...möödus minu järjekordne nädalavahetus!
Laupäeval käis külas mul sõbranna(see kellega oleme tulest ja veest läbi käinud) . Manustades ohtralt suitsulatikat ja angerjat: (mul on ikka osav mees ausõna) ja loputades seda alla veini ja siidriga, lükkasime elutoa mööbli nurka, panime peale DM kontserdi lindistuse ja nautlesime täiel rinnal. Väga fun oli! Kõrvalvaatajale võis väheke koomiline tunduda, kuidas me teleka ees rokkisime. Ja küsimusele, mis te teete, vastasime et me oleme praegu kontserdil, endal õndsad näod peas! Kontserdi peamine võlu oli see, et kui see läbi sai, siis me saime selle tagasi kerida, alles jäänud raha eest manustasime verandal siidrit ja läksime teisele ringile :)
***
Lisaks selle, et mu mees oskab hüpersuper hästi kala suitsetada, pani ta mulle reede õhtul paika uue elektripliidi. Ja nüüd on mul uus, keraamiline, klaasuksega, taimeriga elektripliit. Lisaks sellele, et ta küpsetab on tal ka grill ja sulatus. Laupäeval tegin küüslaugu leibasid, grilli reziimil. Ei rasva ei kolesterooli. Väga tervislik. Käisin ja silitasin teist muudkui, endal imelik irve näos :)
Nii vähe õnneks vaja :)!
esmaspäev, 19. mai 2008
kolmapäev, 14. mai 2008
märkamatult....
....on juba viimasest postitusest möödunud pea kuu aega. Kuhu kaob aeg?
Et mitte lasta kõike mälusopis tuhmuda, siis lükkasin kaustad ja paberid kõrvale ning varastan töö aega. Aga mul on tõesti juhe totaalselt koos, nii et ma võin seda endale lubada küll.(vabandused jälle..)
Meil oli kontoris remont :) Nüüd on mul ilusad kollased seinad ja kardinad. Uus kontorikombain ja mis kõige tähtsam, ma sain lõpuks siia sohva! Vingusin mis ma vingusin, aga ära toodi :) Kliendid ka kiidavad ja kohe kipuvad sinna istuma. Nii mõnus, saab lebotada ja kohvitada. Kuigi osad asjad on veel pilla-palla ja tahavad sättimist on väga mõnus ja kodune olla. Ja minu arust on see kõige tähtsam.
Nädala alguses sain jälle aasta vanemaks. Teatasin südemerahuga kõigile, et mina mingit üritust ei tee, kuna mina vanemaks ei saa. Ja ma ei saagi. Ülejäänud elu ma kavatsen olla kolmekümnene. Mida aasta edasi seda mõttetumaks need üritused muutuvad. Veel viis aastat tagasi korraldasin ma ikka hullu orgiaid. Rahvast oli nii palju, et mõned küsisid, ega sul pulm pole? Mõttetu raharaiskamine ja veel mõtetumad kingid (sry). Õigel päeval istusime oma perega, sõime kooki, tegin ahjukana, limpsasime mehega veini ja olime lihtsalt mõnusalt. Väga, väga tore oli. Ei stressi, ega peavalu. Lapsed kinkisid kaardi, kuhu oli kirjutatud. Emme: Toredat sünnipäeva! Sul on juuksuris, sulle sobival ajal, soeng, värv ja lõikus. Mul oli nii hea meel, et nutt ka kippus peale. Nii vähe õnneks vaja :) Ja mees üllatas ka! Tassis mu kodumasina poodi ja ütles et vali pliit välja! Ma olen nii kaua juba tahtnud uut elektripliiti, keraamilist ja klaas uksega. Alati õhkan, kui näen jälle. Vana pliit on tõesti vana. Selle me ostsime 12 aastat tagasi ja ka kasutatud.Ta küll töötab ja küpsetab ja teeb maitsvaid ahjukartuleid, aga ta on vana ja raudselt röövib rohkem elektrit, kui uus. Ja nüüd ma saan lõpuks omale uue pliidi. :)
Ma olen selle ilma peale nii vihane. Ma raisaksin nädalavahetusel mitusada krooni lilletaimede peale ja nüüd tema teeb külma! Pooled lilled võttis ära:( Ma ju oleksin nad kinni katnud, kui ilmateade oleks näidanud, et külm tuleb esmaspäeval, aga nemad näitasid et tuleb kolmapäeval. Ja kui mina tassisin eile õhtul kõik amplid ja kastid tuppa, siis ei olnud kripsu ka külma väljas. Muudkui jookse nendega...
Et mitte lasta kõike mälusopis tuhmuda, siis lükkasin kaustad ja paberid kõrvale ning varastan töö aega. Aga mul on tõesti juhe totaalselt koos, nii et ma võin seda endale lubada küll.(vabandused jälle..)
Meil oli kontoris remont :) Nüüd on mul ilusad kollased seinad ja kardinad. Uus kontorikombain ja mis kõige tähtsam, ma sain lõpuks siia sohva! Vingusin mis ma vingusin, aga ära toodi :) Kliendid ka kiidavad ja kohe kipuvad sinna istuma. Nii mõnus, saab lebotada ja kohvitada. Kuigi osad asjad on veel pilla-palla ja tahavad sättimist on väga mõnus ja kodune olla. Ja minu arust on see kõige tähtsam.
Nädala alguses sain jälle aasta vanemaks. Teatasin südemerahuga kõigile, et mina mingit üritust ei tee, kuna mina vanemaks ei saa. Ja ma ei saagi. Ülejäänud elu ma kavatsen olla kolmekümnene. Mida aasta edasi seda mõttetumaks need üritused muutuvad. Veel viis aastat tagasi korraldasin ma ikka hullu orgiaid. Rahvast oli nii palju, et mõned küsisid, ega sul pulm pole? Mõttetu raharaiskamine ja veel mõtetumad kingid (sry). Õigel päeval istusime oma perega, sõime kooki, tegin ahjukana, limpsasime mehega veini ja olime lihtsalt mõnusalt. Väga, väga tore oli. Ei stressi, ega peavalu. Lapsed kinkisid kaardi, kuhu oli kirjutatud. Emme: Toredat sünnipäeva! Sul on juuksuris, sulle sobival ajal, soeng, värv ja lõikus. Mul oli nii hea meel, et nutt ka kippus peale. Nii vähe õnneks vaja :) Ja mees üllatas ka! Tassis mu kodumasina poodi ja ütles et vali pliit välja! Ma olen nii kaua juba tahtnud uut elektripliiti, keraamilist ja klaas uksega. Alati õhkan, kui näen jälle. Vana pliit on tõesti vana. Selle me ostsime 12 aastat tagasi ja ka kasutatud.Ta küll töötab ja küpsetab ja teeb maitsvaid ahjukartuleid, aga ta on vana ja raudselt röövib rohkem elektrit, kui uus. Ja nüüd ma saan lõpuks omale uue pliidi. :)
Ma olen selle ilma peale nii vihane. Ma raisaksin nädalavahetusel mitusada krooni lilletaimede peale ja nüüd tema teeb külma! Pooled lilled võttis ära:( Ma ju oleksin nad kinni katnud, kui ilmateade oleks näidanud, et külm tuleb esmaspäeval, aga nemad näitasid et tuleb kolmapäeval. Ja kui mina tassisin eile õhtul kõik amplid ja kastid tuppa, siis ei olnud kripsu ka külma väljas. Muudkui jookse nendega...
neljapäev, 17. aprill 2008
oo aeg miks nii kiirelt kaod
mul sada asja
auto paneb näkku, näkku ja veelkord näkku.
kõige väiksemal oli kuu alguses operatsioon,( mis on eraldi teema, kuna meie haiglate ja patsientide süsteem sakib täiega)
Ma olin töölt ära ainult viis päeva ja see paberi uputus tapab mu ära.
ma olen väga ilusti juba!! kolm päeva järjest kepikõndi käinud tegemas. kui kaal vannitoa nurgas ei valeta, siis ma olen väga happy.
mul on jälle! raha puudus....(mis ei olegi hetkel kõige suurem probleem.Ma võiks veits arutleda sellel teemal, aga mul EI OLE AEGA...appi)
palkaks endale abilise....
peas on tühjus.....
ja küsimus suurele ringile
who`s the bitch now?
auto paneb näkku, näkku ja veelkord näkku.
kõige väiksemal oli kuu alguses operatsioon,( mis on eraldi teema, kuna meie haiglate ja patsientide süsteem sakib täiega)
Ma olin töölt ära ainult viis päeva ja see paberi uputus tapab mu ära.
ma olen väga ilusti juba!! kolm päeva järjest kepikõndi käinud tegemas. kui kaal vannitoa nurgas ei valeta, siis ma olen väga happy.
mul on jälle! raha puudus....(mis ei olegi hetkel kõige suurem probleem.Ma võiks veits arutleda sellel teemal, aga mul EI OLE AEGA...appi)
palkaks endale abilise....
peas on tühjus.....
ja küsimus suurele ringile
who`s the bitch now?
teisipäev, 1. aprill 2008
15 aastat hiljem
....või isegi rohkem, kes seda nüüd nii täpselt mäletab...
võtsin mina kätte ja käisin suusatamas. Liialdamata suusatasin ma viimati kooliajal. Ja siis ma suutsin ka mäest laskumisel suusa puruks sõita. Üldiselt ma vihkasin koolis kehalise tunde ja eriti talviseid suusamatku ning võistlusi. Kuna olin(loe:olen siiani) kehakaalult korpulentne, siis läbi häda oli mul see kehaline kolm või heal ajal isegi neli. Täpselt ei mäleta enam. Ja täiega ajas mind närvi, kuidas teised kihutasid mäest alla. Mina ei tulnud kunagi seistes mäest alla, vaid istusin suuskadele ja keppidel lasin taga lohiseda. Kartsin kohutavalt kukkumist ja püsti laskumine oli minu puhul vastuvõetamatu.
Aga kuna eelmisel nädalal sadas tohutu lumi maha ja Tartu maratoni rada lükati sisse, siis ma küll mõtlesin et why not? Oma hirmudele tuleb ju vastu seista. Suurem piiga(kes on suusatamises omal alal kahekordne Eesti Meister) pakkus et ma määrin su suusad ära, siis lippab paremini. Ma hakkasin täiega vastu, kuna minu eesmärk ei olnud rajal mingi kiiruse arendamine vaid mälu värskendamine:) Piiga võttis endale trennikaaslase ka kaasa ja ma siis tegin hullult pettunud nägu, et ma mõtlesin et sa sõidad ikka koos minuga, et noh toetad ema või nii...! Piiga vastas selle peale, et lõpeta ära, ma ei tunne ka sind, kui rajal peaksime kohtuma! :D Ja läksivadki kahekesi hoopis teise suunda.
Ma siis seisin rajal, pusisin suusad alla....ja minek! Esimese shoki sain kui panin täie hooga sellesse tohutusse tunnelisse, mis eelmisel aastal nendele suuskajatele ehitati. Seal oli täeilik jää!! Ja minusugune...viskles küll ühele poole ja teisele ja üritasin keppidega ka pidurdada(olin nigu lehm libedal jääl), aga püsti ma jäin. Esimese tõusu pidasin ilusti vastu, aga Veerpalu stiil ei tahtnud üldse õnnestuda, noh see klassika:üks jalg ette ja teine käsi taha ja siis vastupidi ja siis kordamööda. Mul läks samm kogu aeg sassi. Metsa vahele keerates loopisin ennast ikka pikali, mitu asja langes kokku: laskumine, rada keeras ja sai mingi hetk otsa(jälge polnud ees tähendab)
ja siis ma seal visklesin. Ega ma ju keerata ei oska, kui jälge ees ei ole. Jube piinlik oli ja vahtisin ringi, et kas tagntpoolt on keegi tulemas ka, aga õnneks ei olnud.
Metsa vahel oli juba täitsa mõnus ja samm hakkas ka välja tulema. Liuglemiseks ma seda ei julgeks nimetada, aga mingi suusatamine oli see kindlasti.:) Ise olin muidugi hirmus uhke, et ikka ära tegin ja viitsisin tulla. Üks suurem tõus oli ka ja selle aja peale olin ma juba täitsa läbi: korra isegi mõtlesin, et võtan suusad alt ära ja jalutan tagasi. Tammusin aeg luubis mäest üles, kui minust tuhisesid seljatagant mööda kaks noormeest ja mul oli täiega piinlik. Esiteks, sellepärast, et nad tuhisesid(tõus oli tõesti ränk :D), teiseks ma hingeldasin nagu kopsuhaige( ränk tõus noh :D) ja kolmandaks ime et nad ei öelnud mulle, aitame memmeke, aitame.
