ma olen väsinud

kõigest...
Tööst, eraelust, kolleegidest, vanematest, sõpradest(nii palju kui mul neid veel jäänud on)
Mu töö ei paku mulle enam pinget, ma ei taha tööle tulla ja see on jama. See on märk, mis ilmnes mul ka mõned aastad tagasi....
Ja ma tean et ma olen selle olukorra ise tekitanud, aga välja enam ei pääse. Tähendab pääseks küll kui aja maha võtaks, aga ma ei saa sealt rattalt hetkeks maha. Mitte praegu vähemalt.

Imelik...paar aastat tagasi oli mul unistus, mille nimel pürgida. Just töö suhtes. Olen saanud sellise töö, millest alati unistanud ja nüüd kui see käes on...ei pakugi see enam rahuldust. Pürgida nagu oleks küll, aga ma ei taha. Ma ei taha teha sellist tööd....Ma ei teagi mis ma tahan. Tähendab tean küll, aga kardan et kui selle jätan ja valin ainult ühe, siis majanduslikult ma välja ei vea....nii et surnud ring.
Oleks siis inimesel puhkuski, aga ma ei hakkagi end närvi ajama. Eelmisel nädalal rääkisin sellega kes mind siis peaks nagu asendama, et septembris võtan ma nädal aega puhkust, et mul läheb laps kooli, vastas tema et meil kõigil läheb. Halloooo! Mul läheb esimesse klassi, mitte ülikooli nagu sul. Siin on ikka nõks vahet. Ja ma ei saa, ma neelan jälle alla, naeratan ja ütlen et vast ikka saame mingi kompromissi leida. Tean et mida rohkem ma alla neelan, seda suurem saab see plahvatus olema.
Tegelikult ongi mul puhkust vaja, muud ei midagi ja kui ma muidu ei saa, siis viskan end katuselt alla ning murran mõne kondi.....Las siis vaatavad kuidas saavad.
Vot sellised meeleolud siis hetkel....