kui inimesel pole enam aega. Kohe üldse pole, nii et ma enam ei imesta kui mu viimased sõbrad minust lahti ütlevad.
Arvasin et saan nädalavahetusel natukenegi hingata, aga ei.
Kuna mul hakkas koolis uus kursus, siis laupäeva hommiku veetsin ma seal, teooriat kuulates. Kool on siis seoses uue "projektiga" See läbi saades, jooksin tööle ja naasesin alles seitsmeks. Kuna meil oli pulma-aastapäev, siis mõningad sugulased nõudsid viina ja sauna. Viimase panin kütte, aga esimest ei andnud teadlikult. Pole mul vaja, et järgmine hommik mul keegi mööda õue ringi breigib. Ise kerisin end teleka ette, tõmbasin teki kurguni ja valutasin oma pead. Mu pea valutab muideks viimasel ajal päris tihti. Nimetan seda ülepingeks.
Järgmise päeva hommikul vedasin end kooli, kust naasesin peale lõunat, et õhtuni roomata mööda maasikapõldu. Koju saime jälle alles kaheksa ajal. tegin söögi ja vaatasin pool tundi etv2 pealt tantsupeo lõppu. Kuskil kümne ajal hakkasime mehega maasikaid puhastama, panin suhkru alla, et täna neid siis rõõmsalt keeta. Kaheteist ajal sõitsime laulupeolistele järgi ja voodi vajusin jälle ühe ajal, et kell kuus ärgata ja olla roosa ning rõõmus.
See ei ole normaalne ma ütlen
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
aiaiai...samas minu olukord on erinev kui mõttes sama...ma töötan kodus ja see ei meeldi tepsi mitte mulle. Kui enne sai töötatud päevasel ajal, siis nüüd kiirel aal panen ka õhtud ja ööd otsa ja see on hullumaja...a seda kõike kahe lapse kõrvalt, kes lasteaiast puhkusel ja närve söövad :P
Postita kommentaar