Kokkuvõtteks
Kindlasti hakkan ma uuel talvel rohkem suustamas käima, kuna mulle täitsa meeldis! Trenn missugune!
võtsin mina kätte ja käisin suusatamas. Liialdamata suusatasin ma viimati kooliajal. Ja siis ma suutsin ka mäest laskumisel suusa puruks sõita. Üldiselt ma vihkasin koolis kehalise tunde ja eriti talviseid suusamatku ning võistlusi. Kuna olin(loe:olen siiani) kehakaalult korpulentne, siis läbi häda oli mul see kehaline kolm või heal ajal isegi neli. Täpselt ei mäleta enam. Ja täiega ajas mind närvi, kuidas teised kihutasid mäest alla. Mina ei tulnud kunagi seistes mäest alla, vaid istusin suuskadele ja keppidel lasin taga lohiseda. Kartsin kohutavalt kukkumist ja püsti laskumine oli minu puhul vastuvõetamatu.
Aga kuna eelmisel nädalal sadas tohutu lumi maha ja Tartu maratoni rada lükati sisse, siis ma küll mõtlesin et why not? Oma hirmudele tuleb ju vastu seista. Suurem piiga(kes on suusatamises omal alal kahekordne Eesti Meister) pakkus et ma määrin su suusad ära, siis lippab paremini. Ma hakkasin täiega vastu, kuna minu eesmärk ei olnud rajal mingi kiiruse arendamine vaid mälu värskendamine:) Piiga võttis endale trennikaaslase ka kaasa ja ma siis tegin hullult pettunud nägu, et ma mõtlesin et sa sõidad ikka koos minuga, et noh toetad ema või nii...! Piiga vastas selle peale, et lõpeta ära, ma ei tunne ka sind, kui rajal peaksime kohtuma! :D Ja läksivadki kahekesi hoopis teise suunda.
Ma siis seisin rajal, pusisin suusad alla....ja minek! Esimese shoki sain kui panin täie hooga sellesse tohutusse tunnelisse, mis eelmisel aastal nendele suuskajatele ehitati. Seal oli täeilik jää!! Ja minusugune...viskles küll ühele poole ja teisele ja üritasin keppidega ka pidurdada(olin nigu lehm libedal jääl), aga püsti ma jäin. Esimese tõusu pidasin ilusti vastu, aga Veerpalu stiil ei tahtnud üldse õnnestuda, noh see klassika:üks jalg ette ja teine käsi taha ja siis vastupidi ja siis kordamööda. Mul läks samm kogu aeg sassi. Metsa vahele keerates loopisin ennast ikka pikali, mitu asja langes kokku: laskumine, rada keeras ja sai mingi hetk otsa(jälge polnud ees tähendab)
ja siis ma seal visklesin. Ega ma ju keerata ei oska, kui jälge ees ei ole. Jube piinlik oli ja vahtisin ringi, et kas tagntpoolt on keegi tulemas ka, aga õnneks ei olnud.
Metsa vahel oli juba täitsa mõnus ja samm hakkas ka välja tulema. Liuglemiseks ma seda ei julgeks nimetada, aga mingi suusatamine oli see kindlasti.:) Ise olin muidugi hirmus uhke, et ikka ära tegin ja viitsisin tulla. Üks suurem tõus oli ka ja selle aja peale olin ma juba täitsa läbi: korra isegi mõtlesin, et võtan suusad alt ära ja jalutan tagasi. Tammusin aeg luubis mäest üles, kui minust tuhisesid seljatagant mööda kaks noormeest ja mul oli täiega piinlik. Esiteks, sellepärast, et nad tuhisesid(tõus oli tõesti ränk :D), teiseks ma hingeldasin nagu kopsuhaige( ränk tõus noh :D) ja kolmandaks ime et nad ei öelnud mulle, aitame memmeke, aitame.
