lapsesuu

Eile käisid mees ja poiss jõulukuuske otsimas. Kodu lähedal metsast leidsid kahtlased jäljed ja vastutuleva võõra mehe (kes osutus tegelikult naabrimeheks, aga poiss ei teadnud :)) Kuna võõras oli veel kaugel, siis mees keeras liuhka teelt kõrvale ja poiss silkas kodu poole. Astub tuppa ja ise ähmi täis hakkab seletama:
Tead, mis juhtus! Mingi võõras mees läks sealt kuusk käes! Ma ei lähe enam õue, ma ei julge minna!
Mina küsisin siis, et jätsid issi üksi maha, aga äkki temaga nüüd juhtub midagi?
Poiss mõtles natuke ja siis rehmab käega: Ah, mis temaga ikka juhtuda saab, suur mees ja tal oli saag käes....(et nigu rappija jack vä? oli minu nägu sinna juurde....)

säravail silmil

...ja väga rahuloleva näoga, ma ütleks suisa õnneliku näoga esines minu väiksem piiga eilsel kooli jõulupeo kontserd il. Ma poleks iial uskunud, et ma näen oma last kunagi niiviisi esinemas. Tema näos peegeldus rahulolu, sära ja rõõm kõik ühes koos.

Nõrganärviline nagu ma olen hakkasin ma pisaratega võitlema.... nagu igal aastal. Siis ma istusin seal hambad ristis ja püüdsin mitte kuulata millest nad laulavad.

Emotsioonid laes....nagu alati.

kingitud hobuse suhu ei vaadata

Tuli minu väiksem piiga oma klassi jõulupeolt ja esimene asi, mis autosse istudes teatas, oli viriseval häälel: ma sain niiiii nõmeda kingi. Eks igas koolis ole need loosipakid ja lapsevanemad saavad aru millest ma kirjutan. Ma siis küsisin, et mis asi see niiiiii nõme oli? Vastas et ah mingi nõme küünal ja Barbie kaelakee. Kodus lähemalt vaadates, leidsin igati asjaliku kingi olevat. Ilus punane pisikeste roosidega küünal ja väga in olev bling-bling kaelakee. Küsisin, et mis kinki sa oleks siis tahtnud? No ma ei tea, teised said kaisuloomi näiteks. Pika arutelu käigus selgus, et asi ei olnudki nii kingis vaid kinkijas. Temale tegi üks poiss, kes ei kuulu just klassi lemmikute (loe: liidrite) hulka. Ma siis hakkasin vaikselt selgitus tööd tegema: Aga kas sa kunagi oled mõelnud, et äkki teine ostis oma viimase raha eest sulle kingi. Ja tal ei olnud võib-olla kokkulepitud summatki võtta vaid pidi vähema raha eest midagi vaatama. Ja kuidas ta käis ja valutas südant, et sina kui klassivanem, kindasti on sul hästi kõrged nõudmised. Ja oma pisikeses peas ja südames, leidis ta et selle raha eest mis tal oli, sai ta igati sinu nõudmistele vajaliku kingi. Kas sa oled kunagi nii mõelnud? Piiga raputas pead.
***
Ma olen teoorias väga tugev.
***
Näiteks oli hiljuti mul endal sama asi, kui sain kingi ja see kink seisab siiamani kingikotis ja kapis.
Pigem on asi kinkijas..... ja vahest ka kingis. Kuna kingi pealt on isegi kohaliku toidupoe silt ja summa maha võtmata. Ja seda nähes tõstis minus pead trots.

(tegelikult ma kirjutasin siia pika arutelu, aga kustutasin ära)

Ja ma tean ka milles asi.

Selle inimese puhul näiteks, kui talle kingid midagi, siis esimese asjana ta alati kisub koti lahti ja tahab teada mis sa talle kinkisid. Ma pole kinkide pealt tema puhul kunagi kokku hoidnud. Viimane kordi tegin ikka mitusada krooni maksva asja. Ja siis ta tuleb aastas ükskord ja ulatab sulle koti, kohaliku toidupoe sildi ja hinnaga.

Ah, ma oskan ikka nii tänamatu olla!

Tegelikult olen ise süüdi, vahest tahan tema sõprust või lugupidamist kalli kingiga osta? Mis tegelikult pole väärt midagi!
Jah, olen trotsi täis!

jõulumuusika

Käisin mina eile lapse muusikakooli kontserdil uues kohalikus restoranis. Kuigi sõna restoran on minu jaoks midagi hästi peenet ja kujutab endast maaniulatuvaid valgeid linu ning kikilipsuga kelnereid, ootas mind seal ülla-ülla. Väga mõnusa interjööri ja stiiliga koht on jälle tehtud.
Võtsin õe ka kaasa. Panime ilusad riided selga, kontsad alla ja läksime liipsat laapsat mööda libedaid teid, ise kirudes, et pagana kojamees ei ole jälle tööle jõudnud.
Maja poolt pakuti sooja jooki ja tellisime ka mõlemad ühe maja koogi. See koosnes pärmitaignast, vaniljkreemist, sinihallitusjuustust, moosist ja laimijäätisest. Kuna olin autoga, siis veints jäi seekord ära, aga lubasime õega, et lähme sinna teinekordki tagasi. Eriti meeldisid mulle teenindajad: pisikesed mustade vestidega, mille all olid valged särgid. Allpool ruudulised seelikud ja põlled ees. Ei midagi peenet, nii sooja mõnusa tunde jätsid.
Kontsert ise oli igati nauditav hoolimata sellest, et mõnel läks mitu korda sassi. Ja endalegi üllatuseks sain kuulda/teada kui ilusti minu laps laulab. Kuigi ega teda ju päris lambist siis sinna üleliidulisse koori ei valitud. Seda et ta klaverit oskab, kuulen ma kodus igapäev ja mõnikord mõtlen, et oli mul nüüd seda vaja?! :) Aga eile tõdesin, et ajab ikka õiget asja.
***
Koolis korraldatakse igal aastal jõululaata, kus lapsed saavad oma vamistatud asju müüa. Meie lapsed tavaliselt müüvad midagi küpsetatult. Eile suurem piiga tegi siis hunniku vahvleid shokolaadi ja kookoshelvestega ja keerutasin talle ka korvi täie pitsarulle. Nüüd helistas ütles et viis minutit ja tal olid asjad müüdud, sihukeseks rabelemiseks oli pitsarullide peale läinud :) Nooo...vaadake kes tegi!

***
Ja reedel ostsin ma endale antiigiärist vana talulaua. Kahe sahtliga ja puha. Lõpuks pärast pikka otsimist, leidsin ma selliste mõõtudega nagu mul vaja oli. Ja no sahtlid on puhas boonus sinna peale! Koju sõitsin, siis unistasin millise lina ma sinna peale heegeldan ja millised nupud seal sahtlitel hakkavad olema. Natuke tahab laud ise küll kõbistamist saada, puhastamist ja särki värki, aga see on asja võlu ainult. Järgmine peavalu on sinna vajalikud toolid leida.....

lapsepõlve jõuluheietust

Jõuluaeg meie kodus hakkas juba varakult korteri suurpuhastusega. Kõik nurgatagused ja kapi alused pidid olema jõululaupäeva hommikuks puhtaks tehtud. Isegi kapid ja sahtlid pidi ära koristama ja siis ema käis ja kontrollis kas kõik on ikka nii nagu vaja.
Söögi vaaritamine hakkas ka mitu päeva varem ja esimene asi mis valmis keedeti oli kõrvits marinaadis. Siis järgnesid sült ja pasteet ja kamararulaad. Jõululaupäeva hommikul alustas ema oma traditsioonilise firmaroaga, mis olid täidetud seliharullid. Lapsed pidid siis salateid lõikuma ja kartuleid koorima ja vajadusel saime jalus töllata :) Alati oli mitut sorti salateid laual, juustu ja singirullid, täidetud munad, Vana-Tallinn ja Valge viin. Hommikul läks isa igal aastal oma isale külla ja alati ma kartsin kas tal on ikka meeles õigeks ajaks koju tulla :) Käiguks oli ka põhjust, sest vanaisa metsast tõi isa igal aastal kuuse. Kuuse ülespanek oli alati üks komejant, sest keegi ei mäletanud kuhu eelmisel aastal kuuse jalg pandi ja tavaliselt saagis isa ühel taburetil jalad alt ja meisterdas sellest uue kuuse jala. (imelik et need taburetid ka kunagi otsa ei saanud, ju osteti neid kogu aeg juurde). Kindlasti ei põlenud pooled elektriküünlad ja siis isa parandas neid lapse meelest üüratu aja. Kuusk lasti lastel ehtida , aga küünlad pani isa alati ise külge.


Õhtu saabudes hakkas ema lapsi järjekorras vanni saatma, sest kunagi ei võinud lauda istuda pesemata ja kodu riietes. Lõpuks lubas ema hakata lauda katma ja jälgis, et me mingit haltuurat ei tee ja ikka kõik kahvlid, noad, taldrikud ja tassid, klaasid käterätiga läikima nühiksime. Sel hetkel ei saanud ma sellest aru, et miks me neid veel üle peame pühkima, kui nad niigi karbist võetakse ja neid nii harva kasutatakse:) Aga kõik pidi olema läikiv ja puhas. Laud kaeti alati elutuppa, kuigi argipäeval sõime me köögis.
Lõpuks keeras ka ema rullid peast ja isa leidis endale sobiva särgi , mida ema sai seitse korda triikida :) ja meil lubati lauda istuda. Isa süütas kuusel küünlad, iga pereliikme jaoks ühe. Peale esimest söömisringi kuulis isa (igal aastal) trepil või keldris kahtlast kobistamist ja läks vaatama. Tagasi tulles oli tal kingikott ja juurde käis jutt, et jõulumehel väga kiire andis koti mulle. Pakid lunastasime luuletuse või laulu eest. Niisama ei saanud midagi.
Meie väga kaua lauas ei jaksanud istuda, aga ema ja isa olid alati poole ööni. Järgmise päeva hommikul kaeti laud uuesti hommikusöögi jaoks. Tavaliselt jäi elutuppa laud mitmeks päevaks, sest õhtuks tulid alati emal isal mõned sõbrad külla ja need maurasid ja trallasid järgmise päeva hommikuni.

