seiklusjutte maalt ja merelt

Nädalavahetusel olin hirmus tige enda peale. Ma olen ikka suutnud alati rahulikult autoroolis sõita ja ennem ikka tasa ja targu, kui hakkan rapsima. Aga oleksin nibin-nabin mõlkinud ühe Audi ära. Hakkasin väga hooga parkima kahe auto vahele ja no sentimeetrite mäng oli, oleksin teisel autol stange maha sõitnud. Õnneks ei vajutanud gaasi, a la "äkki mahub", vaid lasin tagasi tagasi ja keerasin uuesti. Sõbranna kõrvalt väitis küll, et väikse müksu tegin, aga lähivaatlusel selgus, et pääsesin napilt. Ja nüüd hakkab jalg nii tudisema, kui parkima peab.

Muidu ma pargin töö juures ka maja ette, autode vahele, aga täna jätsin kõrval aeda, kus ruumi laialt.

Alati kui me koju sõidame, siis koerad jooksevad juba poolel teel vastu, kui nad lahti on. No ja nii ka reedel. Suurem kargas nii hooga tee peale ja minule tundus veel, et lõi sabaga stangele laksu. Koer jooksis edasi, mina läksin tuppa.

Järgmisel hommikul mees tuleb, suunatule kild näpus, et kellele sa otsa oled sõitnud. Tuli verine ja katki. Ma pööritasin silmi, et äh?

Ja siis meenus, et isver kas koer sai siis äkki ninapihta. Ja no suunatuli täitsa katki. Suur auk kohe sees.

Mees muidugi pahane ja no ma ise ka oleks. Uus sunatuli ei ole just odav asi. Vahest ennem äkki lammarist vaadata ?
***
Veel oli nädalavahetusel seik Eesti politseisüsteemiga.
Suurem piiga vedas suvel minu ratta linna. Sellega oli hea trenni sõita ja tagasi, ei pidanud jala kõndima.
Nädalavahetusel käis piiga sõbranna juures pidzaama peol ja jäi jutt, et tuleb rattaga koju. No kõik ilus kena, läheb ratast võtma....pöö... ratast polegi.
Helistab mulle: kus ratas on?
Mina: ise peate teadma, mina ju ei sõida sellega linnas.
Helistasin siis õele, et äkki on nende pool ? Seal ka pole.
Isa väitis, et reedel oli ratas kuuris alles. Tema käis kuuris ja nägi.
No tore! Ratas ära varastatud! Minu ratas!
Ma olen lapsest saati endale ratast tahtnud ja lõpuks sain alles 29 aastaselt OMA RATTA ja nüüd on see lihtsalt lastud ära varastada! Ma olin nii tige! Isa peale, et tal selline "varga kindel" kuuri lukk on ja plika peale, et ta üldse ratta linna viis.
Teatasin siis, et mina asja nii ei jäta, mina lähen politseisse!
Ja läksingi.
Politseis kujutage ette, uksed lukus ja uksel silt: Kui on suletud helistage 110. Trampisin siis autosse ja helistasin.
Tädi võtab vastu: Politseiliin (misasja?)
Mina: tere, ma tahtsin minna politseisse siin ,aga uks on kinni, ma tahan avaldust teha, mul on ratas ära varastatud!
Tädi: uurin, kuna sinna keegi jõuab, jääge liinile.
Mina: hästi, ma ootan.
natukese aja pärast tädi uuesti: Ma proovin veel kord, olge palun liinil
Mina nagu truu peni olin liinil kolm minutit ja siis nad katkestasid kõne ära!
Valin uuesti 110.
uus tädi toru otsas
Mina: tere, ma helistan siit. Ma juba korra helistasin ja mind pandi ootele ja lõpuks katkestati kõne ära või katkes see ise. Ma tahan avaldust teha, aga siin pole kedagi jaoskonnas.Kas siia tuleb keegi ja kuna tuleb?
Ma olin juba täitsa närvis!
Kõrvalt karjus esimene tädi, kas see on sealt? Teine tädi: Jah sealt. Esimene tädi: sinna ei tule nii pea, pane andmed kirja ja las teeb meili teel avalduse.
teine tädi uuesti: Mis probbleem teil on?
Mina: Mul varastati ratas ära.
Tädi: Kas ratta dokumendid on teil kaasas.
Mina:Sellel rattal ei olegi dokumente, Ma otsin selle siit Hawai Exspressist kasutatud rattana. Mulle ei antud ühtegi dokumenti. Kui sellest abi on siis ma võin kuupäevaliselt öelda, kuna ma ostsin ja saab poest küsida. Neil ikka kirjas on kelle käest nad selle müüki võtsid.
Tädi: no aga kirjeldage seda ratast:
Mina: Raam on punase valgega, mustaga on peale kirjutatud Classic. Kilomeeetri lugeja on peal, aga see on katki. Maastikuratas. rohkem nagu ei oska midagi öelda.
Tädi:Ma panen siia teie kontakti, teie number on see ja teie nimi...ma siis ütlesin oma nime. Lõpuks tädi teatas kohaliku konstaabli nime ja meili aadressi, kuhu ma saan veel täiendavalt avalduse teha, kui peaks soovi olema. Aga andmed said kirja ja asi antaks edasi.
Mina: eks ma siis jään ootama.
Natukese aja pärast telefon
Tädi: ma unustasin küsida aadressi, kust ratas varastati. /Eh, politsei/Teatan siis kuritöö asukoha :)
Tädi: jääge palun liinile, ma uurin kas on vaja uurija saata kohapeale. Ma kohe kartsin seda liinil olemist.
Tädi: uurija tuleb läbi, aga kellaaega ei oska öelda, kas te olete kodus?
Mina: sellel aadressil elab tegelikult hoopis minu isa, ma ise elan linnast väljas. Aga isa on kodus ja asjaga kursis ja vajadusel saab mulle ju helistada, kui tekib küsimusi.
Tädi: eks uurija võtab siis ühendust
Hakkasin kodu poole sõitma, tuju nii halb, rattast kole kahju. Meenus seik a la 15 aastat tagasi, kus sõbrannaga virutasime ka kaks ratast, et koju saada. Kodu oli 10 km kaugusel. Selle peale ei mõelnud meist kumbki, et äkki inimesel oli ratas eluks vajalik. Me jätsime, nad tookord küll teeperve peale, et vahest keegi leiab.... ja siis mõtlesin, et näet said nüüd tagasi. Ja nutma ka ajas, nii kole kahju oli oma rattast.
***
Kaks tundi hiljem
Isa helistab: kuule uurija on siin ja tahab sinuga kõnelda.
Mina: Noh?
Uurija: tere! Mina see ja see. Meile toodi eelmisel nädalal sellise kirjeldusega ratas jaoskonda. Kas te saate tulla tuvastama?
Mina: ma ise küll ei saa moment, aga ma saadan mehe.
uurija: ma siis ootan ja jätan tagant ukse lahti.
Mees kohe auto peale ja linna. Ja oligi minu ratas! Mul oli nii hea meel! Ei oleks ma politseisse läinud, ei oleksi kätte saanud.
Tuli välja, et ratas oli terve eelmise nädalavahetus olnud poe juures ja lõpuks poe omanik viis politseisse, äkki keegi tunneb huvi.
Ja no ma võin ainult kolm korda arvata, kes läheb rattaga poodi ja unustab suures tuhinas ära, et ta läks rattaga.
Aga noh, hea et niigi läks.
Nüüd ma otsustasin, et ma panen lehmaketiga ratta seina külge ja seda ratast näpib ainult üks isik ja see olen mina!