muidugi läks mu pühaüritus sõna otseses mõttes ......
Sõbral kellega pidin minema jäi ootamatult koer haigeks ja kohe nii haigeks, et teda pidi süstima kolm korda päevas. Muidugi lükkasime me oma pühaürituse edasi.
Selle eest läksime reede õhtul küla peale ja manustasime jõhkra koguse viskit. Ja mul oli järgmisel päeval eksam.... Saabusin tugevas pohmellis, vee pudel käes. Aga kokkuvõttes läks hästi, sain nelja ja isegi klienti ei rappinud ära.
Pärast oli selline mõnus kerge olemine ja läksime mehega oma tohutut aiavilja rohima. Ma ei tea, kas ma olen maininud, aga me panime kevadel kõik porgandid ja peedid ja kapsad ja kartulid maha. Tundub et sügisel me ikka midagi saame, kui nüüd mingid ussid või muud pudulojused neid nahka ei pista.
Ja ma läksin õhtul juba kell kuus voodisse ja magasin 12 tundi järjest. Ma ei mäletagi kuna ma viimati nii kaua magasin. Aga ju oli vaja.
PS! Ma tellisin endale trenazööri. Ma ei jaksa enam lugeda/kuulata/vaadata, kuidas kõik on saledad ja mina üksi paks. Ja ma olen tahtnud kahel hommikul minna ratast sõitma ja see näeb välja nii:
Kell tiriseb 5.15. Tõmban ruloo magamistoas üles, kiikan välja, kinnitan endale et kohe kohe hakkab sadama,keeran kella 6.30 peale ja kerin magama tagasi.
Ma ei tea kuidas sellest laiskusest küll jagu saada. Ei tea (ohkab).
teisipäev, 28. juuli 2009
reede, 24. juuli 2009
ma tahan
minna mere äärde: kaasa telk, padi ja tekk, pudel veini ja üks sõber.
kui kõik läheb plaanipäraselt, siis homme peale eksamit on start, kuhu suundume pole täpselt teada, vaatame, mis meist saab.
kui kõik läheb plaanipäraselt, siis homme peale eksamit on start, kuhu suundume pole täpselt teada, vaatame, mis meist saab.
teisipäev, 21. juuli 2009
rihm maas
oli mul eelmisel nädalal täiega.
Võtsin vabaduse helistada bossile ja teatada, et mind kaks päeva pole, laske või lahti! Kuna minul sellist asja nagu puhkust pole, siis ma võin endale aeg-ajalt mõned puhusepäevad vast ikka lubada. Boss ütles, et kui vaja siis vaja. Muidugi oli mul vaja!
Tegelikult vaevas mind süütunne nagu rohkem. Tean, et peaksin kõige nooremat(ma e saa enam väike talle öelda, ta pole ju seda) harjutama iseseisvamaks, üksi olema ja majandama, süüa otsima ja endale tegevust leidma, aga.....no ma ei saa süda nii valutab, mis ta seal kodus teeb, kas ikka leiab panni üles ja ei kalla piima põrandale jne, jne.
Helistasin suures hädas ämmale, et mine ja vaata kas kõik on ikka korras. Meil pole kodus lauatelefoni ka ja mobiili ma ennem kooli ei kavatsenud talle osta, et saaks telefoni teelgi küsida kas kõik ikka ok? No ämm läks siis peale lõunat vaatama, lapsel kõik ilusti kontrolli alla. Ise närvan rohkem.
No ja siis seoses sellega hakkasin teistpidi südant vaevama, et laps läheb sügisel kooli, õpetaja küsib, mis sa suvel tegid? Minu laps siis vastab, et mina istusin kodus ja valvasin kodu, kogu suvi mul.
No ja siis ma võtsingi telefoni ja ütelsin et võtan paar vaba päeva.
