sinule

Ma olen ennemgi sulle kirjutanud oma eelmises blogis ja järjekordselt teen ma seda jälle. Tavaliselt ma ei kirjuta, ma üritan sinust aru saada, pahameele alla neelata ja sind mõista. Aga enam ma ei suuda.
Mulle tundub, et sa tahad, nagu terve elu keerleks ainult sinu ümber. Aga see ei ole nii!
Kas sa oled kunagi võtnud telefoni ja küsinud, et kuidas MINUL läheb? On sind üldse kunagi huvitanud KUIDAS mul tegelikult läheb?

Ma tahaks ka võib-olla et keegi mulle pai teeks või sõbralikult õlale patsutaks või olenemata kella ajast või toimetustest, leiaks see viisteist minutit mu jaoks.

Ma olen tüdinud su pirtsutamistest, tujutsemistest,halast kui paha ja halb kõik on. Mul on ka paha ja halb aga kurta pole kellegile.

Aastaga on kuhjunud mitmed asjad: talvine külaskäik, kus sa igavleva näoga kõlgutasid trepi peal jalga ja minu pakutud variandi peale, et teeme koos midagi, näiteks brutccetasid,(ja pakkumise momendil olid nõus )ja kohale jõudmise momendil kähvasid et noh tee, mis sul siis vaja on.....Mul ei olnud seda tõesti vaja teha. Ma arvasin, (lihtsalt niisama telekat vahtida võin ma kodus ka, ma ei pea selle jaoks kodust välja tulema) et teeme midagi teistmoodi.

Või mina pole väärt sedagi, et sõbrapäeval meeles pidada.

Või sinu tujutsemine päeval, mis oli eelnevalt kokku lepitud kokkusaamiseks ja siis kui ma helistan, lased sa mehel öelda, et sa ei taha kellegagi rääkida ja pärast vabandada et mees tegi nalja.
Aga mina võin ka äkki solvuda. Ja olengi solvunud ja tahan jäädagi. Ja enam mina sinuga kontakti ei otsi. Mitte ennem, kui sina hakkad aru saama, et terve elu ei keerle sinu ümber. Mul on halb seda öelda, aga nii see on....