese magamatusega, õppimise, üle töötamisega, dieeditamisega, trennitamisega ja ma pean lihtsalt aja maha võtma. Ega see,et ma lasen samas tempos edasi ja tarbin rohtu, see ei aita. Arstile muidugi valetasin silma sisse ja ütlesin , et ja ja ma olen kodus ilusti. Äh, saan ma jee olla. Ma ikka ennem ei õpi kui kapitaalselt jalust maas olen.
Ja nüüd ma olen häda häälega.... nii tahaks et keegi pai teeks....

piparkoogid

Ma jumaldan neid Laima piparkooke. Eriti neid mis on lahtiselt müügil. Eile ostsin ja täna jälle....ja no mis kaalualangusest sa siin siis räägid.
Käisin siis esmaspäeval arstil ära. Arst (uus ja meesterahvas) igati oki-toki. No juukseid võiks väheke rohkem peas olla, aga muidu on täitsa.... räägin mina siis oma mure ära, et keegi tuberkuloosi haige on minu peale köhinud(nali siis) ja mul pole üldse jõudu jne. Toksis kõik oma arvutisse kirja ja ütles, et ma natuke kuulan teid. Tuleb selja taha ja mina, et kas ma võtan särgi ära(endal käed juba särgi kallal ja kohe valmis üle pea tõmbama) Ja tema minu pettumuseks, ei ole vaja....:) :D Kirjutas siis antibiootikumid ja soovitas ikkagi kodus olla sinisel lehel. See on täiesti võimatu, kuna siin tõuseb müügijuht ju tagakapjadele. Ja ma saan niigi 21.det-2.jaan jõulupuhkuse, nii et ma olen hästi tasa ja soojas ja ei jookse (väga tihti) nurga taha suitsetama. Piiga ütles ühel päeval, et jäta suitsetamine maha, ma aitan/toetan sind. Ma lubasin selle peale mõelda, äkki jätan kah. Ütlesin, et te peate sellega riskima, et ma hakkan sada kilo kaaluma. Mille peale piiga arvas et ei hakka sa midagi, sa ju käid trennis. Siin kohal mul süda hakkab valutama kohe sest mul tänu sellele haigusele päris mitu korda vahele jäänud. Aga ma olen ju natuke haige ja see ei oleks ju tark tegu niimoodi organismi koormata(ainult vabandused, ma ei või lihtsalt)
Kodus läks pump läbi, nii et me oleme juba mitmendat päeva ilma veeta. Musta pesu uputus on täiega. Pean ikkagi täna ämmamuti poole midagi saatma, lapsed puha paljad varsti. Ja ma pole mehega viie päeva jooksul rohkem sõnu vahetanud kui õhtuti, mis kell tuled(siis kui tuleb ma juba magan) ja hommikul on juba läinud. Tal vaesekesel nii palju tööd jälle. Aga kui lähipäevadel keegi pumbaga midagi ette ei võta siis ma kutsun mingi töömehe. Ja ei maksa nägusi siis teha.
Edit:
Käisin eile üle pikaaja solaariumis. Ei tea kas panin lohakalt kreemi või pingutasin üle. Igatahes mu tagumik on punane nagu maasikas... irw.

jampside jamps

Mul on üle pika aja tõsine ärevus oma tervise pärast. Sellest johtuvalt ma siis panin ennast esmaspäevaks tohtri juurde kirja. Üldiselt ma ei salli arste ja haiglaid ja kõike seda särki-värki silmaotsaski ja võimaluse piires ikka üritan neid vältida. Isegi ühel korral olen ma haige lapsega haiglast ära põgenenud. No ei suuda mina seal olla.
Aga kuna mul on uus perearst(vana lahkus ootamatult kevadel manala teele) meesterahvas ja puha, siis ma ju võin ikkagi seal korra ära käia ja ta üle vaadata.
See ikka ei ole normaalne, et teisele korrusele tulles ma suren võin ära. Hingamine on väga väga vaevaline ja ma olen nii väsinud kogu aeg ja üldse ei ole minu moodi, kes ma ikka olen enamuse ajast krips ja kraps.