Kokkuvõtteks
Kindlasti hakkan ma uuel talvel rohkem suustamas käima, kuna mulle täitsa meeldis! Trenn missugune!
kolmapäev, 26. märts 2008
kuidas mina säästlikul linnasõidul käisin
Kuna juhilubade koolitus sisaldab ka lõppastme koolitust ja minul see tegemata oli, siis märtsi alguses (nibin-nabin kehtivate juhilubade lõppemiseni oli nädal aega) mina selle ristitee ette võtsin. Lõppasteme koolitus sisaldab siis teooriat, libedasõitu ja säästliku linnasõitu e. eko sõitu. Teooria suhtes on neil väga hea sisteem välja mõeldud. Kas lähed siis kohale ja osaled loengus või vaatad netis videod, täidad testid, sooritad teooria e-õppes. Mina valisin viimase variandi, kuna nii sai ka mitusada krooni säästa. Teooria on muidugi igavene jura, mis puudutab eriti mingeid füüsika küsimusi a la kui suur raskusjõud mõjub auto tsentrifugaaljõule. Aga ära ma tegin läbi pika pusimise.
Tartus Raadi vanal lennuväljal oli siis libedasõit. Mina ei saanud kordagi autot juhitud nii nagu teooria ette nägi. Igakord kui auto ennast risti viskas lasin käed roolilt lahti ja tõstsin jalad üles ja ise hakkasin kiljuma. Instruktoriga suheldi raadiosaatja teel ja igakord ta ütles mulle, et käsi tuleb rohkem liigutada. Vähemalt sain selle kogemuse ja tunde , kui auto sul teel paneb viis tiiru ümber oma telje :) Aga selle eest tuli mul tagurpidi slaalom väga hästi välja. Asi seegi... Õnneks kedagi sealt läbi ei kukutada, asja mõte on et sa õpiksid autot tunnetama. Samas tuhka sul on aega päris olukorras mõelda, et kuna sidur ja kuna pidur ja kuhu poole rool.
Järgmine päev oli siis säästlik linnasõit. Kuna eelmisel päeval oli kokkulepitud, et kohtumispaik on kesklinna Statoilis, sammusin mina rõõmsalt sinna. Vaatan, seisavad neli meest ringis, ühes nendega ka see, kes eelmisel päeval libedasõitu tegi. Astusin ligi ja küsisin viisakalt, et mina olen üks kella 11-sest linnasõidust, kes teist on minu õpetaja? Üks noormes vastas, et vali kõige ilusam välja. Pidin juba vastama, et siis jääb sõit ära, kuna valida ju pole midagi, aga õnneks päästis mind see sama libedasõidu õpetaja ja ütles , et sinu õpetaja pole veel tulnud, pead natuke ootama.
Säästlik linnasõit tähenda siis seda, et võimalikult vähese kütuse ja närvi kuluga linnas liigelda. Kõigepealt sõitsime minu moodi. Kütuse kulu 7,0 liitrit sajale ,üks ohtlik ümberreastumine ja liiga vähe hoian pikivahet. Pärast sõitsime siis õpetaja moodi. Kütuse kulu 6,5 liitrit sajale ja õppisin käiguga pidurdama. Kokkuvõttes jäi õpetaja minuga rahule.
Tagasi tulles sain ühest õppesõidu autost templi ka oma paberitele alla ja seadsin sammud ARK-i poole.
Tartus Raadi vanal lennuväljal oli siis libedasõit. Mina ei saanud kordagi autot juhitud nii nagu teooria ette nägi. Igakord kui auto ennast risti viskas lasin käed roolilt lahti ja tõstsin jalad üles ja ise hakkasin kiljuma. Instruktoriga suheldi raadiosaatja teel ja igakord ta ütles mulle, et käsi tuleb rohkem liigutada. Vähemalt sain selle kogemuse ja tunde , kui auto sul teel paneb viis tiiru ümber oma telje :) Aga selle eest tuli mul tagurpidi slaalom väga hästi välja. Asi seegi... Õnneks kedagi sealt läbi ei kukutada, asja mõte on et sa õpiksid autot tunnetama. Samas tuhka sul on aega päris olukorras mõelda, et kuna sidur ja kuna pidur ja kuhu poole rool.