Järgmisel päeval viisin lapse kinno Jääaega vaatama. Ise ei läinud vaid kolasin mööda kaupmehi ja varusin endale uusi lakke ning muid vidinaid mis mul seoses teise tööga vaja oli. Peale lõunat käisime veel mu sõbranna juures ja pärastlõuna veetsime rannas. Tähendab laps(ed) veetsid, mina läksin koju, tegin söögi ja õhtupoole salongi tööle. Järgmisel päeval käisime ja ostsime siis koolieelikule moobeltelefoni. Kavatsesin küll seda alles järgmisle kuul teha, aga mis vahet seal on. Vähemalt ei pea ma südant valutama, et kuidas ma tema kätte saan või tema mind. Kodus lugesin pika loengu temal, laps ja telefon :) Lapsel muidugi hea meel, ikkagi oma telefon ja hakkas aga numbreid sisse toksima. Ühekorra pidin ainult ette näitama. Pärast käisime veel kaltsukates, et oleks mõni normaalne riie igapäevaselt selga panna ja kaubamajas, et mõni parem hilp ka kodust välja minnes. Kaubamajast sain ka imeodava raha eest uued jalavarjud teisele. Koju saime jälle õhtupoolikul, ma siis jooksin salongi ja tema jäi oma uue telefoniga tutvuma.
Nädalavahetusel oli suurema piiga sünnipäev. Ligikaudu viisteist teismelist vallutas mu elamise. Õnneks ma olin koolis ja pääsesin vaaritamisest-küpsetamisest ära. Selle eest tassisin ema sinna ja jagasin käsud kätte. Kodune inimene võib küll lapse-lapse heaks midagi teha. Ja ega ta vastu ei olnudki. Koju sain just selleks ajaks, kui külalised hakkasid saabuma. Vaatasime, et kõik saaks orgunnitud ja läksime, kes randa, kes küla peale. Solberdasime pojaga päris pikalt rannas ja suundusime ka siis issile külapeale järgi. Vahepeal helistas piiga, et ma ette helistaksin, kui me koju hakkame tulema. No ega ma loll pole, muidugi ma ei helista.:) Selgus ka et, neli poissi olid rolleritega juurde tulnud ja kas meil kodus bensiini on natuke, et nad ei saa pärast äkki tagasi. No ma ei tea....kui ikka ehale tullakse, siis vaadatakse ennem paaki....:)
Muidu pidasid see kamp ennast viisakalt üleval ja piiga ütles, et poistel oli ka pudel gini, aga tema ei joonud. Noh kui olekski joonud, ega see siis maailma lõpp poleks olnud, ma olin tema vanuses juba viinagi ära proovinud:) Seda ma muidugi talle ei öelnud. Vastasin hoopis, et peaasi kui pahandust ei ole, kuna üks lastest oli klassijuhataja tütar ja ma ei tea kui range kord või korra puudumine teiste laste kodus on. Kindlasti ei tahaks ma mingit salaja joomist nurga taga, aga mingi ühe pudeli gini pärast ma ka draamat ei korralda. Sellise rahva hulga juures sai igaüks heal juhul kolm lonksu. Ja kogu kamp jäi ööseks, telkidega. Hommikul andsime poistele bensiini ja saatsime lehvitades teele. :)
Päeval veidike koristasin ja läksime jälle, kes trenni, kes randa. Ühesõnaga vedelesin niisama ja tundsin et ma tahan jälle tööle minna. Lihtsalt natuke oli vaja hingetõmbe aega.
Nüüd ma istun siin....paberite hunnik tahab ära lämmatada ja ei tea kuhu jookseks, nii palju tegemata asju :)
Võtsin vabaduse helistada bossile ja teatada, et mind kaks päeva pole, laske või lahti! Kuna minul sellist asja nagu puhkust pole, siis ma võin endale aeg-ajalt mõned puhusepäevad vast ikka lubada. Boss ütles, et kui vaja siis vaja. Muidugi oli mul vaja!
