Mu mees on vana stessihoolik, liialdamata. Mind ajab närvi, kui stressatakse raha pärast. Ma ise ka stressan, aga siis ma mõtlen endale selgeks, mis siis nagu tähtis on. Ja raha on mingil määral tähtis, kuna ilma rahata ei saa me süüa osta ja makse maksta. Aga rahast tähtsamad on terved lapsed, soe kodu, mõistev teinepool ja sada muud vaimset ja hingelist asja. Täna ei ole raha, homme ka ei ole, kolme päeva pärast ikka on. Ja pidevalt ma pean seda talle meelde tuletama. Muidugi tema süda on rahulikum, kui pangakontol terendavad neljakohalised numbrid...aga ikkagi. Tegelikult me ju saame hakkama. Kartulit on, õli on, nälga me ju ei jää. Ja õnneks ei ole lapsed ka nii pirtsakad, et ei sööks praekartulit või ahjukartulit.
Suurem piiga pidi täna Tallinna sõitma sõbranna juurde, aga raha pärast jääb nüüd minemata. Ja ma pidin mingi pool tundi selgeks tegema(ei karjunud, ega röökinud rääkisin rahulikult), et sel nädalal ei saa minna. Mul on saada ühe otsa eest, aga ma ei saa ju inimesele peale käia, et kle äkki saad üle kanda, mul hullult vaja. Tegelikult saan ma ju hakkama. Ja homme viin ma ühele kliendile asjad kätte ja sealt kukub ka natuke, nii et pole hullu. Ja oh üllatus üllatus, piiga isegi sai aru. Tavaliselt lõpeb vestlus teemal, raha ei ole, uste paugutamise ja nutmisega. Mingi hetk tuli ta tagasi ja ütles, et ma pidin sinu pärast nüüd hullult vabandama ja valetama, et mu ema ajab kiusu ja ei taha lihtsalt lubada. Mina olin selle variandiga nõus st. mina olen nüüd üks nõme ema tema teismeliste sõprade silmis. Noh, bitch olen ma alati olnud, asi see mõni teismeline ära kannatada on. Muidugi kahju on mul sellest et ma kooli ei saa minna, kuna bussisõidu peale kulub ikka üüratu summa, aga lasen pinginaabril materjalid võtta ja järgmine nädal copyn tema pealt maha, nii et pole hullu.
Nii et, vaadelgem oma hingepõhja, mis seal siis esiotsas terendavad. Kas materjaalsed väärtused või miskit muud.
PS: mulle toodi karp komme, mis karjuvad laua peal, tristal söö meid, söö meid. No sõin kaks tükki...maitse elamuseks. Ülejäänud viin lastele....(katsun endale meelde tuletada Trulla kuldseid sõnu: ma ei pea kogu ilma sööki nahka pistma)
Ja veel. Eile trennist tulles, solvusin mehe peale. Ta peab mind ootama, kuna ma peale trenni talle järgi lähen. No ja, siis tal vend oli tundnud huvi, et kus ma siis käin? Mees siis ütlest , et tal on spordipäev :) Vend oli a la stiilis öelnud, et minu naine teeb küll sporti kodus lehti riisudes. Hallo! Ma jõuan igapäev pimedas koju, kuna ma neid lehti riisun ja tema naine võib endale sellise töögraafikuga lubadagi päeval lehe riisumist. Ja üleüldse mind ei huvita, mis see tema naine teeb. Kähvasin mehele, et kui see naine sulle nii meeldib ja ta nii usin on siis mine ja ela temaga. (see oli muidugi täielik liialdus) aga ma ennem vihahoos ikka ütlen ja siis alles mõtlen. No pärast ma rahunesin maha ja küsisin, et varem nagu ei olnud probleemi, et sa võid ju ise ka mulle järgi tulla ja neis ummikutes istuda ja oma aega sisustada, kui sa töö juures ei taha olla. See variant talle ka ei sobinud. Lihtsalt praegu ei ole tööd nii palju ja ta ei tahaks mõtetult passida, aga ära minna ka ei saa, kuna autot pole. Tegelikult ta saaks auto võtta küll, vennal tal on täitsa mitu autot, aga mehed on ju krd -ma uhked. Lõppkokkuvõttes, mina ei kavatse trennist loobuda, lihtsalt sellepärast, et temal pole sel ajal midagi teha. Küll mina sebin ennast kuidagi teistmoodi kohale. Võtku auto ja tulgu mulle järgi ja istugu seal ummikutes!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ehh jah, mulle ka vahel tundub, et mehed on kohati palju suuremad stressajad kui naised :). Vähemalt minu oma küll. Temal muidugi ka raha on see mis hinge vaevab, ja rahaga seoses muidugi praegu ikka see autoremont :). (Aga muret valmistavad veel ka teiste arvamus ja muud seesugused tegurid :D - mis mind enamasti üsna külmaks jätavad, kui ise tean, et olen oma parima andnud.)
Aga mis trenniskäimisse ja mehe virinasse puutub, et oodata ei viitsi, siis daibohh - ei pea see maailm nüüd ainult meeste tahtmiste järgi ka käima :). Minu oma õnneks suhtub pooldavalt minu trennitamisse (ja vist isegi usub sellesse, sest ta ise ka eelnevatel aastatel on usinasti iganädalaselt paar korda nädalas korvpallitrennis käinud), aga ega ma ei laseks tal nii ehk naa ikkagi minu elu korraldama hakata asjades mida TÕESTI tahan ja mida mulle teha meeldib. Ei ole ma siia ilma ju sündinud selleks et ainult tööd rabada ja viimaks selle kätte ära surra :). Me ei ela enam feodaalajastul - isegi vaesed võivad tänapäeval peale töörabamise ka muud sorti harrastusi endale vahel lubada :) (nagu näiteks trenniskäimist :D).
Ma sarnanen su mehele selle raha pärast stressamisega ja mu mees sinule.Aga nüüd UKs tagasi olles, olen nagu maha rahunenud. Said ju Eestis pulmad väga edukalt väheste võimalustega ära peetud. Nälga ka ei paista veel kusagilt ja pealegi - olen alati kuidagi hakkama saanud, miks siis edaspidi ei peaks saama.
Usun, et teil peaks sellist kogemust ju veelgi rohkem olema, kui mul ;)
Aga see trenniskäimine. Noh tõesti, kui ei meeldi oodata, siis tuleb mõni teine variant tal välja pakkuda ju :)
Postita kommentaar