Ühel päeval õhtusöögi lauas eelmisel nädalal taheti mulle atakk korraldada. Nimelt teatas suurem piiga, et tema tahab endale keelerõngast. Ma pidin toidu kurku tõmbama.
Hakkasin paaniliselt kätega vehkima ja ei lasknud teisel isegi mitte teemat lõpetada.
Ahmisin paar korda õhku ja teatasin: ükskõik mida, aga mitte keelerõngast. Minu laps, kes õpib ainult väga headele tulemustele ja kuulub õpilasomavalitsusse kohe kindlasti ei hakka keelerõngast kandma. Muidugi läks kohe inin ja kiun lahti.
Ma ütlesin küll, et palun väga kõik muud rõngad on lubatud, nina, kulmu ja naba, aga keelerõngas läheb ainult üle minu laiba. Paljas mõte selle tegemisest on juba õudne. Ja kui ma peaks seda nägema, siis ma saan näkku kohe kolmkümmend kortsu juurde.
No ja et mitte olla mingi kuivikust ema, lubasin ma sünnipäevakingiks lapsele nabarõnga. Näis sinna on veel mitu head kuud aega. Vahest see rõngavärk oli lihtsalt mingi hetkeemotsioon.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Minu suurem laps pole õnneks veel selliseid soove avaldanud, isegi aukudest kõrvadesse ei unista. Aga räägib samas tätoveeringu saamisest. Siiani ainult räägib :)
Oleneb muidugi millist tatood ja kuhu tahetakse. Kõik on läbirääkimiste küsimus.
Mul täditütar ka lasi kunagi käsivarrele delfiini teha.Aga pulmas pidi seda käsivart looriga kogu aeg varjama:)
Aga poistel ja meestel kui on, siis on küll lahe. oleneb muidugi mis või kus on. Kunagi olid ju taood ainult vangidel.
Aga mingid hiina hieroglüüfid on igati teretulnud värk.
Postita kommentaar