Tegelikult vaevas mind süütunne nagu rohkem. Tean, et peaksin kõige nooremat(ma e saa enam väike talle öelda, ta pole ju seda) harjutama iseseisvamaks, üksi olema ja majandama, süüa otsima ja endale tegevust leidma, aga.....no ma ei saa süda nii valutab, mis ta seal kodus teeb, kas ikka leiab panni üles ja ei kalla piima põrandale jne, jne.
Helistasin suures hädas ämmale, et mine ja vaata kas kõik on ikka korras. Meil pole kodus lauatelefoni ka ja mobiili ma ennem kooli ei kavatsenud talle osta, et saaks telefoni teelgi küsida kas kõik ikka ok? No ämm läks siis peale lõunat vaatama, lapsel kõik ilusti kontrolli alla. Ise närvan rohkem.
No ja siis seoses sellega hakkasin teistpidi südant vaevama, et laps läheb sügisel kooli, õpetaja küsib, mis sa suvel tegid? Minu laps siis vastab, et mina istusin kodus ja valvasin kodu, kogu suvi mul.
No ja siis ma võtsingi telefoni ja ütelsin et võtan paar vaba päeva.
Järgmisel päeval viisin lapse kinno Jääaega vaatama. Ise ei läinud vaid kolasin mööda kaupmehi ja varusin endale uusi lakke ning muid vidinaid mis mul seoses teise tööga vaja oli. Peale lõunat käisime veel mu sõbranna juures ja pärastlõuna veetsime rannas. Tähendab laps(ed) veetsid, mina läksin koju, tegin söögi ja õhtupoole salongi tööle. Järgmisel päeval käisime ja ostsime siis koolieelikule moobeltelefoni. Kavatsesin küll seda alles järgmisle kuul teha, aga mis vahet seal on. Vähemalt ei pea ma südant valutama, et kuidas ma tema kätte saan või tema mind. Kodus lugesin pika loengu temal, laps ja telefon :) Lapsel muidugi hea meel, ikkagi oma telefon ja hakkas aga numbreid sisse toksima. Ühekorra pidin ainult ette näitama. Pärast käisime veel kaltsukates, et oleks mõni normaalne riie igapäevaselt selga panna ja kaubamajas, et mõni parem hilp ka kodust välja minnes. Kaubamajast sain ka imeodava raha eest uued jalavarjud teisele. Koju saime jälle õhtupoolikul, ma siis jooksin salongi ja tema jäi oma uue telefoniga tutvuma.
Nädalavahetusel oli suurema piiga sünnipäev. Ligikaudu viisteist teismelist vallutas mu elamise. Õnneks ma olin koolis ja pääsesin vaaritamisest-küpsetamisest ära. Selle eest tassisin ema sinna ja jagasin käsud kätte. Kodune inimene võib küll lapse-lapse heaks midagi teha. Ja ega ta vastu ei olnudki. Koju sain just selleks ajaks, kui külalised hakkasid saabuma. Vaatasime, et kõik saaks orgunnitud ja läksime, kes randa, kes küla peale. Solberdasime pojaga päris pikalt rannas ja suundusime ka siis issile külapeale järgi. Vahepeal helistas piiga, et ma ette helistaksin, kui me koju hakkame tulema. No ega ma loll pole, muidugi ma ei helista.:) Selgus ka et, neli poissi olid rolleritega juurde tulnud ja kas meil kodus bensiini on natuke, et nad ei saa pärast äkki tagasi. No ma ei tea....kui ikka ehale tullakse, siis vaadatakse ennem paaki....:)
Muidu pidasid see kamp ennast viisakalt üleval ja piiga ütles, et poistel oli ka pudel gini, aga tema ei joonud. Noh kui olekski joonud, ega see siis maailma lõpp poleks olnud, ma olin tema vanuses juba viinagi ära proovinud:) Seda ma muidugi talle ei öelnud. Vastasin hoopis, et peaasi kui pahandust ei ole, kuna üks lastest oli klassijuhataja tütar ja ma ei tea kui range kord või korra puudumine teiste laste kodus on. Kindlasti ei tahaks ma mingit salaja joomist nurga taga, aga mingi ühe pudeli gini pärast ma ka draamat ei korralda. Sellise rahva hulga juures sai igaüks heal juhul kolm lonksu. Ja kogu kamp jäi ööseks, telkidega. Hommikul andsime poistele bensiini ja saatsime lehvitades teele. :)
Päeval veidike koristasin ja läksime jälle, kes trenni, kes randa. Ühesõnaga vedelesin niisama ja tundsin et ma tahan jälle tööle minna. Lihtsalt natuke oli vaja hingetõmbe aega.
