Eilne pidu oli väga emotsioonide rohke. Võitlesin mis ma võitlesin hambad ristis oma pisaratega, aga kui lapsed hakkasid laulma ema kas mäletad, siis istusin ja pisarad muudkui voolasid ja voolasid.....
Isegi üks rühma tüdruk ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja kasvataja pidi teda vahepeal lohutama.
Aga ma polnud ainuke, enamus emasid löristasid nina ja pühkisid silmi. Õnneks taipasin taskurätid kaasa võtta ja ei pidanud tilkuvat nina jaki varrukasse pühkima.
Ja hommikul oli nii imelik ärgata kui poja kodus polnud.
Käisin ka ennem tööle tulekut lasteaiast läbi, olid teised alles kahe ajal öösel magama saanud. Trall kestis ikka poole ööni :).
Aga mul on ikkagi nii kahju....Nii kui ma sellele mõtlen, nii hakkab kurgus nöörima.... Hommikul arutasime ka suurema piigaga, et kui tema lasteaeda lõpetas ei olnud poolti nii kurb kui praegu. Ma mäletan just seda uhkuse tunnet, et mõelda vaid sügisel juba kooli, nii suur tüdruk. Nüüd on nii kahju, et lapsel üks etapp elus läbi, seda aega enam tagasi ei saa....
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar