mul on kõik hästi

....ainult et see kirjutamise soolikas on ilgelt umbes.
Tähendab kirjutada oleks paljust, aga kirjutad pika jutu ära ja siis kustutad kõik ära, kuna tundub et see pole nagu üldse oluline info mida kajastada....
Muidu suve mul pole olnud. Ja sellepärast, et see suvi kodust ära käija ei saanud. Ah et miks? Sellepärast et meil on beebi! Ja kuna ta on veel liiga väike (hetkel kolme kuune), siis üksi koju jätta teda ei saa ja autosõitu ta ei kannata, hakkab oksele.
Et te nüüd ei arvaks, et ma olen vastutustundetult sexsinud, siis ei seda ma ei ole, me võtsime endale uue koera :)
Tutvusringkonnas ringleb ikka teema beebide ümber, kes juba istub ja kes tegi esimesed sammud. Meie räägime, et meie beebi teab kus on tema koht ja oskab juba käppa anda ning palli tuua :)
Tänasest algas juba ühel meie pere lapsel kool. Suurem piiga läks edasi õppima siis spordikooli. Poole suve pealt on juba otsapidi ühikas elanud, terve suvi on trennid ja laagrid olnud. Ega teisedki pole lebotanud, kui küsid et kas keegi nagu mõnipäev kodus ka on ja midagi teeks, siis saad mõrvarliku pilgu osaliseks. Kuidas ma saan küll nii juhm olla ja arvata et kodus marja korjamine on tähtsam ,kui päevas kaks korda trennis käija. Ühesõnaga meil on kõik mingid spordihullud. Mees kah veel takkaotsa. See ju ostis eelmine aasta endale maanteratta ja siis osaleb kõigil maanteratta võistlustel. Viimane võistlus oligi eelmisel nädalavahetusel, kuhu ta läks suisa palavikus. Ma küll üritasin piuksuda, et palavikuga ei tohiks...siis tabas mind pilk-naineolevait-ja mis mul üle jäi aitasin veel kotti pakkida. Tema võistlustel olen ikka üritanud kaasas käija, head pikad autosõidu, saab hulga teemasid ära arutatud ja plaanid peetud :)
Hommikused käimised on kah lörri jäänud. Läksime siin sõbrannaga suve algul tülli, siis kui ära leppisime, siis arvas tema, et ega suvel ei viitsigi väga tõusta nii vara ja vaatame niisama ja noh, nii ta on läinud. Mul on ilgelt kahju tegelt, sest mulle mõjus see nii vaimselt kui füüsiliselt väga turgutavalt teha kolm korda nädalas hommikuti see tunnine tiir. Eks tuleb üksi hakata käima, kui siin kool hakkab ja sügisene rütm paika saab.
Natukene ma suvel sain ikka ratta selga ja nüüd olen mõnel hommikul ka trenazööri otsa koperdanud.
Kõige suurem samm siis sellel sügisel on see,et ma läksin Maaülikooli maamajandusliku majandusarvestust ja finantsjuhtimist õppima. Mis minust kevadel saab, kes seda teab, vb lõpetan hullumajas. Tahtmine on igatahes suur. Kuidas ma suudan jagada oma töö, salongi kliendid, kodu ja õppimise, seda ma veel pole välja mõelnud. Aga usun et kõik loksub ühel hetkel paika, tuleb lihtsalt olla positiivne ja mõelda et kõik laabub! Küll ta siis laabub kah!