Nüüd ma istun siin....paberite hunnik tahab ära lämmatada ja ei tea kuhu jookseks, nii palju tegemata asju :)
kolmapäev, 15. juuli 2009
ahha hommik
Sõidan mina täna tööle.
Ees liikus mingi auto , millel oli taga käru, käru peal krossika tsikkel ja tsikli peal.... ihualasti mees! :)
appi, ma pidin kraavi sõitma :)
kusjuures see mees veel seisis püsti, hoides lenksust kinni.
Kahjuks minu mööda sõidul, tegid nemad pööret paremale, nii et ei õnnestunud, mul võõra mehe uhkust isegi mitte kiigata.
Aga sellegipoolest nägin ma paljast võõra mehe tagumikku :)
Ees liikus mingi auto , millel oli taga käru, käru peal krossika tsikkel ja tsikli peal.... ihualasti mees! :)
appi, ma pidin kraavi sõitma :)
kusjuures see mees veel seisis püsti, hoides lenksust kinni.
Kahjuks minu mööda sõidul, tegid nemad pööret paremale, nii et ei õnnestunud, mul võõra mehe uhkust isegi mitte kiigata.
Aga sellegipoolest nägin ma paljast võõra mehe tagumikku :)
esmaspäev, 6. juuli 2009
seda nimetatakse hullumajaks
kui inimesel pole enam aega. Kohe üldse pole, nii et ma enam ei imesta kui mu viimased sõbrad minust lahti ütlevad.
Arvasin et saan nädalavahetusel natukenegi hingata, aga ei.
Kuna mul hakkas koolis uus kursus, siis laupäeva hommiku veetsin ma seal, teooriat kuulates. Kool on siis seoses uue "projektiga" See läbi saades, jooksin tööle ja naasesin alles seitsmeks. Kuna meil oli pulma-aastapäev, siis mõningad sugulased nõudsid viina ja sauna. Viimase panin kütte, aga esimest ei andnud teadlikult. Pole mul vaja, et järgmine hommik mul keegi mööda õue ringi breigib. Ise kerisin end teleka ette, tõmbasin teki kurguni ja valutasin oma pead. Mu pea valutab muideks viimasel ajal päris tihti. Nimetan seda ülepingeks.
Järgmise päeva hommikul vedasin end kooli, kust naasesin peale lõunat, et õhtuni roomata mööda maasikapõldu. Koju saime jälle alles kaheksa ajal. tegin söögi ja vaatasin pool tundi etv2 pealt tantsupeo lõppu. Kuskil kümne ajal hakkasime mehega maasikaid puhastama, panin suhkru alla, et täna neid siis rõõmsalt keeta. Kaheteist ajal sõitsime laulupeolistele järgi ja voodi vajusin jälle ühe ajal, et kell kuus ärgata ja olla roosa ning rõõmus.
See ei ole normaalne ma ütlen
Arvasin et saan nädalavahetusel natukenegi hingata, aga ei.
