....
nädalavahetusel pakkis suurem piiga oma seitse asja ja teatas et tema nüüd kolib välja. Mina muidugi, et kas aitan pakkida ka vä?
Lugu sai alguse sellest, et meie majas istutakse öösel internetis. Mina juba magasin, kui ärkasin õudsa röökimise peale, ausalt ma arvasin et kedagi tapetakse. Selle peale ma muidugi ei tulnud, et meil majas elavad näitlejad. Kuna suurem ei lasnud nooremat internetti siis see hakkas draamat korraldama. Ma niimoodi vihastasin, tõmbasin interneti tagant ära ja käskisin kõigil sängi kobida. Muidugi hakkas see puberteet puhkima ja ähvardas välja kolimisega. Ma kähvasin vastu et võid kohe pakkima hakata.
***
Tal on sõbranna, kes elab üksinda, ilma vanemateta. Vanemad elavad kuskil mööda Eestit. Ta on arukas tüdruk, õpib hästi ja koos teevad trenni. Mõnikord olen ma lubanud tal tema juurde jääda. No nüüd ta läks ka tema juurde. Mees muidugi hakkas ohkima ja mul kah kergelt süda valutab....Noh et mida sööb jne. Aga las ta olla, marutab paar päeva, taskuraha saab otsa, küll kodutee meelde tuleb. Eilegi helistas, et ta läheb kahest viimasest tunnist ära, et saab trenni ära teha , kuna tal õhtul muusikakooli kontsert. Et tal oleks siis nagu tõendit vaja puudutud tundide kohta. Kuna ma olen ka kange, ütlesin esimese ropsuga, et sa oled ju meil nii iseseisev, miks sa minu poole pöördud, klaari ise oma asjad. Et kas tuled täna koju? Siis naerab ja ütleb, et ei ma ju kolisin välja. Mina jälle, et kui sa arvad et ma lasen sellisel olukorral kesta, siis eksid rängalt. Kahe päeva pärast kodus pole, saadan ma sinna politsei. Te olete ikkagi alaealised ja ei tohiks täiskasvanu järelvalveta olla. Kes kontrollib et te ei lähe õhtul magama mustade jalgadega? Muidugi hakkas ta puhkima ja lõpeta ära, täitsa loll ikka oled jne.
***
Ega minu jaoks polegi see mingi maailma lõpp. Oleks veel et ei lähe kooli, hinded korrast ära....Ei midagi sellist. Las ta siis olla nii iseseisev, kui ta tahab. Ega see meie põkkimine ka ei aita. Ma ei lähe ju sinna ukse taha kolkima ja lärmama, kas saad koju! Võib olla ongi mõlemal seda hingamisruumi vaja. Ja no üks asi veab teda raudselt koju-taskuraha saab ju otsa :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
samaaasta väljalase mis Sinulgi :)ma ju tahan olla hea ema ja ega mullegi ei meeldi karjuda ja kärkida, aga mõnikord jääb küll sihuke mulje, et ta kohe nimelt ajab kiusu.
ja ega mul oleneb ka tujust, mõnikord lasen selle plärtsumise ühest kõrva sisse ja teisest välja ning lõpetuseks ütlen naeratades et ma armastan sind ka. :)
teinekord piisab kui mööda tuhiseb ja mind kohe paneb kähvatama. eks ma ka õpin ja arenen koos nendega. oeh, lapsevanema rõõmud:D
usaldus on hea asi:)
pisut oma kogemusi: mind ei ajanud ka rahapuudus ega nälg koju, eneseuhkus oli suurem. leidsin võimalusi, kuidas hing sees hoida. ega see kerge polnud, aga kodunt kolisin välja 15 a ja peaaegu, et jäädavalt.
Oh, ten mida tunned. Mul piiga saab kuu aja pärast 15. No see aasta on vähe rahulikum olnud, paar aastat tagasi oli meil ikka päris hull. Keeras lihtsalt täiega ära. Lambist ja päevapealt. Üldiselt üritan ka võimalikult vähe isiklikult võtta. Imetlen, et oled nii rahulik. Mina ilmselt ei olks lasknud välja kolida, olesin või risti ukse ees olnud. :)
Aga kui last saab usaldada, siis on hea. Mina enda oma kahjuks enam usaldada ei saa ja see kahtlustamine on väga raske. :S
noh, ma olin ka 15 kui kodust välja kolisin.. Hakkama sain.. ma küll ei mäleta kuidas..
Aga eks mul olid oma probleemid ka vanematega.. Mul lihtsalt sai neist siiber.
Aga ikka läksin poolteist aastat hiljem koju tagasi :D
Head uut aastat!
Postita kommentaar