hapukapsasupp

Tavaliselt kujunevad meie õhtud peale tööd sellisteks: Siit kodu poole, tee pealt lapsed, kelle raamatukogust, kelle lasteaiast, kelle kooli juurest. Tavaliselt me peame kedagi ootama , sest pole läbi veel trenn või laulukoor või peab kusklit mingeid materjale otsima ja siis me lähme mu vanemate poole aega parajaks tegema. Seda selleks, et mitte sõita edasi tagasi kodu ja linna vahet.
Eile astume sisse, ema isa söövad suitsuribi. Meie, et oh õigel ajal, kõht maru tühi.
Isa-emale: tee neile kapsasupp soojaks.
Mina: ma ei taha kapsasuppi, ma tahan seda liha mida teie sööte.
Ema: teen siis?
Mees: tee jah.
Ema: tristal, pese mul nõud ära.
Mina: ma teadsin, et selle suppi eest ma pean midagi tegema.
Isa: hea, et ära sööte, ma oleks niikuinii selle muidu minema visanud
Mina: mingi sitaks läinud supp sul ve?
Isa: peaaegu, aga teile kõlbab
Ema: tristal pesed, siis nõud?
Mina pobisedes: pese nõud, pese pesu
Mina mehele: maksame parem supi eest, sul sula on ve?
Mees: midagi on.
mina: sul väikseid rahasid on? neil pole muidu äkki pärast tagasi anda.
Isa: ega sa võid ette ka maksat, sa tuled ju veel siia sööma
Tra ja ma õgisin ennast nii täis, et kui ükskord koju jõudsin ei viitsinud ei pesu panna kokku ei lapse sõrmikuid parandada...lebotasin ainult diivanil, ohkisin ja olin nii tige enda peale.
Ja ema ka mõnus. Ise laadib taldrikud täis ja siis kui ma olen kõik nahka pannud, siis ütleb: mis sa seal võimlemas käid, kui ise sööd kõik tagasi. no aitäh! Jäta söömata, siis teeb nägusid, et ei kõlba jah. Ja veel ütlesin et muideks, mina ei käi võimlemas vaid Bodyshapingus. See on ikka hoopis midagi muud :)