Kuna mul hakkas koolis uus kursus, siis laupäeva hommiku veetsin ma seal, teooriat kuulates. Kool on siis seoses uue "projektiga" See läbi saades, jooksin tööle ja naasesin alles seitsmeks. Kuna meil oli pulma-aastapäev, siis mõningad sugulased nõudsid viina ja sauna. Viimase panin kütte, aga esimest ei andnud teadlikult. Pole mul vaja, et järgmine hommik mul keegi mööda õue ringi breigib. Ise kerisin end teleka ette, tõmbasin teki kurguni ja valutasin oma pead. Mu pea valutab muideks viimasel ajal päris tihti. Nimetan seda ülepingeks.
Järgmise päeva hommikul vedasin end kooli, kust naasesin peale lõunat, et õhtuni roomata mööda maasikapõldu. Koju saime jälle alles kaheksa ajal. tegin söögi ja vaatasin pool tundi etv2 pealt tantsupeo lõppu. Kuskil kümne ajal hakkasime mehega maasikaid puhastama, panin suhkru alla, et täna neid siis rõõmsalt keeta. Kaheteist ajal sõitsime laulupeolistele järgi ja voodi vajusin jälle ühe ajal, et kell kuus ärgata ja olla roosa ning rõõmus.
See ei ole normaalne ma ütlen
reede, 3. juuli 2009
Larri
Mu vana ja väeti koer on kadunud. Mees arvas , et eks ta metsa surema läks ja ise ma arvan seda sama....Ta oli 15 a. vana....
Ta oli väga tark koer. Hullupööra meeldis talle, kui kivi visati ja ta sai seda siis otsima minna. Veel vanast peastki tahtis ta neid kive tassida.
Kui mul suurem piiga sündis, ja vankriga väljas oli, siis võisin rahuliku südamega jätta tema lapse valvesse. Kui laps vankris häält tegi, siis jooksis tema teatama, et laps on üleval. Poodi minnes võisin kindel olla, et tagasi tulles on nii koer kui vanker alles ja võõrastel ta ei lasknud isegi sisse mitte kiigata. Kohe hakkas urisema. Oma pere lapsi ta väga hoidis. Ta oskas käppa anda ja käsklusele istuda ja kui ütlesid, et mine küüni, mis sa siin ukse ees magad siis läks ka. Rihma otsas kõndides ta kunagi ei läinud sinust ette, vaid katsus sinuga ühel joonel kõndida, ise silmanurgast piiludes, ega sa maha ei jää.
Ta kartis väga äikest. Ma ei teagi, kas müristamist või välku, aga siis ta hakkas värisema. Kodus olles lasime ta äiksega alati tuppa.
Mingi pool aastat tagasi ma märkasin, et tal tagumised jalad ei kuula sõna nii nagu vaja. Püsti saamine on oli üpris vaevarikas. Kui aga püsti sai siis, lippas jõuliselt edasi. Ise veel ütlesin mehele, et kahtlane kas ta sügist näebki.
Üleeile tuli mees tuppa ja küsis et kas sa vanameest oled näinud? Ja siis ma hakkasin mõtlema. et kui koju tulin ei olnud jah teda uks ees. Mees käis otsis kohad kus ta olla võiks läbi, aga ei kedagi.... muidugi hakkasin ma ulguma ja jäin alles mingi kolme ajal öösel magama, mõeldes, kuidas ta seal metsas on ....külm ja märg ja.....
Ma ei tea, kas see on mingi õige vanarahva tarkus, aga räägitakse, et koer läheb kodust ära kui surema hakkab.
Miks? Me oleksime su ise ilusti maha matnud ja kivi ka kaasa andnud. Nüüd me ei teagi, kus sa oled.....
Ta oli väga tark koer. Hullupööra meeldis talle, kui kivi visati ja ta sai seda siis otsima minna. Veel vanast peastki tahtis ta neid kive tassida.
