ei midagi erilist

tegelikult on mu elus palju muud kah, peale nõmeda müügijuhi, kes täna ei öelnud isegi head aega, kui uksest välja läks. Vot nii vihane on mu peale. Mul suva! Loomulikult kaebasin ma eile bossile kõik ära, aga ta arvas, et ärgu ma võtku südamesse. Lihtsam öelda kui teha.

Hommikul tõin bossi autoremondi töökoja juurest kontorisse ning kasutasin juhust ja saatsin oma autoga ülevaatust tegema. Mitte et mu oma mees ei suudaks seda ise teha. Aga selle jaoks peaks ta võtma vabad tunnid töö juurest, sõitma linna ja pärast tagasi jälle. Andsin bossile võtmed ja tunni ajapärast oli tagasi. Vahetas taga suunatule pirnid ära, mis olid heledaks kulunud või pleekinud, aga mis peaksid tegelikult kollased olema. Ja uue tulekustuti ka ostis, vanal olevat roosteplekid peal või sees. Ja siis nad olid seda tulekustutit ilkunud seal ülevaatusel. Ma küll rõhutasin, et ma saatsin su ülevaatust tegema, aga mitte autot remontima ja lisaseadmeid ostma. Aga eks tal õigus kah. Politseid ju nüüd väga agaralt tee ääres korda loomas ja oleks tõeliselt nõme mingi tulekustuti pärast trahvi saada. Aga muud asjad olid korras ja nüüd jälle kaks aastat hooleta.

Eile tõdesin ma järjekordselt, et halva tuju päästab shoplemine. Eriti, kui seda teha jalanõude poes. Ma ei saa kunagi kingapoest välja tulla, ilma et ma midagi ei ostaks. Ja no kuidas sa jätad kingad riiulile, kui nad on nii kurva näoga ja tasakesi sosistavad: Tristal osta meid. Nad ju räägivad minuga....ja ise on nii kurvad. Muidugi ma ostan nad siis endale. Aga kingi on mul juba liialdamata üle 15 paari ja siis ma ostsin ühed hästi-hästi kurva näoga saapad. Sihukesed kõrge kontsaga ja külje pealt suure pandlaga, värvuselt mustad. Ma olen liialdamata kingafetish. Aga ühe naise kapis pole kingi ja saapaid kunagi küllalt.
Aga tuju oli hoobilt terveks õhtuks hea.