elu on ilus

eriti pärast kahte lihapirukat ja tervet rosinakeeksi.

arutelud suitsuruumis

Olen mitmel korral juhtunud suitsuruumi ühe vanahärraga siit majast. Eile näiteks oli meil tugev arutelu kuhu kaob tualetis wc paber? Täna minnes siis järjekordselt suitsule oli esimene asi mis ta mulle ütles:"ma ei ole täna käinud vaatamas, kas paberit on või ei?" Aga mina olin juba käinud ja teadsin kinnitada, et täna on paber alles. :)
Edasi me rääkisime ilmast.

uuel aastal uue hooga

See blogindamine on viimasel ajal täiesti unarusse jäänud, käin ja piilun ikka kui aega on, aga ise ei saa kuidagi mahti midagi üles kriblada. Aga eks ma katsun sel aastal vähe tublim olla :)

Aastalõpp läks täiesti kreisiks kätte ära. Jõulupühade ajal võtsin tõesti ühe päeva, kus magasin nii kaua kui tahtsin ja ei pannud endale ühtegi kohustust, lihtsalt olin. Tõi ju jõuluvanagi mulle suure kruusi kuhu oli peale kirjutatud "õpihullust töönarkomaan-võta aeg maha ja naudi pühi" Keegi oli mul olemuse täiesti ära tabanud. Esimesel pühal nautisin täiega kodus olemist ja koduseid. Teise püha veetsin arvuti ja majandusinformaatika seltsis.
Töö juures pidi olema ennem aastavahetust inventuur. Täiesti ebaloogilisel moel jäin ma peale pühi haigeks ja pidin 38 kraadise palavikuga seda nõmedat inventuuri läbi viima. Kui ma siit reede õhtul ükskord koju sain oli see kerkinud 39,5-ni. Aga mina ei saanud ju endale haigeks olemist lubada, sada muud asja oli vaja teha. Toppisin end tablette täis, viinasokid jalga ja kerisin teki alla. Peale viie tunnist tabletiund-kell oli siis juba täitsa öö ja pere ülejäänud liikmed hakkasid end unelainele sättima-hakkasin ma mikroökonoomikat õppima. Järgmine päev oli viimane tähtaeg, et kodused tööd esitada ja mul oli kaks tükki tegemata. Manustasin mitu kruusi väga rõvedat gripi teed ja hommikuks enam palavikku polnud. Kell seitse tõusin laua tagant, pesin nõud, läksin salongi, tegin natuke tööd ja lõunaks olin kodus. Mees käskis küll kohe magama kerida, et tema küll ei taha vana-aasta õhtul üksi olla, aga mul oli sellin reibas olemine ja unest polnud kripsugi. Hakkasin aga köögis toimetama, kapsad tulele ja praad ahju. Õhtul natuke pranokkisin teleka ees, aga muidu üritasin ikka krips-kraps olla. Kaheteist ajal läksime välja ja kuna suured piigad olid kodust ära oma sõpradega, siis poja lasi kahele vanainimesel mitu uue-aasta pauku, jõime mõned klaasid shampust ja üldiselt kell üks murdis lõpuks see uni ka minu :)
Uue aasta esimesel nädalal oli mul sess, täiesti kreisi. Kolm eksamit ja kaks arvestust. Mata eksamiks õppisin jälle terve öö. Õhtul kümme istusin laua taha, hommikul kuus tõusin, viskasin tunniks pikali ja üheksaks eksamile. Aga tunne oli hea ja kindel, eks näis kui tulemuse teada saab. Üldiselt võin ma kooliga rahul olla, siiamaani on kõik tulemused positiivsed olnud. Pingutama peab kõvasti ja unetuid öid on omajagu. Mees kohati küsib ikka, et miks sa seda küll teed ja veel vabatahtlikult. Ja alati ma ütlen et kui sind ei oleks siis ma ju ei saaks seda teha :) Tõesti temast on ikka palju abi, tõeline koduabiline. Ja kui näeb et mul miskit käes ei ole või ma midagi ei kribla, siis ikka küsib et kas sa täna õppima ei pea? Ja sessi ajal vedas mind õhtuti jooksma. Saate aru! Mina ja jooksma! Tema küll rohkem kõndis kõrval, sest seda mis mina seal aretasin nüüd jooksuks ei saanud nimetada, aga eks ta kartis, et ma suure õppimisega lähen äkki lolliks:) Igatahes pühapäeval koolist tulles oli selline vabaduse tunne ja jälle algasid jõulud! Praad läks ahju ja kapsad tulele ja täielikult keelasin kaks päeva kodus kasutada sõna õppimine.