Kui mul suurem piiga sündis, ja vankriga väljas oli, siis võisin rahuliku südamega jätta tema lapse valvesse. Kui laps vankris häält tegi, siis jooksis tema teatama, et laps on üleval. Poodi minnes võisin kindel olla, et tagasi tulles on nii koer kui vanker alles ja võõrastel ta ei lasknud isegi sisse mitte kiigata. Kohe hakkas urisema. Oma pere lapsi ta väga hoidis. Ta oskas käppa anda ja käsklusele istuda ja kui ütlesid, et mine küüni, mis sa siin ukse ees magad siis läks ka. Rihma otsas kõndides ta kunagi ei läinud sinust ette, vaid katsus sinuga ühel joonel kõndida, ise silmanurgast piiludes, ega sa maha ei jää.
Ta kartis väga äikest. Ma ei teagi, kas müristamist või välku, aga siis ta hakkas värisema. Kodus olles lasime ta äiksega alati tuppa.
Mingi pool aastat tagasi ma märkasin, et tal tagumised jalad ei kuula sõna nii nagu vaja. Püsti saamine on oli üpris vaevarikas. Kui aga püsti sai siis, lippas jõuliselt edasi. Ise veel ütlesin mehele, et kahtlane kas ta sügist näebki.
Üleeile tuli mees tuppa ja küsis et kas sa vanameest oled näinud? Ja siis ma hakkasin mõtlema. et kui koju tulin ei olnud jah teda uks ees. Mees käis otsis kohad kus ta olla võiks läbi, aga ei kedagi.... muidugi hakkasin ma ulguma ja jäin alles mingi kolme ajal öösel magama, mõeldes, kuidas ta seal metsas on ....külm ja märg ja.....
Ma ei tea, kas see on mingi õige vanarahva tarkus, aga räägitakse, et koer läheb kodust ära kui surema hakkab.
Miks? Me oleksime su ise ilusti maha matnud ja kivi ka kaasa andnud. Nüüd me ei teagi, kus sa oled.....
esmaspäev, 8. juuni 2009
käepigistus
Mul oli eelmisel nädalal üks koolitus. Ma ei viitsi pikalt heietada mis teemal, aga lühidalt siis üks kaubamärk ostis teise kaubamärgi ära. Ja kuna me hakkame neid uusi tooteid müüma, siis tehti väike koolitus uutele toodetele. Ma olen ennemgi sellesama koolitaja koolitustel käinud, nii et olin nagu kala vees ja tundsin end uues Suure Linna konverentsikeskuses väga koduselt. Koolituse alguses lisatud märkusele, koolitaja poolt, et ma näen väga särav välja, lisas muidugi tohutult enesekindlust. Kohvipausi ajal vahetasime paar sõna teemal kuidas muidu tööalaselt läheb.
Koolituse lõppedes jäime veel parklas jutustama ja lõpetuseks surusime kätt. Aga see käepigistus.....see ei olnud lihtsalt ärimeeste käepigistus....see oli selline soe ja viivuks lihtsalt käest kinni hoidev ja lõpuks ta libistas mu käe oma käest lahti.....Muidugi ma tean, et käepigistuse/tervituse puhul vaadatakse alati vastaspoolele silma ja seda ma ka tegin.....Aga see kõik..... pilk ja käepigistus vaevab mind ja paneb kõhus liblikad keerlema.
Deem ma ei või lihtsalt. Ikka ja jälle mõtlen ma sellele, kuigi võiks nagu juba üle saada.
Koolituse lõppedes jäime veel parklas jutustama ja lõpetuseks surusime kätt. Aga see käepigistus.....see ei olnud lihtsalt ärimeeste käepigistus....see oli selline soe ja viivuks lihtsalt käest kinni hoidev ja lõpuks ta libistas mu käe oma käest lahti.....Muidugi ma tean, et käepigistuse/tervituse puhul vaadatakse alati vastaspoolele silma ja seda ma ka tegin.....Aga see kõik..... pilk ja käepigistus vaevab mind ja paneb kõhus liblikad keerlema.
Deem ma ei või lihtsalt. Ikka ja jälle mõtlen ma sellele, kuigi võiks nagu juba üle saada.
Tellimine:
Postitused (Atom)