kas naine on mehe kael?

Sirvisin siin Algarvu blogi ja tahtsin ka paar sõna selle kohta kirjutada.
Kas naine on mehe kael?

Mina leian et minu mees on näiteks küll suunamist vajav ja tihti peale isegi tuleb tema eest otsuseid langetada. Aga ega ma ise sellepärast targem pole. Ise vajan seda kõike samamoodi.

Mäletan kuidas me tutvumise alguses pidudel käisime ja esimese kahe tunniga tema ennast laua all jõi ja mina võõraste meestega tanstupõrandal tantsu vihtusin. Kui ta ükskord peo lõpus virgus ja oma pahameelt asus väljendama( mis tema "eemalolekul" toimus), siis teatasin mina külma rahuga, et me ikkagi tulime peole ja eeldan et koos. Kas ma oleks pidanud end siis koos sinuga pildituks jooma? Kui tahad minuga edasi käija, siis arvesta sellega. Ja hiljem teada saades, et ma ootan titat oli mul esimene reaktsioon-selle viinaninaga-? Aga ju siis armastus või kiindumus oli minu vastu nii suur, et mees jättis oma "kombed" minevikku.

Kui meil oli võimalus maja osta, siis mees sõitis 150 km maha, et minu nõusolekut küsida. Kuigi ta teadis ka mu vastust ilma sõitmata, lootis ta salamisi, et äkki ma muudan meelt. Minu vastus tollel hetkel oli konkreetne ei.
Miks ei?
Minu unistus oma kodust oli kortermajas. Heal juhul rõduga ja keskküttega. Selleks hetkeks oli meil isegi ühele korterile sissemaks omanikule antud. Mees aga tahtis osta maale maja, vana ja lagunenud ja seda oma käe järgi sättida. Viimse hetkeni ta arvas, et äkki ma muudan meelt. Sel hetkel, kui ta astus uksest sisse ja teatas et see on viimane pakkumine omaniku poolt, tajusin ma kui oluline see tema jaoks on. Et me oleme pere ja ei saa ju ainult minu soovidega arvestada. No ja siis ma andsin selle õnnetu jah sõna...
Tänasel päeval ma mõtlen, et see oli üks parimaid jah-e mu elus. Mul on kuningriik omas riigis. Eemal linnakärast, metsa (või on see võsa, kes seda teab) keskel :)

Mis puudutab muid otsuseid, nagu auto ostmine näiteks, siis alati pean mina oma arvamust avaldama. Mõnikord tekib tunne, et ise ei suuda midagi otsustada. Aga ju tal on vaja, et keegi tema arvamust kinnitaks. Tavaliselt räägin ma kaasa hinna, välimuse ja suuruse ning mugavuse asjus. Muu võib olemata ka olla :)
Viimane suurem diskusioon oli teemal maja värv. Mees teadis et see ei tohi olla mingi õli värv ja mina teadsin oma peas mis toon see peab olema. Ja siis ma suutsin värvikeskuses selle mehe suht hulluks ajada. Kuna ükski värv mis mulle näidati polnud see mis mul vaja oli. Lõpuks segati mingi kolme või nelja värviga just selline, nagu ma tahtsin. Ja mehel oli kopp ees täiega....
Kui vooder seina aga sai, siis käis ja imetles eemalt ja ligidalt ning kiitis et sai ikka õieti valitud...

Neid asju mis selle aja jooksul on olnud, on nii palju, et neid võiks jäädagi üles kirjutama...
Kokkuvõtteks võiks öelda, et meie peres on nii fifty-fifty. Eks me mõlemad vajame suunamist ja hea, kui sa selle saad kõrvalseisja käest. Just sellelt kõrvalseisjalt, kelle sa oled endale valinud.

Ja tsiteerides Hr. Valdur Põldu: naised ei ole kellegi mehed! :)