Mina olen nii vana inimene, et olen osa saanud nii nääridest kui jõuludest, aga kombed ja traditsioonid olid kodus ikka samad.

Oma perele olen ma need traditsioonid kõik kaasa võtnud. Kui neid võib traditsiooniks nimetada.
Koristamine hakkab juba varakult. Iga sopp ja nurgatagune tuleb korda teha. Kõik vaibad ja katted tuleb ära pesta ja kapid pole ammu nii korras olnud :)
Jõululaupäeva hommikul läheb saun kütte ja terve pere käib saunas. Issi toob lastega kaks kuuske, ühe tuppa ja ühe õue. Lapsed ehivad kuuse ja issi paneb küünlad. Mina keedan ja küpsetan. Mitte küll nii suurejooneliselt, kui ema, aga kindlasti pearoog ja siis midagi kerget näksimist ja magusat. Eelmisel aastal tegin esimest korda ema täidetud seliharulle. Sel aastal polegi veel jõudnud mõelda, mida valmistada. Kindlasti tahan trühvleid teha. Aga eks aga on kah veel.
Mitte keegi ei istu lauda dressipükstes ja pusades, vaid kõik sasipead on kammitud ja sätitud. Lauale lähevad need taldrikud, noad, kahvlid mida kasutatakse ainult erilisteks puhkudeks. Lapsed aitavad lauda katta ja issi süütab kuusel küünlad. Iga pereliikme jaoks ühe. Isegi koerte ja kassi jaoks pannakse. Laua me küll katame kööki, ja elutuppa teise, kuhu lähevad näksimise kraam ja magus, mida saab vajadusel teleka ees nosida. Kui on mõni hea film siis me kõik vaatame seda koos.
Jõuluvana meile tavaliselt ei jõua, kuna tal on jube kiire, aga koerte haukumist ja kahtlast kobistamist kuuleb meil issi, kes alati julgeb ka uurima minna milles asi. Tagasi tulles on üllatus suur ning tavaliselt on issi saanud ka paar sõna jõuluvanaga vahetada. Need tarkuse terad ütleb ta edasi paki üleandmsiel. Kas see puudutab siis midagi õppimise või muu koha pealt. Paki lunastamiseks peab igaüks salmi lugema või laulma või midagi muud vahvat tegema :)

Meie pere jaoks on jõuluaeg rohkem koosolemise aeg. Keegi ei "jookse" kuskile, kõigil on aega, vaadata tagasi möödunud aastale, teha kokkuvõtteid, seada eesmärke uueks aastaks....minu jaoks on selline natuke kurb, piprkoogilõhnaline, sära täis ja tundub et sel aastal äkki isegi lumine....

soovid, soovid

Mitte et mul mingeid erilisi soove oleks aga.....

*Lasanje vorm-soovitavalt klaasist
*klaasid, kuhu mahub nii jääd, alkot kui coca-colat (vanad on kõik arusaamatutel põhjustel katki läinud)
*üks väiksem koogivorm (väiksem sellest mis mul praegu on)
*lõnga erinevaid
*heegelniite erinevaid
*mõni luuleraamat (selleks puhuks, kui masendus ligi hiilib)
*hingesoojust
*rohkem armastust
*lahkust
*kannatlikust

Vot nende asjade üle oleks mul tõsiselt hea meel

PS! kõige tähtsam läks meelest ära :D

*pudel veini (soovitavalt magus)

soojust südamesse

Minul käis siin üks pime mees. Ja teate, kui tänulik võib üks inimene olla, et keegi teda kuulas ja temale andis ideid ja mõtteid.

Kunagi võib-olla tegi ta mingis firmas väga tähtsat tööd. Aga mingi katastroof on röövinud tal nägemise, ühe käe ja kärpinud ta kuulmist.
Nüüd on ta leidnud enda elatamiseks uue viisi. Ta restaureerib vanu esemeid.

Kui ta uksest sisse astus, tajusin ma kohe, et see pole lihtsalt niisama klient. Kuigi me jaemüügiga ei tegele, pole ma kunagi kedagi ukse pealt tagasi saatnud a la stiilis me pole kauplus.

Ta muudkui küsis ja mina muudkui tassisin asju ja andsin pihku :) Lõpuks oli tal nii palju infot, et ise ka ütles: ma pean seda nüüd natuke seedima.
Lõpuks ta tänas vähemalt kümme korda ja oli näha et inimesel oli hea meel, et ta sai oma küsimustele vastused ja vajaliku kauba.
Ja mina tahtsin teda kallistada..... Kuidagi nii hale hakkas....ja puudutas südant.