Selle aasta algus on meie perele väga oluline veel ühe sündmuse poolest, seoses suurema piigaga. Ma olen natuke kirjutanud tema sportlikest tegemistest ja sel aastal on ta esimest korda rahvusvahelisel suurvõistlusel. Nimelt Esimestel Noorte Olümpial. Ma kohati ei anna nagu aru, et mis ja kus. Just eile mõtlesin et mul võiks nagu mingeid emotsioone olla, kui ma sellel mõtlen, kasvõi uhkusenoot hinges, aga no mitte midagi. Ma väga ei olegi sellest rääkinud isegi mitte tuttavatele, mulle tundub nagu eputamisena või nii. Kui keegi on küsinud, et kuidas tal läheb siis olen ka vastanud. Aga hiljaaegu sain sellise ebameeldiva kogemuse osaliseks, just sellepärast et ma ei ole rääkinud. Peale seda kui ta sinna spordikooli läks, siis muud ei olegi kui laager laagri otsa, õppimisega seal vist suurt ei tegeleta. Alates novembrist minu arust ta küll koolis pole käinud. Novembris oli kolm nädalat Soomes laagris, siis vist kaks nädalat käis koolis, siis läks kaheks nädalaks Austriasse, no jõulud oli kodus aga esimesel panid jälle Austriasse laagrisse tagasi ja eile jõudsid sinna olümpiakülla. Ise on ta megarahul ja kui helistas siis see elevus ja kiire kõne- mul oli suht raske nagu aru saada mis sealt siis tuli :) Pühapäeval on tal esimesed võistlused, ega ma ei loodagi teab mis imekohta sealt.Peaasi et rapsima ei hakka ja no viimane ka ei tohiks olla. Kuskil keskel jääb oleks megarahul.

ühel päeval

sa lihtsalt mõistad, et su lapsed on su parimad sõbrad ja see et nad su ellu on tulnud, see on kõige parem asi, mis sinuga elu jooksul on juhtunud.

esimesed emotsioonid

Esimene päev:
on tegelikult kõige nõmedam, sa ei tea kuhu sa sa pead minema, kus on klassid, kus infotund, mis majas jne. Koguaeg lohutad end sellega, et sa pole ainuke loll, peale sinu on siin neid veel vähemalt nelikümmend. Lõpuks leiad vajaliku ruumi üles ja sead end seina najale ootama. Vahid ja passid ja mõtled: suitsu tahaks.
Infotund on väga informatiivne: vaata endast paremale ja vaata endast vasakule, üks teist kolmest ei lõpeta. Ei ma ei vaata kuhugi, ainult otse vaatan, mind ei huvita et need kaks mu kõrval ei lõpeta....
Nänni ka anti, lisaks erinevatele sooduskupongidele, märkmikule ja pastakale ka kolm kondoomi. Näe! M peale ka mõeldud, mõtlen ja silitan pakke, küll tal on hea meel kui need õhtul talle ulatan. Need olid hoopis mulle? Ega ma siia sexivärki ei tulnud tegema, õppima ikka, lisaks siin polegi kellegagi sexsida. ...vb...
Esimene päev oli väga lennukas, kõrgem matemaatika oo- ma jagan matsu,väga kõva!
Teine päev:
Pooled tunnid praktikumid, pooled loengud. Meeldis ja rahul.
Kolmas päev
neli tundi mikrot...pärast veel neli tundi filosoofiat.
Esimene tund filosoofias vahtisin suu ja silmad pärani ja mõtlesin: "mees millest sa küll räägid?"
Hetkel ajan taga filosoofia sõnastikku. Kellegil laenata?

blondiini nalju

Olen kontoris, loen meile, tõusen järsku püsti, viskan joonlaua jalale ja ütlen kõva häälega :"krt 33cm on ikka ilgelt pikk" panen joonlaua käest, istun tagasi ja hakkan kriblama.