Järgmine päev oli siis säästlik linnasõit. Kuna eelmisel päeval oli kokkulepitud, et kohtumispaik on kesklinna Statoilis, sammusin mina rõõmsalt sinna. Vaatan, seisavad neli meest ringis, ühes nendega ka see, kes eelmisel päeval libedasõitu tegi. Astusin ligi ja küsisin viisakalt, et mina olen üks kella 11-sest linnasõidust, kes teist on minu õpetaja? Üks noormes vastas, et vali kõige ilusam välja. Pidin juba vastama, et siis jääb sõit ära, kuna valida ju pole midagi, aga õnneks päästis mind see sama libedasõidu õpetaja ja ütles , et sinu õpetaja pole veel tulnud, pead natuke ootama.
Säästlik linnasõit tähenda siis seda, et võimalikult vähese kütuse ja närvi kuluga linnas liigelda. Kõigepealt sõitsime minu moodi. Kütuse kulu 7,0 liitrit sajale ,üks ohtlik ümberreastumine ja liiga vähe hoian pikivahet. Pärast sõitsime siis õpetaja moodi. Kütuse kulu 6,5 liitrit sajale ja õppisin käiguga pidurdama. Kokkuvõttes jäi õpetaja minuga rahule.
Tagasi tulles sain ühest õppesõidu autost templi ka oma paberitele alla ja seadsin sammud ARK-i poole.
teisipäev, 25. märts 2008
mida toredat on vahepeal juhtunud
Mul on mingi nõme kevadväsimus....vist. Miks muidu inimene ei taha midagi teha, magaks ja magaks ja õgiks ja jälle magaks siis.
Käisin hommikul apteegis, küsisin tädi käest midagi mis lendama paneks või halvemal juhul liigutama. Tädi andis mitmesaja krooni eest tablette. Andsin pooled mehele. Las ka lendab natuke.
Kaks nädalat tagasi käisin sõbranna pool. Mehega oli kokkulepitud, et ise sebin ennast sinna ta siis sebib ennast pärast autole ja mulle järgi.
Alustasime varakult, juba lõunast. Kuna tal oli hiljaaegu sünnipäev olnud, siis kinkisin talle Tõnis Mägi plaadi ja uuendasin ühe vana foto, kus me olime no nii 14-15 aastat vanad. Raamisin ilusti veidi luitunud raami sisse ära ka veel. S-l oli nii hea meel. Otsisime vanad kooliaegsed pildid välja panime DM üürgama ja nostalgitsesime, siis kahekesi koksi klaaside ja albumite taga. Ei mehi ei lapsi, väga mõnus oli olla.
Järgmine päev nii mõnus ei olnud. Voodi lendas jälle. Mees oli õnneks mõistev ja tõi külma limpat:) Elupäästja. Kütsin sauna ja korda sain ennast alles õhtuks.
Mehe ema rääkis et liigub ringi mingi hong-kongi gripp. Iiveldus ja pearinglus on sümptomid. Ei palavikku ega köha nohu. Ma siis mehele ütlesin et, mul raudselt eelmine nädal oli. Mees arvas et mul on Tartu gripp hoopis(sõbranna elab Tartu ligidal):)
Peale selle, sai suurem piiga väga suure lollusega hakkama ja pesi pesumasinas oma läätsed ära. Kuna läätsed maksvad ikka väga palju raha, siis ta kasutab neid ainult siis kui on trenn või võistlused. No ja tuli Soomest, viskas asjad pessu ja oma kotti muidugi korralikult tühjaks ei teinud. Avastas siis kui pesu masinast tuli. Nüüd on nädalavahetusel mingid Eesti Meistrivõistlused. No kust need läätsed võetakse kahe päeva jooksul. Õudne ma ei või lihtsalt! Vaevalt et need kohe optika salongides valmis on ja ootavad, need ikka tellitakse kuskilt. Vähemalt kohalikus optika poes läheb küll nädal aega ennem, kui kohale tulevad, ei tea kuidas Suures Linnas on. Pean minema täna uurima. Mõnus, rikub enadal kogu hooaja niiviisi ära. Mees ka nii vihane, viska lihtsalt mitusada krooni üle õla.
