see emotsioonitsemine.
Mul on iga asja peale pill lahti. Liiga palju pingeid??
Eile oli lastevanemate koosolek. Ja no ma ei saa, näidati klassi ja räägiti siis kõike seda esimese septembriga seonduvat ja ma kogu aeg pidin pisaratega võitlema. Võiks nagu üle saada juba.
Kahju on vaid sellest, et osa kooli on remondis ja ennem jaanuari lapsed oma klassi ei saa. Kooliteed alustavad nad hoopis muusikakooli solfeedzo klassist. Pisike ja kitsavõitu, aga nagu direktor eile ütles, olgem mõistvamad. Ma olen....vähemalt püüan. Tegelt olengi, aga ikka natuke kahju on.
Eilne päev algas üldse vastikult, seoses nende hukkunud sõduritega seal Afganistanis. Mul sõbranna mees ka teenib seal ja tema soomuk oli ....Õnneks temaga kõik korras. Üldiselt me püüame sellele väga vähe mõelda ja sellest rääkida. Aga vastik ja ärev on ikkagi.....
Täna võtan teema üles ja küsin puhkust kümme päeva. Raudselt läheb naginaks, aga ma pean vapper olema :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
Ma arvan samuti, et see nutuvalmidus on väsimusest ja stressamisest mingil määral ka tingitud. Ise kah paar päeva tagasi mingist raamatust kurba kohta lugedes lohutamatult töinasin. Ja vahel tuleb niisama ka köögis askeldades vesi silma ja värki. (Mõtlen, et peaks ikka mõne shrink'i kontaktid hankima kuskilt ja tabletse endale küsima - ei saa ju niimoodi (minu arvates).
Sõdurite osas olen Kiz'iga nõus. Endal ka üks kunagine bf ESTPLAs olnud ja noh, tõesti on vabatahtlik see minek - ja enamus läheb põnevusega ikka, mitte nuttes, et küll istuks kodus, kui keegi selle eest raha maksaks. Elukutseliseks sõjaväelaseks minna on ikkagi kutsumus - eriti kriisikoldesse mineku eesmärkidel. Aga sõjas, mis parata, saavadki inimesed vahel surma. See on sõja olemusse juba sisse kirjutatud. Ehkki muidugi on valus kui see surmasaaja su enda lähedane on. Aga seda peab sõjaväelaseks ihaldaja perekond arvestama tõesti, et selline võimalus ON alati olemas - ja mitte kiruma, et miks neid sinna SAADETAKSE. Tegelikult enamusel on hea meel sinna minna - adrenaliinilaks oma lemmik-elualal ju siiski. Muidugi loodetakse, et "minuga ei juhtu". Aga nii mõtlesid ka need, kellega juhtus... nii et jah, mida suuremat riski sisaldav eluala, seda rohkem peab mõistma, et igaühega võib "juhtuda" - ja kui seda ei taha, tuleb ennast ohtudest eemale hoida -- aga seda nad ju tahavad veelgi vähem.
Surma võib saada ka muul moel adrenaliini jahtides - autoga kihutades, ekstreemselt sportides, lõppeks ka lihtsalt katust parandades sealt alla kukkuda. Mina pelgan ka oma mehe töö juures, et viimati veel muutub muretuks ja jääb kuskile vahele või kukub kuskilt alla. Aga mis ma ikka teha saan - muud kui talle vahete-vahel meelde tuletada ettevaatlikkuse vajadust. Samas kui kogu aeg paanitseda, et mis kõik juhtuda võib... no siis ei saaks üldse elada ju (ja mis elu see oleks :))). Tegelikult on need mehed seal Afganistanis siiski ise suht häppid et nad saavad seal olla. Tundub mulle vähemalt. Surmasaamise ohule vaatamata.
Vanasti Türgi sõtta saadetutega ja ka vene sõjaväest Afganistani saadetutega oli näiteks hoopis teine lugu - nemad ei TAHTNUD ise minna, neid saadeti pmst surma ähvardusel ja vägivallaga. Meie praegused kriisikoldes olijad on ikka ise sinna mineku ettepanekut kaaluda saanud, neil on valikuvõimalus olnud ja nad on oma nõusoleku andnud. (Mõned koguni ise õhinal soovi avaldanud.)
Me oleme tegelikult sellest nii palju rääkinud ja ma saan aru sellest ürgsest kutsest ja misiooni tundest. Aga olgem ausad, kui minu mees ikka juba seitsmes kord läheb, siis ma ei narriks saatust....ja ma tahaks et oluline inimene oleks ka minu kõrval veel nelikümmend aastat vähemalt.
Ma ei teagi... varemalt ma ei põdenud ja ei kartnud nii väga, seekord oleks nagu oma mees seal....
Võib-olla sellepärast, et viimane kord kui ta kodus käis, siis ta ei olnud tema...See kes seal surma sai oli nende rühmast...nüüd jälle kaks tükki.
Kas kedagi huvitab üldse kuidas need mehed pärast elavad, naiste ja lastega? Kas nad oskavadki elada, mis toimub nende peas ja hinges? Vaevalt seda keegi teab peale nende endi.
Ühelt poolt ma saan kõigest aru...teiselt poolt....mina ei laseks rohkem....valigu kas sõda või pere.
veel
ma sain oma kümme päeva kätte.
jabadabaduuuuuuu..........
ei ei :)
ma tõingi võrdluse, et kui ta oleks minu mees, siis ma seaksin valiku ette.
ja vaevalt ma läheksingi sellisele mehele. ma olen nii nõrganärviline inimene, ma ei elaks seda pinget üle :D
seewaldi lugu(a on selline koht üldse enam olemas) neli korda aastas oleks raudselt.
Õnnitlused vabade päevade puhul :)!
Aga jah, psühholoogilist abi vajavad need mehed kõik mingil määral kindlasti pärast kriisikolletega tegelemist (nii sel ajal kui nad seal on, kui ka pärast selle asjaga lõpetamist veel mõnda aega), et suudaksid tavaeluga ilma pragunemata jälle koos toimima hakata edukalt. Ükskõik kui innukalt nad sinna omal ajal ei kippunud ja kui põnev neil seal ka polnud, oma jälje jätab selline pidev adrenaliin ja teravad elamused (ka sõprade hukkumine muu hulgas) kohe kindlasti - ja sellepärast ongi vaja psühholoogiliselt neid pärast jälle tavaelu rahulikuma ja ühetaolisema rütmiga lepitada ja tagasi harjutada. Arvan ma.
Postita kommentaar