Minu laps on oma vanuseklassis Eesti Meister laskesuusatamises. Väga kõva...vist...ma suusatamisest suurt ei jaga. Vehivad seal oma püssiga ja tuiskavad suuskadel. Minu asi on raja ääres karjuda: ära loiva vaid suusata ja tiirus: rahulikult, ära hakka rapsima ja mäe otsas: jõuad küll, tule, tule-edasi tuleb laskumine, saad puhata!
Kaks nädalavahetust on möödunud võistlustele kaasa elades.
Selle(eelmise siis ikka jah) aasta sügisel läks väike poiss esimest aastat judo trenni. Ja ennem jõule oli neil siis esimene matsh. Küll oma trennikaaslaste vahel aga asi seegi. Poiss tuli koju, purk moosi näpus. Küsin, kust said? Tema, et võitsin võistlusel. Mitmenda koha siis said? Tema: kolmanda. Mina: Väga tubli ju! Ikkagi esimene võistlus.
Nädal hiljem lasteaeda minnes ja stende vahtides, avastasin, et tulemused on üles pandud ja minu laps ei olnud teps mitte kolmas vaid hoopis esimene :) Noomisin kodus siis, et sa teinekord ikka uuri täpselt järgi, mitmenda koha saad :) Laps(ste)e üle kohe hea meel. Igati tublid ju!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Väga tublid :) Nii vahva lugeda sellistest saavutustest.
Tõesti tublid lapsukesed sul :)!
Postita kommentaar