No ja lõpetuseks: sain kätte eelmisel nädalal päris load, nüüd olen vahtralehtedest prii!
Käisin hommikul apteegis, küsisin tädi käest midagi mis lendama paneks või halvemal juhul liigutama. Tädi andis mitmesaja krooni eest tablette. Andsin pooled mehele. Las ka lendab natuke.
Kaks nädalat tagasi käisin sõbranna pool. Mehega oli kokkulepitud, et ise sebin ennast sinna ta siis sebib ennast pärast autole ja mulle järgi.
Alustasime varakult, juba lõunast. Kuna tal oli hiljaaegu sünnipäev olnud, siis kinkisin talle Tõnis Mägi plaadi ja uuendasin ühe vana foto, kus me olime no nii 14-15 aastat vanad. Raamisin ilusti veidi luitunud raami sisse ära ka veel. S-l oli nii hea meel. Otsisime vanad kooliaegsed pildid välja panime DM üürgama ja nostalgitsesime, siis kahekesi koksi klaaside ja albumite taga. Ei mehi ei lapsi, väga mõnus oli olla.
Järgmine päev nii mõnus ei olnud. Voodi lendas jälle. Mees oli õnneks mõistev ja tõi külma limpat:) Elupäästja. Kütsin sauna ja korda sain ennast alles õhtuks.
Mehe ema rääkis et liigub ringi mingi hong-kongi gripp. Iiveldus ja pearinglus on sümptomid. Ei palavikku ega köha nohu. Ma siis mehele ütlesin et, mul raudselt eelmine nädal oli. Mees arvas et mul on Tartu gripp hoopis(sõbranna elab Tartu ligidal):)
Peale selle, sai suurem piiga väga suure lollusega hakkama ja pesi pesumasinas oma läätsed ära. Kuna läätsed maksvad ikka väga palju raha, siis ta kasutab neid ainult siis kui on trenn või võistlused. No ja tuli Soomest, viskas asjad pessu ja oma kotti muidugi korralikult tühjaks ei teinud. Avastas siis kui pesu masinast tuli. Nüüd on nädalavahetusel mingid Eesti Meistrivõistlused. No kust need läätsed võetakse kahe päeva jooksul. Õudne ma ei või lihtsalt! Vaevalt et need kohe optika salongides valmis on ja ootavad, need ikka tellitakse kuskilt. Vähemalt kohalikus optika poes läheb küll nädal aega ennem, kui kohale tulevad, ei tea kuidas Suures Linnas on. Pean minema täna uurima. Mõnus, rikub enadal kogu hooaja niiviisi ära. Mees ka nii vihane, viska lihtsalt mitusada krooni üle õla.
No ja lõpetuseks: sain kätte eelmisel nädalal päris load, nüüd olen vahtralehtedest prii!
reede, 7. märts 2008
ameerika iseseisvuspäeval 1995
Hommik nagu hommik ikka...ainult hinges oli rohkem ärevust.
Isa tuli meile ziguliga järgi..mul oli seljas must püksseelik ja valge pluus ja mehel hele ülikond.
Tädi käest laenasin kingad ja mäletan et jalad läksid lõunaks nii paiste et suutsin vaevu kõndida. Ema lasi kuskil lillepoes gerberatest kimbu teha ja siis me marssisime neljakesi perekonnaseisu büroo poole.
Oli meie pulmapäev.
Meid pandi pruudi tuppa ja õpetati kuidas mees peab kätt toetama ja kummal käel peab pruut olema ja kus lilled. Aga meil oli nalja kui palju. Hästi lõbus oli igatahes...
Siis pandi ukse taha seisma ja uksed lükati lahti ja keegi tinistas nurgas süntekal pulmamarssi....hästi nõme...ennem võiks juba lindi pealt zz top tulla.
Mul hakkas jalg nii värisema ja kinga konts tegi klõpp-klõpp-klõpp vastu põrandat ja lilled tudisesid käes...mõtlesin et saaks juba läbi.
Tädil kes meid paari pani olid jutlemise ajal pisarad silmas...ema ka nuttis.
Raudselt selle pärast et neil oli mehest kahju...said nüüd mõrra endale...
