trip Saaremaa+Hiuumaa vol2.

Praami järjekord oli suht lühike. Õnneks saime neti teel K-juures bronni ja e-pileti ära osta. Praami pealt kassast lasime oma pileti välja printida. Selle jaoks pidi tädile ütlema auto reg.nr. Ühelt saarelt teisele minnes, muideks saabki pileti osta praami pealt, mitte sadama kassast nagu mandri pealt saarele minnes. Üks onu kirjutab ilusti ennem auto numbrid üles ja palju reisijaid on ja maha minnes võrdleb, siis neid kassasst ostetud piletitega. Praami peal lapsed ostsid ninni nänni ja meie mehega kohvi. Vaatasime niisama merd, kohvitasime ja mina muidugi paanitsesin enda sees.

Sõit kestis tund ja kümme minutit. Maha tulles võtsime suuna kohe Kärdla peale millest mul, nagu hiljem selgus, oli tuliselt kahju. Kahju siis sellepärast, et Sõru sadamas oli välja Eesti esimene purjekas Alar, keda eemalt vaadates ei tajunudki, aga hiljem teada saades igati suur ja imetlust vääriv vaatamisväärsus on.

Tegelikult oli mul põhieesmärk ikkagi leida esimese asjana, kuhu me saame oma telgid püsti panna ja siis alles vaadata mis me edasi teeme. Kuna oli pühapäev siis Kärdlas olid enamused poekesed juba kinni. Käisime kohalikus kohvikus söömas, sest lapsed vajasid lisaks mitme päevasele grillsöögile ja võileivadele ikkagi korraliku sööki ka. No ja ise ka juba tahtsid ju:)

Pärast käisime kesklinna Konsumis ja leidsime väga asjaliku Hiiumaa kaardi. Selle kätte saanud, istutasime endid pargi pingile maha ja hakkasime siis uurima, kus me peatuspaiga teeme. Esimesena jäi silma kohe natuke eemal Kärdlast suplusrand. Kaardi järgi pidi seal ka telkida saama. Otsustasime, et lähme vaatame järele, kui muud ei saa, siis saavad lapsed ujumaski käija.

Ja me leidsime nii asjaliku telkimis koha. RMK tehtud siis. Telkimise kohad on kõik nagu boksides. On grillmajake, lauake ja eelmised külalised olid jätnud isegi teekannu. 20m eemal on meri, kuhu viib laud tee. Tõesti väga, väga ilus koht.

Lapsed kalpsasid muidugi kohe vette ja meie hakkasime telke üles panema. Käisime veel poes, tõime vett ja puid, et saaks tuld teha, teed keeta ja grillida vajadusel veel õhtul. Kärdlast jäi see koht ainult viie km kaugusele. Õhtul mängisime veel kaarte lastega, käisime ööpimeduse mere ääres, jõime mehega veini, lapsed kulistatsid teed ja väga mõnus oli olla. Tõeline puhkus!

Järgmisel hommikul peale hommikusööki, hakkasime kaardi rohkem uurima. Otsustasime, et käime Kõpu tuletornis, kui kõige suuremas vaatamisväärsuses ka ära. Kuna kahe päeva pärast pidime juba tööle minema, siis panime selle ka paika, et koju katsume ikkagi tänase päeva jooksul jõuda. Siis saab ühel päeval asju lahti pakkida, sauna teha ja teisel päeval reisiväsimust välja puhata :) Mõeldud, tehtud.

Lapsed jooksid muidugi kohe jälle pladinal vette ja meie otsustasime ka ära käija. Vesi ei olnud nii soe küll, kui Saaremaal meres(tegelikult vist üks meri kõik :)) aga pika ligunemise peale hakkas täitsa soe. Pärast käisime veel mööda ranna äärt uhutuid kive ja merekarpe otsimas. Võtsin kaasa ka kotikese liiva. Mandril ei ole mina nii valget liiva igatahes näinud.

Pärast pikka pakkimist asusime siis teele Kõpu tuletorni juurde. Mind ikka hämmastab alati selliste asjade ehitusvõimsus. Muidugi lõin ma kaks korda oma pea ära, sest suht madalal ja küürus pidi käima ja mul läks see jutustades meelest ära. Trepp oli suht järsk ja väiksel poisil oli ikka tükk tegu et sealt üles ja alla saada. Tuletorni all on kohvik ja piletimüük, kust siis pead omastama sissepääsu pileti, mida küll keegi tornis ei kontrolli. Aga eks siin tulebki mängu inimlikkus ja puhas südametunnistus. Saab ka laenutada binokklit, aga meil oli oma kaasas. Vaade on muidugi võrratu! Lugesime ka torni ajaloost ja mina muideks ei teadnudki, et torn on 1988.a suht tugevalt varisenud. Piltide pealt tundus asi täitsa koledana. Mind tabas paanika ja hakkasin kohe a la hakkame minema, hakkame minema. Mina kardan selliseid asju....

Kohvikus jõime kohvi ja lapsed istusid läpakaga intrnetis. Siis taipas keegi kella küsida, mis selgus, polnud sugugi vähe, vaid täitsa palju. Ja kui me tahtsime õigeks ajaks praami peale jõuda, siis oli viimane aeg ära minna. Hiiumaa ja mandri vahelised praamid liiguvad iga kahe tunni tagant ja ülesõit kestab poolteist tundi. Kui oleksime veel lükanud kaks tundi minekut edasi, oleksime koju saanud suht öösel ja seda me ei tahtnud.

Haapsalus maandusime ühes kohvikus või pubis või jumal teab mis koht ta oli. Igatahes pakuti seal kreeka päraseid roogi. Tankisime kõhud täis, guljaitasime natuke seal ümber lossivaremete ja kesklinnas(kõik turistide peale üles ehitatud) ja võtsime suuna kodu poole.
Koju jõudsime kuskil üheksa ajal ja kodu oli niiiiiii armas. Ma muudkui käisin ja korrutasin, nii hea on kodus olla! Et sellest aru saada tuleb kodust mitmeks päevaks ära minna.

K-juures vaadatud ilmateade ei pidanud kahjuks paika ja vihma saime ainult nii palju, kui sõitsime tuletorni juurde ja praami peal olles udutas seenevihma . Muidu lihtsalt pilvitas või paistis päike.

Kokkuvõtteks: kindlasti lähme me järgmisel aastal Hiiumaale tagasi ja kohe pikemaks ajaks. Nii palju asju jäi vaatamata ja no see rand võlus mind täiega, nagu paradiisis.