15 aastat hiljem

....või isegi rohkem, kes seda nüüd nii täpselt mäletab...
võtsin mina kätte ja käisin suusatamas. Liialdamata suusatasin ma viimati kooliajal. Ja siis ma suutsin ka mäest laskumisel suusa puruks sõita. Üldiselt ma vihkasin koolis kehalise tunde ja eriti talviseid suusamatku ning võistlusi. Kuna olin(loe:olen siiani) kehakaalult korpulentne, siis läbi häda oli mul see kehaline kolm või heal ajal isegi neli. Täpselt ei mäleta enam. Ja täiega ajas mind närvi, kuidas teised kihutasid mäest alla. Mina ei tulnud kunagi seistes mäest alla, vaid istusin suuskadele ja keppidel lasin taga lohiseda. Kartsin kohutavalt kukkumist ja püsti laskumine oli minu puhul vastuvõetamatu.
Aga kuna eelmisel nädalal sadas tohutu lumi maha ja Tartu maratoni rada lükati sisse, siis ma küll mõtlesin et why not? Oma hirmudele tuleb ju vastu seista. Suurem piiga(kes on suusatamises omal alal kahekordne Eesti Meister) pakkus et ma määrin su suusad ära, siis lippab paremini. Ma hakkasin täiega vastu, kuna minu eesmärk ei olnud rajal mingi kiiruse arendamine vaid mälu värskendamine:) Piiga võttis endale trennikaaslase ka kaasa ja ma siis tegin hullult pettunud nägu, et ma mõtlesin et sa sõidad ikka koos minuga, et noh toetad ema või nii...! Piiga vastas selle peale, et lõpeta ära, ma ei tunne ka sind, kui rajal peaksime kohtuma! :D Ja läksivadki kahekesi hoopis teise suunda.
Ma siis seisin rajal, pusisin suusad alla....ja minek! Esimese shoki sain kui panin täie hooga sellesse tohutusse tunnelisse, mis eelmisel aastal nendele suuskajatele ehitati. Seal oli täeilik jää!! Ja minusugune...viskles küll ühele poole ja teisele ja üritasin keppidega ka pidurdada(olin nigu lehm libedal jääl), aga püsti ma jäin. Esimese tõusu pidasin ilusti vastu, aga Veerpalu stiil ei tahtnud üldse õnnestuda, noh see klassika:üks jalg ette ja teine käsi taha ja siis vastupidi ja siis kordamööda. Mul läks samm kogu aeg sassi. Metsa vahele keerates loopisin ennast ikka pikali, mitu asja langes kokku: laskumine, rada keeras ja sai mingi hetk otsa(jälge polnud ees tähendab)
ja siis ma seal visklesin. Ega ma ju keerata ei oska, kui jälge ees ei ole. Jube piinlik oli ja vahtisin ringi, et kas tagntpoolt on keegi tulemas ka, aga õnneks ei olnud.
Metsa vahel oli juba täitsa mõnus ja samm hakkas ka välja tulema. Liuglemiseks ma seda ei julgeks nimetada, aga mingi suusatamine oli see kindlasti.:) Ise olin muidugi hirmus uhke, et ikka ära tegin ja viitsisin tulla. Üks suurem tõus oli ka ja selle aja peale olin ma juba täitsa läbi: korra isegi mõtlesin, et võtan suusad alt ära ja jalutan tagasi. Tammusin aeg luubis mäest üles, kui minust tuhisesid seljatagant mööda kaks noormeest ja mul oli täiega piinlik. Esiteks, sellepärast, et nad tuhisesid(tõus oli tõesti ränk :D), teiseks ma hingeldasin nagu kopsuhaige( ränk tõus noh :D) ja kolmandaks ime et nad ei öelnud mulle, aitame memmeke, aitame.
Kokkuvõtteks
Kindlasti hakkan ma uuel talvel rohkem suustamas käima, kuna mulle täitsa meeldis! Trenn missugune!