Ühtegi pilti me ei teinud....mina ei tahtnud...läksin kaheksa päeva pärast sünnitama ja mida ma seal pildistan...näost täiega rase...ennem olgu olemata.
Veel meenub mulle, et ema tahtis mulle selga anda mingit õudsat sinist lilledega ja ülevalt passega raseda kleiti. Ütlesin mehele et kui mina pean selle õuduse selga panema siis mina ei tule kuskile....
Õhtul käisime restoranis söömas koos minu vanematega ja veel tuli mu maailma parem tädi meid õnnitlema. Mehe vanemad ei soovinudki õnne....ja ega puudust ka ei tundnud.
Kahju on vaid sellest, et mul ei saa kunagi olema uhket pulmapidu ja valget kleit. Kuigi...ega pidu koos elama ei pane.
Tagasi mõeldes teeb hinge soojaks...
Kindlatsi ei ole see aeg olnud roosa ja roosiline, tulvil armastust. Ma ei usugi ühtegi kooselusse, kus poleks riide, lahkarvamusi, teravaid ütlemisi, intriige, pisaraid.
Tähtis on see, et oleme ikka koos, kuigi oli ka aeg kus võtsime endale mõtlemisaega ja elasime eraldi. Käisime üksteisel nii öelda külas :) Nõmedalt võib kõlada, aga sel hetkel saad nagu aru, et mida sa siis tegelikult tahad. Võib-olla oligi vaja see lihtsalt läbi teha...kes teab.
Isa tuli meile ziguliga järgi..mul oli seljas must püksseelik ja valge pluus ja mehel hele ülikond.
Tädi käest laenasin kingad ja mäletan et jalad läksid lõunaks nii paiste et suutsin vaevu kõndida. Ema lasi kuskil lillepoes gerberatest kimbu teha ja siis me marssisime neljakesi perekonnaseisu büroo poole.
Oli meie pulmapäev.
Meid pandi pruudi tuppa ja õpetati kuidas mees peab kätt toetama ja kummal käel peab pruut olema ja kus lilled. Aga meil oli nalja kui palju. Hästi lõbus oli igatahes...
Siis pandi ukse taha seisma ja uksed lükati lahti ja keegi tinistas nurgas süntekal pulmamarssi....hästi nõme...ennem võiks juba lindi pealt zz top tulla.
Mul hakkas jalg nii värisema ja kinga konts tegi klõpp-klõpp-klõpp vastu põrandat ja lilled tudisesid käes...mõtlesin et saaks juba läbi.
Tädil kes meid paari pani olid jutlemise ajal pisarad silmas...ema ka nuttis.
Raudselt selle pärast et neil oli mehest kahju...said nüüd mõrra endale...
Ühtegi pilti me ei teinud....mina ei tahtnud...läksin kaheksa päeva pärast sünnitama ja mida ma seal pildistan...näost täiega rase...ennem olgu olemata.
Veel meenub mulle, et ema tahtis mulle selga anda mingit õudsat sinist lilledega ja ülevalt passega raseda kleiti. Ütlesin mehele et kui mina pean selle õuduse selga panema siis mina ei tule kuskile....
Õhtul käisime restoranis söömas koos minu vanematega ja veel tuli mu maailma parem tädi meid õnnitlema. Mehe vanemad ei soovinudki õnne....ja ega puudust ka ei tundnud.
Kahju on vaid sellest, et mul ei saa kunagi olema uhket pulmapidu ja valget kleit. Kuigi...ega pidu koos elama ei pane.
Tagasi mõeldes teeb hinge soojaks...
Kindlatsi ei ole see aeg olnud roosa ja roosiline, tulvil armastust. Ma ei usugi ühtegi kooselusse, kus poleks riide, lahkarvamusi, teravaid ütlemisi, intriige, pisaraid.
Tähtis on see, et oleme ikka koos, kuigi oli ka aeg kus võtsime endale mõtlemisaega ja elasime eraldi. Käisime üksteisel nii öelda külas :) Nõmedalt võib kõlada, aga sel hetkel saad nagu aru, et mida sa siis tegelikult tahad. Võib-olla oligi vaja see lihtsalt läbi teha...kes teab.
Tellimine:
Postitused (Atom)