Ma nüüd olen dilemma ees. Nimelt otsib minuga kontakti isik, kes on mulle korra kaks kirvest selga löönud.
Ja tegelikult ma teadsin seda ammu, lihtsalt ma polnud kindel kuna see juhtub. Kontakti otsimine nimelt siis. Ja sel hetkel, kui ma ennast kirvehoopidest saadud vigastustest turgutasin, tõotasin ma endale, et lubatagu mulle või miljon krooni, ma ei hakka elus temaga enam lävima.
Aga teadupärast peaks inimestele andestama nende head ja vead.
Aga kui ma mõtlen tagasi, siis hinges hakkab nii kraapima...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Maitea. Mina oma kirvekangelastega küll enam ei suhtle. Või noh, ma ei aja neid just kaigast keerutades mööda külavahet taga - aga ei taha suhelda ja kõik. Isegi kui kontakti otsivad. Ei julgusta ja summutan kõik katsed mulle külje alla pugeda ja nummu-nämmu olla üritada.
Kui ikka kaks korda on kirvega äsatud, siis mina küll enam heauskse lollikesena kolmandale oma põske ette keerama ei hakkaks.
kaalusin mis ma kaalusin seda andestamise värki-särki jõudsin järeldusele, et mõni lihtsalt ei vääri andestamist.
Ma arvan, et tegid õigesti. Kellel juba kord on selline iseloom ja ettekujutus eetikast ja käitumisest, et teisele kirve selga löömine tema meelest igati okei ja õigustatud tegevus on, kui aga endale sellest kasu peaks tõusma, ei see inimene muutu.
Postita kommentaar