Eilse päeva lõpetas ära meie kass, kes pani niigi sitale päevale punkti.
Meie kass elab väljas. Tuppa lastakse teda ainult sööma. Niikui ära sööb kohe välja. See on minu reegel ja kass teab seda. Ja ta ei salli mind selle eest. Ja eile oli tal võimalus mulle kätte maksta.
Mees lasi kassi hommikul sööma. Kuna mina kassi sisse ei lasnud, siis ei taibanud ma viimasena kodust lahkudes kontrollida, kas ta ka välja on visatud. Mees muidugi unustas suvalt ära. Ja kui ma õhtul tuppa astusin, tahtis see kassi pasa hais mind uksel pikali lüüa. Ta tõbras(andke nüüd andeks kassi armastajad) oli pasandanud mu sohva täis, elutoa põranda ja tagatipuks ka minu voodi. Ja just selle poole kus mina magan. Esimene reaktsioon oli, et võtan noa ja lõikan kassi pooleks ning söödan koertele. Siis võtsin suitsud, istusin väljas trepil ja ulgusin nutta. Helistasin mehele ja teavitasin olukorda ning andsin loa kass õhtul maha lasta. Kimusin kaks suitsu, rahunesin maha ja hakkasin katteid ja tekke ja voodipesu järjest masinasse panema. Pesin põrandad ning tuulutasin toad. Ööseks kuskil kaheteistkümneks oli asi kontrolli all.
Aga kass peab nüüd edaspidi väljas sööma. Tema valik. Oleks inimese moodi toas käitunud, poleks probleemi olnud. Tuppa saab see kass ainult üle minu laiba!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
jah, täna teeb mulle see endale ka nalja.:) Ja muidugi lastetoast kostev naer, mille osaliseks ma sain, kui avastasin et ta tõbras on mu voodis käinud, kajab veel tänagi. neil oli eriliselt hea meel kuna nad teavad, mis ma kassist arvan.:D
Postita kommentaar