ameerika iseseisvuspäeval 1995

Hommik nagu hommik ikka...ainult hinges oli rohkem ärevust.

Isa tuli meile ziguliga järgi..mul oli seljas must püksseelik ja valge pluus ja mehel hele ülikond.
Tädi käest laenasin kingad ja mäletan et jalad läksid lõunaks nii paiste et suutsin vaevu kõndida. Ema lasi kuskil lillepoes gerberatest kimbu teha ja siis me marssisime neljakesi perekonnaseisu büroo poole.
Oli meie pulmapäev.
Meid pandi pruudi tuppa ja õpetati kuidas mees peab kätt toetama ja kummal käel peab pruut olema ja kus lilled. Aga meil oli nalja kui palju. Hästi lõbus oli igatahes...
Siis pandi ukse taha seisma ja uksed lükati lahti ja keegi tinistas nurgas süntekal pulmamarssi....hästi nõme...ennem võiks juba lindi pealt zz top tulla.
Mul hakkas jalg nii värisema ja kinga konts tegi klõpp-klõpp-klõpp vastu põrandat ja lilled tudisesid käes...mõtlesin et saaks juba läbi.
Tädil kes meid paari pani olid jutlemise ajal pisarad silmas...ema ka nuttis.
Raudselt selle pärast et neil oli mehest kahju...said nüüd mõrra endale...
Ühtegi pilti me ei teinud....mina ei tahtnud...läksin kaheksa päeva pärast sünnitama ja mida ma seal pildistan...näost täiega rase...ennem olgu olemata.
Veel meenub mulle, et ema tahtis mulle selga anda mingit õudsat sinist lilledega ja ülevalt passega raseda kleiti. Ütlesin mehele et kui mina pean selle õuduse selga panema siis mina ei tule kuskile....
Õhtul käisime restoranis söömas koos minu vanematega ja veel tuli mu maailma parem tädi meid õnnitlema. Mehe vanemad ei soovinudki õnne....ja ega puudust ka ei tundnud.
Kahju on vaid sellest, et mul ei saa kunagi olema uhket pulmapidu ja valget kleit. Kuigi...ega pidu koos elama ei pane.
Tagasi mõeldes teeb hinge soojaks...
Kindlatsi ei ole see aeg olnud roosa ja roosiline, tulvil armastust. Ma ei usugi ühtegi kooselusse, kus poleks riide, lahkarvamusi, teravaid ütlemisi, intriige, pisaraid.
Tähtis on see, et oleme ikka koos, kuigi oli ka aeg kus võtsime endale mõtlemisaega ja elasime eraldi. Käisime üksteisel nii öelda külas :) Nõmedalt võib kõlada, aga sel hetkel saad nagu aru, et mida sa siis tegelikult tahad. Võib-olla oligi vaja see lihtsalt läbi teha...kes teab.