härrad politseinikud

....on meie vastu vandenõu korraldanud. Laupäeval sai mees viimase kahe kuu jooksul juba teist korda trahvi. Mitte et mu mees mingi liiklushuligaan oleks, mitte seda. Ja kõige nõmedam, et me teame kus nad tavaliselt võivad olla...ja nagu kiuste just sel hetkel nad on oma aparatuuriga kohe vastas. Omad vitsad peksavad...
Mingil segasel põhjusel meie auto armatuuris tuled ei põlenud. Tähendab nad põlesid, kui natuke armatuurile koputada, aga mingi hetk ei aidanud enam see kah. Ja nii me sõitsime pimedas suht ehku peale, vast on kiirus nii nagu peab olema. Ju oli kah, sest kunagi polnud politseionudega probleemi. Laupäeval, aga sai mees suht koba peale tuttavas teeninduses platsile ja armatuur tehti korda. Lihtsalt pirnid olid läbi. Ja muidugi olles elevil ja rõõmus säravast armatuurist vahtis seda, mitte neid osuteid seal. Viiekümne tsoonis laksas kaheksakümnega sisse. Et härrad politseiniud meid niisama minema oleks lasnud, oleks muidugi palju olnud tahta. Aga vähemalt ei virutanud nad maksimumi vaid piirdusid kolmekohalise numbrikombinatsiooniga. Siit moraal, mehed roolis, trahvid kaelas. :)
Reedel koolis ennem tundi jagas õpetaja kõigile kollased märkmepaberid kätte ja käskis sinna peale kirjutada oma kõige suurema mure. Mul käis esimene mõte peast läbi-raha. Siis mõtlesin, et noh tegelt ju kõige hullem pole...lapsel on saapaid vaja, vahest homme saab minna vaatama(saigi) haige keegi pole(nii raskelt et peaks muretsema) lapsed on kodus, tuba soe, söök olemas...ja niimoodi analüüsides avastasingi, et muret pole. Paberile kirjutasin ka, muret ei ole. Siis teatas õpetaja, et nüüd tõmmake paber ribadeks, visake prügikasti, sest muretseda pole vaja, kohe hakkab finantsarvestuse analüüs :) Minu arust väga tore sissejuhatus algavaks tunniks. :)
Täna pakuti mulle ühte tööotsa. Ma olen nüüd natuke kahevahel. Esiteks ma tean seda inimest, kes on seal eesotsas, küllaltki hästi. Tal pole just kõige parem kuulsus olnud(kas praegu on seda ei oska öelda). Samas, mis kohtumõistja mina olen, minu asi on numbrid paberil paika panna nii et neid oleks ilus vaadata ja seadusega kooskõlas. Niimoodi ma olen ennast praadinud terve päeva, aga otsust pole jõudnud enda jaoks teha.
Trenn jääb täna vahele, jälle! mul on tervisega vist mingi jamps, kuidagi kahtlane on olla. Köhin kah nagu mõni tuberkuloosihaige. Ma üldse ei imesta kui ma seal Tallinnas kuskil trammis mingi patsilluse olen korjanud.

olen olemas

...ja kohe mitte kuhugi kadunud. Mul on niiiiiii palju tööd olnud ühe nädala jooksul. Ja kui mul on palju tööd, siis ma muutun tigedaks nagu tikrimari. Kõik saavad mööda päid ja jalgu :)
Pole trenni jõudnud ega kuhugi. Eelmisel nädalal trennipäeval olin sõidus(kodu-Viljandi-Suure-Jaani-Vändra-Rapla-Vasalemma-Rapla-Türi-Põltsamaa-Tartu-kodu) ja jõudsin kell kolm alles töö juurde. Jube vässu-nässu oli peal, sellepärast ei läinud ka trenni. Esmaspäeval kollitas mind mingi viiruse laine( kahtlaselt iiveldas terve päeva) ja no ma ei tahtnud keset trenni hakata seal oksele ega midagi. Läksin siit isa-ema juurde. Isa käskis viina juua kohe mitu pitsi, mida ma ka tegin. Ei tea kas tõesti vanarahva tarkus toimib, aga koju jõudes oli täitsa tore(kilk peas) ja hea olla.
Igatahes homme ma kavatsen küll trenni minna.
Lisaks paljule tööle, on kodus liialdamata katastroof(pesemata nõude, segamini tubade, pesuhunnikute näol) Nädalavahetus möödus mul lihtsalt arvuti taga. Vahepeal mees kamanda sööma(sain suuri pannkooke-nämma) ja silmi puhkama. Tema koristas keldrit ja ma siis natuke abistasin teda vingus nägu peas.
Täna on lasteaias isadepäeva pidu. Mees on täiega leilis ja ma pean tal minema kätt hoidma. Leilis siis sellepärast, et meie kasvataja on omamoodi fanatt. Ma isegi kaalusin, et saata tema kohta info TV3-e Estimaa uhkuse kandidaadiks. Ta teeb oma tööd väga suure hinge ja armastusega. Kuid üritustel ta pingutab natuke üle ja seda mitte paha pärast. No ja siis ma mehele ütlesin, et mina olen omajao emadepäeva peol kätte saanud-nimelt ta paneb kõik tantsima ja tantsu nimi on tsutsi-tsatsi. Ja see on väga koomiline. Ja kes siis tahab kõigi vanemate ees tantsu vihtuda. Nii et nalja saab täna olema, õnneks mina olen pealtvaataja rollis. Aga ma elan talle kaasa :)
Eile veel poole öö ajal küpsetasin pitsarulle pidusse lauapeale ja sain alles kell kaks magama. Viimase nädala ööd on ikka suht lühikeseks jäänud. Hommikul just ütlesin mehele, et näet noorem olid, panid öö otsa pidu, hommikul läksid tööle ei olnud häda midagi. Nüüd saad öö jooksul neli tundi magada, pidu ei pane, aga nagu lastud vares oled. Mees arvas et ju ma hakkan vanaks jääma siis.(valus)