***
See naerupahvakas mille osaliseks ma sain, võite ette kujutada....
Tegelikult tahtsin ma lapsele rahvusmustriga kummikuid osta, aga laste nr lõpevad 35-ga ära, ja 36 on pika säärega. Ma tegelikult mõõtsin säärepikkust enda peal ja ütlesin selle kõva häälega välja...

mul on kõik hästi

....ainult et see kirjutamise soolikas on ilgelt umbes.
Tähendab kirjutada oleks paljust, aga kirjutad pika jutu ära ja siis kustutad kõik ära, kuna tundub et see pole nagu üldse oluline info mida kajastada....
Muidu suve mul pole olnud. Ja sellepärast, et see suvi kodust ära käija ei saanud. Ah et miks? Sellepärast et meil on beebi! Ja kuna ta on veel liiga väike (hetkel kolme kuune), siis üksi koju jätta teda ei saa ja autosõitu ta ei kannata, hakkab oksele.
Et te nüüd ei arvaks, et ma olen vastutustundetult sexsinud, siis ei seda ma ei ole, me võtsime endale uue koera :)
Tutvusringkonnas ringleb ikka teema beebide ümber, kes juba istub ja kes tegi esimesed sammud. Meie räägime, et meie beebi teab kus on tema koht ja oskab juba käppa anda ning palli tuua :)
Tänasest algas juba ühel meie pere lapsel kool. Suurem piiga läks edasi õppima siis spordikooli. Poole suve pealt on juba otsapidi ühikas elanud, terve suvi on trennid ja laagrid olnud. Ega teisedki pole lebotanud, kui küsid et kas keegi nagu mõnipäev kodus ka on ja midagi teeks, siis saad mõrvarliku pilgu osaliseks. Kuidas ma saan küll nii juhm olla ja arvata et kodus marja korjamine on tähtsam ,kui päevas kaks korda trennis käija. Ühesõnaga meil on kõik mingid spordihullud. Mees kah veel takkaotsa. See ju ostis eelmine aasta endale maanteratta ja siis osaleb kõigil maanteratta võistlustel. Viimane võistlus oligi eelmisel nädalavahetusel, kuhu ta läks suisa palavikus. Ma küll üritasin piuksuda, et palavikuga ei tohiks...siis tabas mind pilk-naineolevait-ja mis mul üle jäi aitasin veel kotti pakkida. Tema võistlustel olen ikka üritanud kaasas käija, head pikad autosõidu, saab hulga teemasid ära arutatud ja plaanid peetud :)
Hommikused käimised on kah lörri jäänud. Läksime siin sõbrannaga suve algul tülli, siis kui ära leppisime, siis arvas tema, et ega suvel ei viitsigi väga tõusta nii vara ja vaatame niisama ja noh, nii ta on läinud. Mul on ilgelt kahju tegelt, sest mulle mõjus see nii vaimselt kui füüsiliselt väga turgutavalt teha kolm korda nädalas hommikuti see tunnine tiir. Eks tuleb üksi hakata käima, kui siin kool hakkab ja sügisene rütm paika saab.
Natukene ma suvel sain ikka ratta selga ja nüüd olen mõnel hommikul ka trenazööri otsa koperdanud.
Kõige suurem samm siis sellel sügisel on see,et ma läksin Maaülikooli maamajandusliku majandusarvestust ja finantsjuhtimist õppima. Mis minust kevadel saab, kes seda teab, vb lõpetan hullumajas. Tahtmine on igatahes suur. Kuidas ma suudan jagada oma töö, salongi kliendid, kodu ja õppimise, seda ma veel pole välja mõelnud. Aga usun et kõik loksub ühel hetkel paika, tuleb lihtsalt olla positiivne ja mõelda et kõik laabub! Küll ta siis laabub kah!