kokkuvõtvalt

Ei ole üldse tahtmist kirjutada, pea on nii tühi kogu aeg. Kuigi juhtunud ja tehtud ju on...

Vahepeal oli ju koolivaheg ja lapsed said tunnistused. Üldiselt olen rahul. Või tähendab olengi rahul ja isegi väga. Väiksemal piigal küll käitumine ja hoolsus olid rahuldavad. Aga vaadates seda märkuste rodu mis e-koolis üleval oli, siis tänan õnne et mitterahuldav polnud. Ja põhilised teemad: segab tundi, jutustab, keerutab, ei allu korraldustele. WTF? Ja kümnest märkusest seitse ühes aines. Mulle hakkab tunduma et siin on õpetajal midagi viga. Kuna suuremale piigale oli sama aine õpetaja pannud kokkuvõtvalt käitumise tema tunnis ka rahuldava. Aga mul suurem piiga puhas viieline ja teistes ainetes käitumine hea või väga hea. Nii et üldiselt ma ei pööranud sellele ka erilist täehelepanu. Kuigi ma küsin alati, et mille eest ja mis sul seal tunnis toimub. Näiteks tööõpetuses sai märkuse selle eest et julges laulda joriseda. Vat ei tohi kududa lauldes, pead vait olema. Maeivõilihtsalt!

Kõige väiksemal oli ka ilus tunnistus. Kuigi õpetaja ei ole temaga natuke rahul. Nimelt ta pidevalt väidab. et ta ei saa aru, mis ta tegema peab. Loeb teksti läbi ja siis kardab ülesannet tegema hakata, kartes et äkki sai asjast valesti aru. Ma ise arvan, et seda annab treenida, lastes tal raamatust tekste lugeda ja neid siis ümber jutustada. Tundub et tal enesekindlusega kerge probleem, kogu aeg kõhkleb ja kahtleb.....



Muidu on ikka töö ja töö....kohati olen nii väsinud, et ei jaksa suheldagi. Ühel nädalavahetusel käisime salongi brigaadiga väljas. Sündmus oli kah nagu, salongil oli sünnipäev. Lasin endale kõik soengu ja meigi teha. Tegelikult natuke nagu asja pärast rohkem, kuna õhtul tuli salongi fotograaf, kes meist siis pilte klõpsas. Pärast jõime shampust, klõpsisime pilte ja võtsime suuna Suurde Linna. I-l oli ühes pubis laud kinni pandud ja seal siis sõime ning jõime. Hea vaheldus oli üle pika aja ka muud teha, kui rutiinselt töö-kodu-töö-kodu vahet sõtkuda.

Kaalu alandamine ei lähe kah enam kuidagi. Seisab ühe koha peal, sõkku sina seda trenazööri või ära sõkku. Tuleb kohe tahtmine jalaga anda. Ühelt poolt ma nagu saan aru, et keha on kaitsereaktsiooni võtnud, ma olen ta ära koormanud, oma dieetide ja trennidega, magada pole aega, kogu aeg on tamp peal. Aga alla seitsmekümne läheb ikka nii vaevaliselt. Aga ma ei jäta! Ikka edasi :)

Ühel nädalal ragistasin siin selle tropiga , kellest ma ennemgi olen kirjutanud. Kohe nii ragistasin, et sügavalt mõtlesin järele, kas ma tahan temaga koos töötada. Noh ja pärast pikka arutelu M-iga ja klaasi shampust kapi tagant jõudsin ma järeldusele, et mina ikka olen halb ja ma peaks olema sallivam ja rohkem andestama.
Ühesõnaga lase vabaks Tristal!