trip Saaremaa+Hiiumaa vol1.

Juhtus see asi siis suht äketse. Kolmapäeva hommikul sain mina teada, et mul on võimalus saada nädala aega puhkust ja neljapäeval panime me leekima.


Hüvasti kodu, hüvasti manner!


Tegelikult käime me Saaremaal igal aastal. Tavaliselt kujuneb see selliseks, et mees on joovastavalt rõõmus oma venda nähes ja mina sõidutan purjus mehi ringi.


Seekord ütlesin mina, mis me teeme.


Kohale jõudsime kuskil õhtul seitsme ajal. Telkide üles panemisega ja tervitustega läks poole ööni. Kõik olid väsinud ja põhku pugesime suht ruttu.


Teisel päeval pakkisime varakult rannaasjad ja suundusime terveks päevaks Karujärve äärde. Kreemitasime mehega endid UV faktoriga sisse ja peesitasime rannaliival. Lapsed elasidki vees. Ise käisime ikka ka ujumas. Sel suvel siis esimest korda. Hästi mõnus oli igatahes.

Õhtul grillasime K juures ja pärast ohjeldamatud söömist suundusime assambleed "Lainet" ning Boris Lehtlaan`t kuulama. Saime telgivälise koha küll, aga see eest koos lauakesega ja telgi aknast avanes meile suurepärane vaade esinevatele artistidele :) Telklaagrisse saime kuskil kahe ajal öösel. Väsinud, aga rahul.

Järgmise päeva hommikul vara, kuskil kuue-seitsme ajal otsustasime mehega minna lesta jahti kohalikku turgu. Et seda siis pärast laadal käimist suitsetada. Võtsime rattad ja suundusime kesklinna. Lahe oli vaadata, kuidas linn ärkas. Välikohvikutes sätiti pinke ja päikesevarjusid, kojamehed pühkisid tänavaid ja meie kahekesi ratastega läbi vaikse linna teel turu peale :) Mida me ei saanud olid muidugi lestad, kuna kellaaeg oli ikkagi suht vara. Istusime siis turu ees pingil ja vaatasime inimesi, kes järjest muudkui tulid. Kes õuntega, kes lilledega, kes käsitööga. Aga lesta müüjat ikka ei tulnud. Peale tunni ajalist ootamist otsustasime tagasi minna ja hiljem juba koos autoga uuesti tagasi tulla. Üheksa ajal läksime siis tagasi ja saime oma ihaldatud lestad lõpuks kätte. Ostsime kohe kümme kilo, et oleks mandrile ka midagi kaasa võtta. K-tahtis ka viis kilo ja kui kalamüüja kuulis et me tahame 15 kilo, siis küsis kaks korda, kas ikka kuulis õieti. :)

Tagasi minnes hakkasid mees ja K neid puhastama ja mina vahtisin niisama suu ammuli ja peesitasin päikse käes. Lõpuks kui kalad olid puhastatud ja soolatud otsustasime ikka Merepäevade raames laadal ka ära käia. Suurt midagi vaatamisväärsust polnudki. Ainukese asjana ostsin meetri jagu topeltlaia linast riiet. Sellega on mul siis selline mõte, et lisada sinna juurde pitsi ja satsi ja tikkida peale näiteks "star":) saaks sellest omanäolise poekoti....
Laadalt tagasi tulles läksime meie mere äärde sulistama ja K pidi hakkama lesta suitsetama.
Mere äärde jõudes oli tuul veel suuremaks läinud ja taevast katsid helehallid pilved. Kehvast ilmast hoolimata kalpsasime kõik vette. Vesi oli uskumatult soe! Püüdsime lastega koos laineid ja mulistasime niisama.
K-juurde tagasi jõudsime mitu tundi hiljem. Õue peale astudes, astus meile vastu õnnetu K, kes teatas et kõik lestad kukkusid alla. Lesta siis suitsetatakse toki otsas. K arvas, aga et 15 kilo korraga ahju lüüa ei ole mitte suur kogus ja midagi ei juhtu. Tekkis aga liialt suur niiskus ja lestad kukkusid pörts ja plörts alla. Me saime hullult naerda, kujutades ette kuidas ta käsi alla toppides neid lesti päästa ja säästa üritas. K sai terveks õhtuks endale hüüdnime "plödrimeister" ja sellega me kiusasime teist päris kõvasti :)
Kella üheksa ajal hakkas äkki nii kõvasti vihma sadama ja mul tekkis tõsine hirm, mis me vihmaga seal Hiiumaal tegema hakkame. Järgmine päev oli plaan K-ga hüvasti jätta ja suund võtta Hiiumaale.
Hommikul ärgates vihma ikka sadas. Vaatasin netist ilmateadet ja Hiiumaal näitas terve päev pilvi ja vihma sada protsenti. Rääkisin mehega, aga tema arvas, et kui ikka väga kõvasti sajab, siis telkima ei jää vaid võtame kuskil majutuse. Hiiumaale lähme me iga ilmaga.
Pakkisime asjad, sõime, viimased jutud K-ga ja minekuks läks.
Vat siis mul hakkas sees keerama.
K-juures on kõik tuttav ja turvaline.
Aga nüüd me läksime ehku peale, lapsed kaasas, telkidega. Isegi kaarti polnud mitte. Selle me otsustasime saare pealt hankida. Kõige rohkem pabistasin ma laste pärast.
Triigi sadamasse jõudes läks keeramine sees hullemaks ja ma hakkasin täiega närvitsema. Mees oli vana rahu ise. Lapsed jooksid ringi ja klõpsasid pilte.
Mina üksi mingi närvitseja?
järgneb....