hommikune kohtumine

Täna hommikul jooksin kohaliku toidupoe ees kokku oma pinginaabriga. Me istusime õhtukas koos. Mina jätkasin oma pooleliolevaid õpinguid ja tema tuli üle päevakoolist. Mõlemal üks ja seesama põhjus. Titt majas või tulekul. Tema oli oma klassis priimus, õppis viitele ja muidugi seda kisa kära, mis siis järgnes sellele, et tüdruk ootab last. Tema isa oli veel juhtival kohal kuskil majandis või mingis sellises asutuses. Ja siis oli külamuttidel pläkutamist kui palju. Teda see ei härinud ja kuna meid ühendas igapäeva probleemid nagu pere ja lapsed hakkasime ka rohkem suhtlema. Õppida oli näiteks arvestusteks ja eksamiteks koos hulga parem, kui üksi pusida. Kui üks ei osanud, siis teine ikka oskas.

Peale keskat käisime ka päris tihedalt läbi. Nagu ikka noored pered nii ka nemad ehitasid/renoveerisid vana maja. Kuni ühel päeval tabas neid tõeline shokk.

Poisi sõbrad jätsid ta mingitel arusaamtutel põhjustel purjus peaga autosse magama. Kas kutt hakkas siis suitsu tegema või tekkis seal mingi muu lühis, mis põhjustas tulekahju, aga kutt põles autosse ära.

Tüdruk oli veel eemalt vaadanud, et mis seal nii tossab, kas naabrid põletavad midagi....?

Siis kui avastati, ei olnud midagi päästa.

Matus oli võigas...., seda valu ja hingepiina ei sooviks kellegile. Järgmisel päeval oli 1.september ja nende esimene laps pidi alustama kooliteed. K ütles, et ma pean minema. See on lapse päev.

Peale matuseid hakkas kõik hääbuma. Lävisime paar korda aastas ja saatsime sõbrapäevaks ja jõuludeks kaarte. Kohtusime linnas ja vahetasime paar sõna.
Tahtsid nagu midagi öelda, aga kõik sõnad tundusid mõtetud.....

Aasta poolteist tagasi hakkasin nägema teda uue mehe seltsis. Tundsin siirast rõõmu, et ta suudab oma eluga edasi minna. Kaks nädalat tagasi sündis nende perre uus liige. Armas väike tüdrukutirts.

Täna hommikul jooksime parklas kokku. Kallistasin ja kiitsin väikest ninnu-nännut. Lubasin et tulen lähiajal ikka külla. Mul on väga-väga hea meel, et tal läheb paremini. Ma vähemalt loodan seda, et läheb.