Paraku mul neid jälle on. Ja nende asjadega on niivisi et ma katsun neid enda jaoks selgeks mõelda, aga kuidagi ei õnnestu. Üldiselt on see suht segane.
Käisin nädalavahetusel sõbra juures, mõtlesin et kurdan talle natuke. Siis kui tahtsin kurtma hakata, mõtlesin jälle et mida ma siin ikka kurdan ja üleüldse pole ilus teisi selja taga rääkida. Sinna ta jäigi, katsusin rohkem kuulaja rollis olla.
Siis mõtlesin et panen need segased tunded paberile, teadupärast pidi kirjutamine vabastav olema, kõik mis paberile sai tundus suht mõtetu. Loon siin endale probleeme...
Lihtsalt tekitab viha ja solvumist, kui inimene heidab ette kuidas mina jään võõraks ja samas kui tunned huvi mis ja kuidas siis nähvatakse, et sul on mingi probleem minu eluga? Ma ei jaksa enam mõelda, kuidas olla, samas kas ma peaksin üldse olema kellegile meelejärgi et temaga suhelda. Ei pea ju.
Aga ennast sellest vabaks kiskuda/lasta ma ka ei oska. Pigem lasengi asjal hääbuda, kuigi vaevan igapäev oma pead, kui peaksime kohtuma kuidas ma peaksin käituma? Kui ta msn-i tuleb siis igakord võpatan, ei tea mis sealt jälle tuleb...
Ma ei tea kas ma kaotan midagi?
Kindlasti on meil väga toredaid aegu olnud, aga need lihtsalt ei meenu mulle, millegipärast on viimasel ajal ainult halvad asjad meeles. Äkki ma ise otsin neid? Noh siis on nagu põhjust tüli üles kiskuda? Ma ei tea... kuigi ühte tean kindlalt, ma pean lähiajal mingi lahenduse leidma. See lihtsalt pärsib mu vaimselt nii ära.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar